Karmid faktid võrdõiguslikkusest tõejärgsel ajastul

Teosamm. Foto: katiedee47 / Flickr CC

Meie ühiskondlik elu põhineb valedel uskumustel: me oleme võrdsed, me oleme oma otsustes vabad, meil läheb aina paremini. Me ütleme seda teistele ja iseendale isegi siis, kui tunneme, et see päris nii ei ole. Kuid tunne, vähemalt soolist võrdõiguslikkust puudutavates teemades, pole nõudmiste politiseerimisel tõsiseltvõetav argument. Fakte, numbreid on vaja tõestamaks, et tegemist pole järjekordse feministide konspiratsiooniga õõnestamaks valitsevat paradiisi meie maal.  

Mingit paradiisi muidugi pole. Aga ka see on tunne, võiksime argumenteerida. Selles suhtes teeb Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE – European Institute for Gender Equality) tänuväärset tööd aidates teravdada ja täiendada seda pilku, millega me ühiskonda vaatleme ja oma elukvaliteeti hindame. Nad on väljatöötanud vahendi, millega  mõõdetakse soolise võrdõiguslikkuse edusamme terves Euroopa Liidus. EIGE indeks uurib võrdõiguslikkuse seisu kuues suures valdkonnas – töö, raha, teadmised, aeg, võim ja tervis – ning kahes alamvaldkonnas (naistevastane vägivald ja läbipõimuv ebavõrdsus). Taoliste andmete kogumine ja analüüs hõlbustab poliitikakujundajatel kavandada tõhusamaid soolise võrdõiguslikkuse meetmeid.

Tegemist on peegliga, kust näeme valitsevat olukorda selgelt, paljalt, moonutamata. Kuid pilt, mis meile sealt meie ühiskonnast 2017. aasta oktoobris vastu vaatab, on ehmatav. Sest me arvame hoolimata igapäevastest näidetest, et ebavõrdsus(t)e küsimus(t)es läheb olukord aina paremaks. Sest me usume vaatamata kogemustele ja ajalooõppetundidele asjade loomulikku arengusse. Kuid ei võrdõiguslikkus ega vabadus ole iseenesestmõistetavad.

Eesti istub tagareas

EIGE ajakohastatud soolise võrdõiguslikkuse indeks osutab ajal, mil terves Euroopas pea igasugune sotsiaalpoliitika kannatab kärbete ja vastulöökide all, faktile, et me seisame paigal ka naiste õiguste küsimuses. Mõnes valdkonnas on lõhe isegi suurenenud. Ja ometi on valitsev „üldmulje“ pigem vastupidine otsekui oleks sooline võrdõiguslikkus tunduvalt paranenud ning teema ülalhoidjad tahavad õigustamatult aina rohkem võimu, raha ja tähelepanu.

Euroopa Liidu keskmine. Allikas: eige.europe.eu

Indeksi põhjal aga selgub, et Euroopa Liidu üldine punktisumma 66,2 sajast on kümne aasta tagusega võrreldes ainult neli punkti suurem ja seda pärast aastaid toimunud teadvustamistööd, poliitilisi lubadusi, avalikke debatte ja seadusandlust. Kõige parem on Rootsi näitaja 82,6 punkti, kelle võrdõiguslikkuse ajalugu ulatub kümnendite taha, samas kui skaala alumises otsas on Kreeka 50 punktiga.

Eesti oma 56,7 näitajaga istub tagareas: isegi Leedust ja Lätist tagapool, rääkimata Skandinaaviast. Tervise ja hariduse valdkonnas on meie näitajad võrreldes 2012. aastaga halvenenud. Eriti valusalt paistab silma see, et kuigi naised elavad keskmiselt kauem (82,2 aastat võrreldes meeste 73,2 aastaga), teeme me seda kehva tervisega (keskmiselt 26 aastat haigetena). Eesti võiks ju isegi uhkustada, et oleme oma näitajaid õige pisut parandanud otsustusprotsessi, sissetuleku ning ajakasutuse valdkonnas, kuid ainult selleks, et näha, kuivõrd kaugel me võrdõiguslikkuse eesmärkidest ikka veel seisame. Eestis valitsev horisontaalne sooline segregatsioon on Euroopa üks suurimaid: mehed ja naised õpivad ja töötavad valdavalt erinevates tegevusvaldkondades ja/või kutsealadel; meie palgalõhe on üks suurimaid ning sotsiaalse võimu, eriti teaduses, jagunemine meie ühiskonnas on üks ebavõrdsemaid.

Terves Euroopa Liidus on suurim hüpe toimunud otsustusprotsessi valdkonnas, eelkõige erasektoris, kuid näitaja 48,5 punkti on siiski uuritud valdkondade madalaim näitaja. Olles selge fakt naiste ja meeste ebavõrdsest esindatusest poliitikas ehk vähesest demokraatiast Euroopa Liidu halduses üleüldse.

„Edasiliikumine on aeglane. Oleme endiselt väga kaugel sooliselt võrdõigusliku ühiskonna saavutamisest ja kõikidel Euroopa Liidu riikidel on arenguruumi. Mõnes valdkonnas on lõhe võrreldes 10 aasta tagusega isegi suurenenud. Soolise võrdõiguslikkuse indeks näitab selgelt, kas riikide poliitika kattub naiste ja meeste konkreetsete vajadustega ning kas poliitika toimib või mitte,“ selgitab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) direktor Virginija Langbakk.

Sotsiaalne võim ja diskrimineerimise läbilõige

Selle aasta EIGE indeksi juures on lisaks eeltoodule veel paar uut huvitavat lisandust. Esiteks, terviklikum ülevaade võimust, kus lisaks otsustamisele poliitikas ja majanduses näeme, milline on olukord meedias, teaduses ja spordis. Ka siin on Eesti näitajad šokeerivad: teadusuuringute rahastamise organisatsioonide juhtide seas pole mitte ühtegi naist; spordiliitude juhtpositsioonidelt leidub naisi 10,5% ja avalik-õiguslike ringhäälingute nõukogude juhatajate seas 25%.

Teiseks, näitab EIGE indeks esmakordselt ka naiste ja meeste eri rühmade vahelisi lõhesid. Sõltuvalt isiku vanusest, haridusest, sünniriigist, puudest ja pereliigist võib tema elu olla täiesti erinev ülejäänud elanikkonnast. See seletab osaliselt tolle nii sageli kuuldud-mõeldud lause „mina pole ahistamist/ebavõrdset kohtlemist kogenud, seega pole seda olemas“ esinemist inimeste antud problemaatika tajumises. Näiteks kasutavad noored mehed vähem haridusvõimalusi kui noored naised ning üksikemadel on keerukam kasutada tervise- ja hambaraviteenuseid kui lastega paaridel. Vaesusel on üldse üksikema nägu. Samas on rändaja taustaga isikud kaks korda suuremas vaesusriskis kui Euroopa Liidus sündinud naised ja mehed.

11. oktoobril Brüsselis toimunud indeksi esitlemisel teatasid eksperdid, et äärmiselt raske on näha ja mõõta mitmekordset diskrimineerimist, sest kavandatavad ja juba jõustunud poliitikameetmed on soopimedad. Ent kui sa teed näiteks põgenike- ja rändepoliitikaid sugu arvesse võtmata, tekitad sa kohe (vähemalt) kahekordse diskrimineerimise: sellepärast, et tulija on naine ja sellepärast, et ta on migrant. Seetõttu on ka EIGE indeksis kasutatud intersektsionaalne lähenemine igati silmiavav ja hädavajalik, sest aitab kaasa teistsugusele, targemale, reaalsemale poliitilisele lähenemisele.

Poliitilisi strateegiaid, seadusi ei tehta kellegi karistamiseks, vaid näitamaks, millises ühiskonnas me soovime elada. Sooline võrdõiguslikkus ei saabu me õuele ühel kaunil sügispäeval vaid poliitilise tahte ja juhtimise abil. Muutus paremuse poole on võimalik. Seega, on vaja seadusi (eriti kvoote), poliitilist tahet ja, muidugi, raha. Kõrgetasemelist kompromissi, mis hõlmaks kõiki liikmesriike, ettevõtteid, organisatsioone ja eelarveid, mis on alati prioriteetide küsimus.

Me kõik peame rohkem tegema, kuid tõsi on ka see, et Euroopa Komisjonil peaks olema strateegia, mis nõuaks liikmesriikidelt rohkem soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel. See on inimõiguste, demokraatia, õigluse, võrdsuse ja vabaduse teema. Ja aina enam, ka meie kui läänemaailma ühiskondade jätkusuutlikkuse ja ellujäämisküsimus.

9
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…