Plastmassist vabadus ehk Barbie ja tema feminism
Barbie on paljude lapsepõlvesümbol, kuid kas ta on väärt olema ka kaasaegse feminismi ikoon? Kätri Kiilberg sukeldub roosasse plastimaailma, et see välja selgitada.
Internetti kasutava naise ja feministina süttis minus huvi „Barbie“ fenomeni vastu. Niisiis ajasin ka mina selga võimalikult roosad riided ning seadsin sammud kino poole. „Barbie“ filmi vaadates aga ei üllatanud mind enim mõni uus feministlik idee või kostümeerijate töö, vaid hoopis suhtumine, millega film Barbie emafirmat Matteli vaatajatele näitab.
Matteli kujutatakse filmis üllataval kombel pahalasena. Firma juhatus koosneb naljanumbriks tehtud egoistlikest meestest, kes püüavad väikeste tüdrukute unistuste pealt raha teenida ning Barbiet vangistada. Üks meeldejäävamaid momente Matteli-kriitikast saabus filmi lõpus, kus pakuti välja alternatiivne „keskpärane“ Barbie, sest traditsiooniline Barbie loob noortes tüdrukutes saavutamatuid ootusi. Algul punnis firmajuht sellele tugevalt vastu, kuid väite peale, et keskpärase Barbie’ga saab hunnikute viisi raha teenida, oli juhatus uue Barbie-mudeliga nõus.
Filmis on ka kapitalismikriitilisi noote. Niisiis tekib küsimus, miks peaks Mattel lubama ennast sellisel viisil (ehk ebaeetilise suurkorporatsioonina) rahvusvahelistele kinoekraanidele esitada?
Foto: Warner Bros
Toodete muutuv olemus
Kui teha natuke lähemat uurimistööd, näeme selgelt, et Mattel kasutab feminismi, et müüa oma toodet. Barbie läbis 2016. aastal toote ümberkujundamise protsessi, kui firma müüginumbrid langema hakkasid. Endise sissetuleku taastamiseks toodi müügile eri kehatüüpide ja võimelisusega ning mitmesuguseid ajaloolisi naisi kehastavad Barbie’d. Väidetavalt muudeti müügistrateegiat ikka selleks, et „inspireerida tüdrukuid, näidates, et nad võivad olla ükskõik kes“, kuid kas selline feminism pole lihtsalt plastmass, mille ümber on tõmmatud roosa lint?
„Barbie“ film pole ju tegelikult suunatud pisikestele tüdrukutele, nagu võiks roosamannalise reklaami tõttu arvata. Film on mõeldud praegustele 20–30-aastastele, kelle jaoks on Barbie nostalgiline: suur osa filmi temaatikast räägib sellest, kuidas tänapäeva noored enam Barbie’dega ei mängi. Mattel on sellest teadlik, niisamuti kui on ettevõte teadlik sellest, et USA liberaalne noor, kellele Barbie turg on suuresti suunatud, on feministlik ning kapitalismikriitiline.
„Barbie“ filmiga liigub Mattel pelga nukutootja staatusest kaugemale, nii nagu Marvel liikus edasi koomiksitest ja Disney muutis multikad teemaparkideks, särkideks, kujukesteks ja miljardi-dollari-filmideks. Enam ei ole nende ainus toode nukk, sest Barbie’st on saanud omaette fenomen. Meie tarbijatena saame minna kaubanduskeskusesse või internetti, tellida Zarast, GAPist, Primarkist, Forever 21st Barbie logoga nostalgilisi, kuid uue aja feministlikku sõnumit edasi andvaid riideid. Me saame kanda Barbie Crocse või Barbie meiki, Californias on isegi võimalik rentida Barbie AirBNB-korterit. Tõsisemale mängurile on olemas Barbie-teemaline Xbox koos roosa unistustemaja ja puldiga. Brasiilia Bruger King lasi isegi välja roosa Barbie-burgeri, mille vahel on spetsiaalne roosa kaste. Kas seksismi ahelatest vabanemine ongi nii lihtne, et seda saab tehases valmistada?
„Barbie“ tõi Mattelile ilmselgelt palju koostöövõimalusi, kuid miks näitaks Mattel ennast filmis halvas valguses, kui nende eesmärk on kasum? Osa sellest on kindlasti strateegial, mille abil saab süüd kõrvale nihutada ja eneseiroonilisena mõjuda. On raske kirjutada Barbie-kriitikat, kui selle kõrval on Ben Shapiro oma, mis kuulutab „Barbie“ väidetavat meestevastasust või on muidu täiesti antifeministlik. Barbie on ju mõeldud naistele, see on girl power oma olemuses, antifeministlik kriitika on seega asjakohatu.
Foto: Warner Bros
Strateegiaks eneseteadlik kapitalismikriitika
Siin aga jõuamegi asja ivani – kuna film loob Barbie’st feministliku ikooni, on filmi raske kritiseerida, ilma et sellele misogüüniahaisu juurde ei tekiks. Selle kavala nipi tõttu võib olla üsna kindel, et kogu Matteli enesekriitika on taotluslik. Ka see osa, mida esimese hinnanguna arvasin olevat tõeline kapitalistlike struktuuride kriitika.
Rahvale meeldib eneseteadlikkus – kui ennast enne kritiseerida, kui publik selleni jõuab, oled ennast suhteliselt ohutusse positsiooni asetanud. Kõige „hullem“, mida Mattel filmis teeb, on katse Barbiet karpi kinni panna. Enamik roosa lipsuga firmajuhtide tegelaskujusid on selgelt loodud karikatuuri eesmärgil. Niisiis saab eneseiroonia ja poliitilise diskursusega mängimisest suurepärane viis taastada Matteli noortepärane maine.
Foto: Warner Bros
Kuidas „Barbie’t“ tarbida?
Tooteks saanud feminism annab võimaluse ignoreerida reaalseid probleeme, mille patriarhaat loob, ning tekitab eelarvamuse, justkui suudaks kõik naised vaatamata struktuursetele takistustele saavutada oma unistused ja ambitsioonid, sest mõned naised (enamasti juhtivatel kohtadel) on seda suutnud. Sotsiaalsete liikumiste kasutamine isikliku või finantsilise kasu saamiseks loob tihti kasu samadele institutsioonidele, kes seda ebavõrdsust elus hoiavad. Film toob välja, et patriarhaat haavab nii mehi kui ka naisi, kuid ei paku lahendusi või uusi viise nende teemade vaatlemiseks. Filmis kerkinud probleemid lahendatakse olukorraga, kus Barbie tahab minna ebavõrdsesse „päris“-maailma, sest kuigi naine olla on raske, on see osa elust. Selline lõpp-punkt on küll suurepärane kirjeldus inimkogemusest, kuid ei tunnista meestekesksete võimusuhete kaalu.
Hollywoodis on praegu keerulised ajad. Suured filmitootjad (nagu ka „Barbie“ tootnud Warner Bros.) on sattunud tule alla. Filmiloojad, kirjanikud, produtsendid, kellele viimaks on lisandunud ka näitlejad, streigivad Hollywoodi tänavatel õiglase töötasu ja võrdse kohtlemise eest. „Barbie“ tähelepanu on töötajate õigustelt ja streigilt tähelepanu kõrvale tõmbamiseks eriliselt väärtuslik vahend.
„Barbie“ film väärtustab naiseks olemist ja oma koha leidmist. Filmi visuaalid, dialoog ja näitlejatöö seletavad, miks nii paljud inimesed seda filmi juba praegu armastavad ning sellega samastuvad. Ometi pean oluliseks vaadata roosast pealkirjast kaugemale ning süveneda filmi ja filminduse telgitagustesse. „Barbie“-feminism on toode, plastfeminism, mis on loodud tarbimiseks. Muidugi on film lõbus ning selle nautimine ei ole midagi häbiväärset, kuid soovitan olla teadlik tarbitavate toodete ohtudest ja eesmärkidest.
