Vangistatud sõna mustrid Draamateatri “Kollases tapeedis”

Anette Pärn kirjutab teatritükist, mis viis ta ühe naise sisemaailma, kelle vaimse vangistuse metafooriks saavad tema toa seinal oleva kollase tapeedi mustrid. Pärn analüüsib, kuidas lavastus mitte ainult ei jutusta naise rolli piiridest, vaid lõikab sügavamalt, rääkides sünnitusjärgsest depressioonist ja selle seljatamise katsetest vahenditega, mis võtavad võimaluse paraneda.

“Ma ei mõistnud pikka aega, mis asi see oli, mis sealt tagant paistis, see ähmane alusmuster, aga nüüd olen ma üsna kindel, et see on naine. Päeval on ta alistunud, vaikne. Ma arvan, et see on muster, mis hoiab teda nii vagusi. See on nii mõistatuslik. Võin tundide viisi seda vaikselt vahtida.”

Kui kunagi esimese oma toa sain ning vanemad küsisid, mis värvi tapeet peaks olema, teadsin kohe, et kollane – nagu päike, hea ja helge, mis end oma armsas kirkuses meelde tuletaks. Draamateatri “Kollane tapeet” on tonaalsuselt intensiivne, kuid vähem armas – tapeedi värvus on võigas, see isegi lõhnab kolekollaselt, aknad on kaetud raudtrellidega ning publik pääseb tuppa vaid käsikaamera kaudu vahendatud distantsilt.

Foto: Gabriela Urm

Kertu Moppeli lavastuse lähtetekstiks on USA naisõiguslase ja kirjaniku Charlotte Perkins Gilmani¹ 1892. aastal ilmunud samanimeline novell, mis kuulub feministliku ilukirjanduse paremikku. Päevikuvormis kirjutatud lugu räägib naisest, kes on pärast sünnitust “närviliseks muutunud” ning kes üheskoos oma arstist abikaasaga suveks linnast eemale, täiuslikku maamõisa sundpuhkusele sõidab. Kirjanikusoonega naisele on seejuures keelatud igasugune intellektuaalne tegevus, mis teda vaimselt erutada võiks, isegi päevikut saab ta pidada vaid salaja, et abikaasa teada ei saaks. Hoolimata mõisaidüllist tunnetab naine aga millegi veidra pidevat kohalolu, eriti kahtlane on see rõlge tapeet, mille muster “meenutab murtud kaela ja kahte punnis silma, mis sind tagurpidi jõllitavad”. Naine avastab, et kui kurve mõnda aega jälgida, sooritavad need järske enesetappe ning hävinevad enneolematutes vastuoludes. Tapeedi taga liigutab miski. Ilmneb, et seal hoitakse kinni üht naist, kelle roomamine mustrid värisema paneb. See vangistav mõistatus tuleb ära lahendada, naine selle tagant tuleb vabadusse päästa, tapeet tuleb seinalt kiskuda.

Asi peab olema hysteros

Novelli läte on Gilmani jaoks sügavalt autobiograafiline: pärast sünnitust koges ta intensiivset meeleolu languse perioodi, misjärel saadeti ta ravile vaimse tervise eksperdi, USA arsti Silas Weir Mitchelli juurde, kes rakendas naispatsientide ravimisel isolatsioonil ja vaimse stimulatsiooni vähendamisel põhinevat meetodit. 19. sajandil puudus psühhiaatrias arusaam sünnitusjärgsest depressioonist ² ning paljusid naiste vaimset tervist puudutavaid vaegusi, seejuures psühhootilisi episoode klassifitseeriti hüsteeriaks. Hystero³, hystero, asi peab olema hysteros. Patsiendid olid määratud rangele voodirežiimile, keelatud oli igasugune lugemine, kirjutamine ja – nii palju kui võimalik – ka mõtlemine. Mitchell uskus, et naiste õnnelikkus seisneb nende koduses elus ning hariduse omandamise ja töötamise püüdlused juhivad sellest vaid eemale. Arst soovitas Gilmanil enam mitte iialgi pliiatsit kätte võtta, hüljata oma kirjutav mina. Ravi päädis Gilmani ja paljude teiste naiste jaoks aga äärmusliku vaimse ebastabiilsusega, mis viis neid peaaegu hullumise piirini. “Kollase tapeedi” peategelane satub ravi tagajärjel psühhootilisele alale, milles reaalsus oma vormi kaotab. Omas ajas toimis novell kui hoiatuslugu, mille lugemine veenis Mitchelli mõned aastad hiljem ka oma ravivõtteid muutma.

Foto: Gabriela Urm

Mees teab, sest mees on arst!

Sarnane patroneeriv dünaamika on tajutav ka “Kollase tapeedi” kolme tegelase vahelistes suhetes: nii jutustaja (jah, naisel puudub nimi) abikaasa John kui ka tema õde Jennie esindavad hoiakut, milles puudub füüsiline ning samuti otsesõnu tabatav verbaalne vägivald, kuid selgelt on täheldada gaasikeeramist. Peaegelase arvamust omaenda seisundi ja emotsioonide kohta keegi arvesse ei võta ja tal puudub igasugune õigus agentseid otsuseid langetada. Katsed ravimeetodite tõhusus küsimuse alla seada tasalülitatakse kiiresti suhtumisega, et oh sa õnnistatud väike hani, kellel tegelikult põhjust kannatada ei ole, küllap tervis tuleb, kui vaid teed, mida kästakse, ilmtingimata! Mees teab, sest mees on arst ning patriarhaadimustrid võivad end ka näilise armastuse ja hoolivuse maski taga peita.

Mees teab, sest mees on arst ning patriarhaadimustrid võivad end ka näilise armastuse ja hoolivuse maski taga peita.

Võiks arvata ja loota, et praeguses läänemaailmas on vaimse tervise teadlikkus ja sellele suunatud ravi võimsalt edenenud ja neuroloogilisi tasakaalutusi käsitletakse – vähemasti igas professionaalses kontekstis – sõltumatult soobinaarsetest kategooriatest. Siiski võib küsida, kas pole ka midagi omamoodi tasalülitavat selles kaasaegse käsitluse põhideviisis – neurokeemia, neurokeemia, asi peab olema neurokeemias – indiviidi vaimne kogemus taandatakse mõõdetavale häirele, millest on eemaldatud subjektiivsus ja arusaam sotsiaalse tegelikkuse toimimisest. Aju käsitletakse alluvana mehaanilistele ja keemiliselt manipuleeritavatele impulssidele, mille toimimist nähakse inimkoest moodustunud arvutina. Kui masina riistvara on rikkis, tuleb sellele restart teha, süüvimata küsimusse, mis seisus on psühholoogiline ja sotsiaalne tarkvara, mis eelkõige võib ulatuslikku süstemaatilist putitamist vajada.

Foto: Gabriela Urm

“Tervise mõõdupuu ei ole sügavalt haige ühiskonnaga kohanemine”

Ei saa vaadata mööda kollasest tapeedist. Kõvateadus võib paljastada materiaalseid fakte, mõõta ja nentida, et ajukeemia on tasakaalust väljas, kuid see ei pruugi tingimata öelda midagi kasulikku selle nihke tekkepõhjuste kohta⁴. Ehk on see neuroloogiline hälbimus vaid jäämäe tipp, mille all on peidus allasurutud sotsiaalne valu: mass, mis koosneb kõigist neist suurtest eksistentsiaalsetest küsimustest, mida peetakse ühiskondlikult tooreks ja piinlikuks, kirgedest, mis öeldakse olevat liiga ülevoolavad, sotsiaalsest ja majanduslikust ebavõrdsusest, mida nimetatakse paratamatuseks, repressioonimustritest, millele osutajat tembeldatakse fuuriaks. Öeldakse, et on piinlik olla tänamatu, kriitilisus on pretensioonikas ja küsimused elu mõtte kohta tulutud vaimsed eksirännakud. Ja mitte et siinkohal haigust kuidagi glamuurseks kirjeldada, aga tihti meenub see Krishnamurti tsitaat: “Tervise mõõdupuu ei ole sügavalt haige ühiskonnaga kohanemine”. Ei saa unustada kollast tapeeti.

Ühiskondlikku kujutelma “normaalsest naisest” on juba eos sissekirjutatud vaimne hälbimus.

Ühiskondlikku kujutelma “normaalsest naisest” on juba eos sissekirjutatud vaimne hälbimus. Jaatada patriarhaalset sotsialiseeritust, tähendab taandada naine vaguraks isetuks ingliks või kriiskavaks koletiseks⁵, tunnustatud on – üllatus – neist kahest vaid esimene. Eriti võimatus positsioonis on aga aegade vältel olnud naiskunstnikud (“naisest” ja “kunstnikust” koosnev liitsõna on muidugi ajalooline oksüümoron): autentseks eneseväljenduseks peab ta anduma loomingulisele impulsile, sotsiaalse heaolu huvides selle kire aga iga hinna eest olematuks vaikima. Igasugune iseseisev sõna või loometegu märgistab ta ühiskonna silmis segaseks naiseks pööningul, kes usub end oma pettekujutelmades kunstnik olevat. Samal ajal kui kunst kubiseb isafiguuridest (loomulikult on selle hind olnud nende puudumine pereelus), on emaduse pärusmaaks olmestruktuuride haldamine. Samal ajal kui mees saab hõljuda abstraktsetes kujutelmades, toita oma meelt, toidab naine kodus imikuid ja lambaid. Kirjanikust naine on surutud lapikuks selle raamatu kaante vahele, mida ta iialgi ei kirjuta, aga kunagi ei unusta.

Foto: Gabriela Urm

 Sõnad, mis on tummaks tehtud

Vangistatud sõna ei kipu kange kaane all aga hukkuma, vaid agressiivsemaid vorme võtma – see, millele väljendumiseks vaba ruumi ei anta, hakkab ootamatutel ning sageli regressiivsetel viisidel pinnale tungima. Kuidas saakski tervelt funktsioneerida keegi, kellelt on võetud tema seksuaalne, intellektuaalne ja loominguline kirg, kelle jaoks ei ole oma tuba mitte pühamu, vaid vangikong, keegi, kelle elu on allutatud tuim-ratsionaalsele ja patriarhaalsele maailmakorrale? Aastatuhandeid kirjutasid naised ühises elutoas ja salaja, tundes piinlikkust selle loomingulise kire üle, mis olevat nende soole lubamatu. Aga isegi siis, kui naisel on oma tuba, võibolla isegi ühiskondlik voli olla kunstnik, ei tähenda see veel tingimata loomingulist vabadust. Kinnistunud usk oma alamusse hoiab teda jätkuvalt ahelais. Sageli tundub, et elevus ja ärevus jagavad ühist tuuma, et kirg, millel on keelatud väljenduda, mille sõnad on tummaks tehtud, ei saagi ühel hetkel esineda muu kui sügava frustratsioonina. Et kirg, mis on võtnud nõuks liigutada mägesid, kuid millel ei lubata end vabalt suunata, kukub varem või hiljem kummuli ja muundub vaimseks õõnsuseks. Vabanemata energia koondub patoloogiliseks tupikuks ning rajab mägede asemel kuristikke.

Foto: Gabriela Urm

Tõeliselt vaba oma tuba

Miks mitte luua aga lisaks haigusel põhinevale tõlgendusele siia kõrvale veel üks teine, selline, mis raamistab end vabanemisloona. Lavastuse edenedes on tajuda, et see algselt nii eemaletõukav tapeet muutub peategelase jaoks omamoodi agentsuse mängumaaks. Keerukujude lahtimuukimisest kujuneb tema isiklik salajane, välistest mõjutajatest puutumata tegevus, turvapaik, mis kuulub ainult talle enesele. Ja võibolla olukorras, kus välise maailma parameetrid on iga subjektiivse kriteeriumi kohaselt kängutavad, tulebki luua üks omaette maailm, selline woolfilik tõeliselt vaba oma tuba, milles koos tapeedinaisega teineteise hellas embuses sotsiaalkriitilist või hingelispoeetilist kirjandust deklameerida. Vabaduse sünniks tuleb maailm uueks kujutleda, kirjutada sellesse sisse kaaslased, kes on vabanenud patriarhaadi ikkest, kelle puudutused on sensuaalsed ja inimlikud. Ei mingisugust vaimset alastimuleeritust ega üksindust – kohtumisest teise represseerituga kujuneb omamoodi lubav ruum, uue hõimlaskonna sünd.

Sellise vabanemise võimalikkusest kõneleb lavastuses tugeva ja selge märgina Sveta Grigorjeva kohalolu – etendatud tapeedinaine paikneb väljaspool patriarhaalset teksti, eneseväljendus on kelmikalt flirtiv ja iseteadlik, kehalisus vaba igasugusest konventsionaalsest kangusest. Ta mõjub ühendava lülina eilse, tänase ja homse naise vahel, olemise sundimatusena, mida kannustab kirg.

Olen viimasel ajal palju Sveta peale mõelnud. Kõigi nende peale, kes on julgenud tapeeti piielda enne mind, öelda, et nad pole mustritega päri, kuulutanud, et naine tuleb välja päästa. Kuskil seal laias õues kinnitatakse, et fuuriad kärbuvad üksinduses. Aga kui saabub aeg, on kõik need fuuriad tugevad, embuses ja kohal, et tapeet viimaks ribadeks käristada.

“Kollane tapeet”

Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Osades: Marian Eplik, Lauri Kaldoja, Kaie Mihkelson, Sveta Grigorjeva

1. Gilmani (1860–1935) saab omas ajas progressiivseks naisõiguslaseks pidada, kuid samas oli ka tegemist vastuolulise kujuga, kelle vaadete hulka kuulus näiteks eugeenika.
2. Lavastust on haiguse nurga pealt põhjalikult analüüsinud Piret Jaaks Sirbis ilmunud artiklis.
3. kreeka keeles “emakas”.
4. Korrelatsioon ei näita põhjuslikkust!
5. Sellise paarsuse raamistamisele keskendub Sandra Gilberti ja Susan Gubari 1979. aastal ilmunud teos “The Madwoman in the Attic: The Woman Writer and the Nineteenth-Century Literary Imagination”.