Eestlannade peakatted näitusel burkatüli kontekstis

Foto: näituse plakat

Folklorist Andreas Kalkun ja kuraator Rebeka Põldsam on pannud kokku näituse, mis võimaldab mõtestada tänast mosleminaiste peakatete diskussiooni hoopis uuel moel – läbi traditsioonilise eesti rõiva. Näituse tagamaid avab Andreas Kalkun.

Kust tuli sellise näituse idee?

Olen tegelenud viimastel aegadel seto naiste usundilise pärimusega ja eriti Jumalaemaga seotud pärimusega. Mind on intrigeerinud seto naistepärimuses elanud uskumus, et Jumalaema on kandnud samasuguseid riideid ja peakatteid nagu seto naised. Värska Seto talumuuseum tegi ettepaneku Rebeka Põldsamile, et koostada näitus seto naiste representeerimisest Eesti kunstist. Rebeka kutsus mu meeskonda ja saime kohe aru, et sellises etnograafilises ümbruses, kus tuul puhub palgi vahelt, poleks võimalik muuseumidest laenutatud maale eksponeerida. Kuna parasjagu olid kristlikkonservatiivsed poliitikud tulnud välja populistliku ideega kehtestada Eestis burkakeeld, jõudsime kiiresti selleni, et tahaksime tegeleda naiste peakatmise kombega meil ja mujal. Näituse idee ongi mingis mõttes pedagoogiline ja rahvavalgustuslik. Näitan, millised ajaloolised praktikad ja rituaalid on seto kultuuris naiste peakatmise kommet raamistanud. Ning kõrvutuseks ja provokatsiooniks saavad sõna ka moslemi taustaga naiskunstnikud.kaetud_peaga_plakatid-page-2

Näituse seto osas püüdsin kuuldavaks teha nende naiste häält, kes abielunaiste peakatet linikut igapäevaselt kandsid. Kuna 20. sajandi alguses elanud seto naised ei osanud kirjutada, on nendelt üles kirjutatud laulud ainus viis kuulata nende mõtteid. Seto pärimuses on palju laule, kus kirjeldatakse, naise ja neiu elu erinevusi. Sageli kahetsevad naised lauludes, et nad on kunagi vallalistena liniku kandmist igatsenud. Naised kiruvad linikut ja ühtlasi selle abil abielunaise põlve ning meenutavad hea sõnaga kadunud vallalise neiu elu. Lauldakse liniku ebamugavusest ja selle hooldamise raskustest. Samas on linikut puudutav pärimus ambivalentne – Jumalemaga samasugused riided on andnud setodele usu oma kultuuri väljavalitusse.

Kas seto ja mosleminaiste, aga ka näiteks õigeusklike naiste peakatete vahel on analoogia?

Kindlasti on silmatorkavaim analoogia see, et naiste peakatmise kombele otsitakse põhjendust religioonist. Jumalaema kandis samasugust peakatet, sellepärast kanname ka meie, põhjendasid seto naised oma traditsioonilise kostüümi ja peakatete kandmist 20. sajandi alguses. Kui vaadata kotkapilguga, siis on nii kristlikud, judaistlikud kui ka islami religioonid üks aabrahamlik traditsioon. Paljud tabud ja tavad on neis religioonides olnud ühised, muuhulgas ka komme, et naine peaks pead katma.

See, et eesti ja seto abielunaised täna ei pea avalikus kohas pead katma, polegi väga vana asi. Kes eesti ajalugu ja etnograafiat paremini tunneb, teab, et traditsioon, mille kohaselt abielunaise pea pidi olema avalikus kohas kaetud, oli veel 19. sajandil tuntud ka Eesti luterlikes piirkondades. Minu maal elavad vanaemadki kandsid igapäevaselt ilusaid sitsist pearätte ja hoidsid elus seda tänaseks pigem kadunud tava. Kumbki polnud neist väga religioosne ning kindlasti ei survestanud neid rätti kandma mõni meessugulane.

Mis tähenduse me rätikandmisele anname, sõltub palju kontekstist. Selleks võib olla praktiline vajadus, see võib olla mood või vana tava, märk vagadusest ja vooruslikkusest, intiimne religioossuse väljendus, aga seda võib tõlgendada ka kui naiste allutamise ja kontrolli vahendit. Marginaalsetele rühmadele ja vähemustele võib kaetud pea olla ka rühma identiteeti toetav ja kultuuriliselt oluline eraldusmärk. Moslemi taustaga feministid on kritiseerinud Lääne naisi, kes on tulnud moslemi naisi „päästma“. Kas meil on õigus võõrast kultuuri kritiseerida, kuna see erineb meie omast? Kas moslemi naised ikka vajavad „päästmist“?

Kas mingis perspektiivis võiks arvata ka, et eesti rahvakultuuris esinevad peakatted ka naisi ahistavad? Vahest on midagi sellist ka varasematel aegadel ette tulnud?

Kui uurida peakatmisega seotud rituaale seto ja eesti traditsioonilistes pulmakommetes, tulevad välja mitmed tänapäeval kummaliste ja ahistavatena tajutavad kombed. Tava, et pulmarituaalid käigus lõigatakse pruudi juuksed maha või aetakse lausa pea paljaks, on olnud tuntud paljudel rahvastel. Jälgi selle tava olemasolust võib leida ka seto ja eesti pärimusest. Niisiis, on ka meie minevikus eksisteerinud tavasid, mida võiks täna väga üheselt ahistavaks ja naise õigusi piiravateks lugeda.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Näitus „Kaetud peaga naised
Seto talumuuseumis 1.06–31.08
Näituse koostajad: Andreas Kalkun (Eesti Rahvaluule Arhiiv) ja Rebeka Põldsam (Kaasegse Kunsti Eesti Keskus)
Näituse kujundaja: Agnes Ratas

Praegu peetakse seto kultuuris naise peakatmise kommet vanaks ja ilusaks seto tavaks, mida küll igapäevaselt enam ei praktiseerita. Ka tänapäeval peetakse halvaks tooniks, kui abielunaine, kes kannab traditsioonilisi seto riideid, ei kanna „korrektset“ peakatet. Korrektne abielunaise peakate tähendab setode jaoks traditsiooniliselt „seitset“ või „üheksat küünart“ valget linast riiet, mis on mähitud ümber pea nii, et kanga kaunite mustrite ja pitsidega kaetud otsad ripuvad selja taga maani. Linik peab varjama kulmud ja juuksed ning vanasti ei tohtinud ilma linikuta naine toa ühest otsast teisegi astuda. Et pea oleks ebaloomulikult kandilise kujuga, kanti liniku all spetsiaalset soengut – kaks punupatsi seoti ümber pea. Kui naisel endal uhkeid ja jämedaid punupatse polnud, kanti liniku all linatakust tehtud kunstpatse, mis on ilmselt jäänuk ajast, kui abielunaise juuksed maha lõigati.

Miks meil nii hirmsasti just moslemite peakatteid üldse kardetakse, mitte aga näiteks juutide omi? Kas teie näitus võiks aidata seda teemat ühel või teisel moel ümber mõtestada ning kui, siis kuidas?

Seto linikust on saanud tänapäeval „rahvariie“, st see on neutraliseeritud minevikuline asi, mis ei tekita probleeme. Mosleminaised oma elava peakatmistraditsiooniga tekitavad sekulaarses ühiskonnas küsimusi. Meie näituse eesmärk ongi erinevate kultuuride peakatmiskombe kõrvutamise abil näidata neid uues valguses. Selline kõrvutamine näitab nähtusi sarnasematena kui need esmapilgul tunduvad. Seto naiste lauludes väljendatud kriitika, meeleheide ja huumor harmoneeruvad kenasti moslemitaustaga naiskunstnike eneseväljendusega. Lihtne oleks võõra kultuuri või religiooni kohta öelda, et näiteks naiste pea katmine on tava, mida ei peaks jätkama. Meie näitus tuletab meelde ajaloolisi tõsiasju ning ühtlasi kutsub üles suuremale empaatiale ja dialoogile. Tulge Värskasse ja vaadake seto naisi uue pilguga!

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka