fbpx

Kuidas on lood soolise tasakaaluga eesti keeles?

Keel ei pruugi ise olla seksistlik, vaid muutub selliseks teatud kontekstidesse asetades.

Keeleuurija Elisabeth Kaukonen kirjutab soospetsiifilistest sõnadest eesti keeles ja selgitab mitmel pool maailmas tehtud katsete najal, kas inimesed tajuvad neutraalsena vorme, mis kujutavad meest tüüpilise inimesena, ja milliseid kimbatusi võib kaasa tuua naissoovormide kasutamine.

Eesti keele kohta on sageli väidetud, et kuna keeles grammatiline sugu puudub, siis ei saa rääkida ka keelelisest soolise kallutatuse probleemist. Ehkki tõepoolest pole meil grammatilist sugu ega soolistatud asesõnu (nagu nt saksa või inglise keeles), on meestele ja naistele viitamise võtete valik lai. Saame kasutada üksiksõnu (naine, mees, tüdruk, poiss jne); liitsõnu, tähistades sugu liitsõna täiendosa (naismodell, meesarst jne) või põhiosaga (kalamees, jahinaine, õpetajahärra, kokatädi jne); ning (küll ainult naissugu väljendavaid) tuletisi (lauljanna, poetess, sõbratar jne). 

Kui aga on teada, et maailmas, sealhulgas ka keeles haigutab endiselt omajagu soolist ebavõrdsust, tekib küsimus, kas sooline tasakaal keeles on kõigest näiline? Ja kuidas see keeleline sootasakaal(utus) maailmas vastu peegeldub? 

Selles artiklis avan soospetsiifilise sõnavara probleeme. Kirjeldan, mida on keeleteaduslike katsetega avastatud soolistatud sõnade tõlgendamise kohta. Samuti tutvustan oma doktoritöö teemat, mis on sooliselt markeeritud sõnavara eesti keeles; näitan, kuidas eesti keel sellele areenile asetub. Kui keele soolist kallutatust võib kohata mitmes eri vormis (nt sõna- või kontekstitasandil), siis siin kirjeldan eelkõige seda, mis ilmneb keelesisestest ehk grammatilistest ja sõnavaralistest vahenditest.

Üldine mehelikkus

Feministlikud lingvistid on osutanud üldise mehelikkuse probleemile keeltes. Nimelt on just meessugu väljendavad sõnad need, millega on lisaks meessoole tähistatud ka inimest üldiselt. Näiteks esimees saab olla mis tahes soost isik, ent esinaisel seesugune kasutus puudub. Paljudes keeltes, nagu inglise, saksa ja prantsuse, kasutatakse meest tähistavat sõna inimkonna või inimese sünonüümina (nt ingl man ‘mees’ tähenduses mankind ehk ‘inimkond’). Seesugused sõnad toidavad feministliku kriitika järgi mõtet, et meessugu on ühiskonnas norm ja naine sellest kõrvalekalle; miski, mida peab keeles eraldi markeerima. Üldist maskuliinsust tähistavatel sõnadel on sooliselt diskrimineeriv olemus – mees on inimene, naine aga kõrvalekalle; naisi ja ülejäänud sugusid saab defineerida mehe kaudu, kuid vastupidi mitte. Väga suurt osa ühiskonnast ei kõnetata sellist sõnavara kasutades. (Cooper,1990; McConnell-Ginet, 2020) 

Neutraalne keel ei taga, et inimesed mõtlevad neutraalselt, aga neutraalseid keelevalikuid tehes saab inimeste mõtteviisi siiski suunata.

Kui enamasti kasutatakse üldises tähenduses meessugu väljendavaid sõnavorme, siis leidub ka näiteid, kus üldine kasutus on hoopis naissoovormil. Näiteks Lõuna-Amazonases kõneldava arawara keele jarawara dialektis on mingitel juhtudel markeerimata just sõna feminiinne vorm. Kui kõneleja tahab mingi asja kohta küsida, kuid ei tea küsitava eseme grammatilist sugu, liitub kõnealust eset või nähtust tähistavale sõnale naissooliide. (Aikhenvald, 2016: 27–29) Samuti on mõnes läänemeresoome keeles sõnaga inimene tähistatud naissoost isikut – karjala keeles imehnine, inehmirie ehk ‘inimene, naine’; lüüdi keeles inahmoi, inehmine ehk ‘naine’ (Ross, 1996: 103; ETY). Ning kui enamasti kohtab üldistatud mehelikkust ametisõnades, siis leidub ka selliseid ametinimetusi, mis on naissugu väljendava sõnaosisega ja mida saab kasutada sugudeüleselt – näiteks medõde ja ämmaemand. Meessoost meditsiinitöötaja kohta on siin-seal kasutusele võetud ka sõna medvend.

Katsed sooliselt markeeritud sõnavara uurimiseks

Selleks et sookäsitlust puudutavaid probleeme keeles paremini välja selgitada, on tehtud mitmesuguseid keeleteaduslikke katseid, eesmärgiga uurida, kuidas keelekasutajad soolistatud sõnavara tajuvad ja tõlgendavad.

Suur osa keele ja soo uurimiseks tehtud katsetest imiteerib töökuulutusi, sest meestele ja naistele on sobivaks peetud eri ameteid ja seetõttu on sugude erinev kohtlemine selles vallas eriti nähtav. Näiteks Lisa Kristina Horvath ja Sabine Scezny (2016) Berni ülikoolist on teinud katse saksakeelsete töökuulutuste tajumisega. Kuulutuste kirjeldus sisaldas juhipositsioonide nimetusi, mis olid esitatud kas meessugu väljendava sõnana, nt Geschäftsführer ehk tegevjuht, või mees- ja naissugu väljendava paralleelvormina, nt Geschäftsführerin (naissoost) / Geschäftsführer (meessoost). Katses osalejate ülesanne oli tutvuda välja mõeldud töökuulutustega, lugeda uurijate koostatud kandideerimisavaldusi ja seejärel hinnata kandidaatide sobivust ametikohale. Eesmärk oli teada saada, kas üldine maskuliinsus ametinimetuses kutsub esile alateadliku soolise kallutatuse. Selgus, et kutsub küll – katseisikud pidasid naissoost kandidaate ametikohale vähem sobivaks, kui seda reklaamiti mehele osutava nimetusega. Paralleelvormis kuulutuste lugemise järel pidasid osalejad naisi ametile sobivamaks kui siis, kui kasutatud oli ainult mehelikku vormi; st naiste sobivamaks pidamine suurenes märgatavalt. (Horvath & Scezny, 2016: 13–14, 21)

Elisa Merkeli (2012) katsetel põhinevas doktoritöös pidid naissoost osalejad lugema töökuulutust ja hindama, kui palju kaaluks nad ise sellele ametile kandideerimist ning kas kuulutus kõnetab nende arvates rohkem mehi või naisi. Selgus, et naised olid rohkem motiveeritud tööle kandideerima, kui seda kirjeldati nii mehi kui ka naisi väljendava keelelise vormiga. Samal ajal peeti töökuulutust rohkem meestele suunatuks, kui positsiooni nimetus sisaldas ainult mehelikku vormi. (Merkel, 2012: 27–34) Merkeli doktoritöö käigus tuli esile ka naissoovormi sisaldavate ametinimetuste negatiivne tajumus, sest selliselt väljendatud ametitele omistasid katseisikud väiksema prestiiži ja palga.

Julia Misersky jt (2018) katses pandi osalejad lugema saksakeelseid lauseid, mis algasid üht või teist grammatilist sugu esindava vms ametinimetusega ning millele järgnes tagasiviitav üht või teist sugu väljendav sõna (nt Õpilased (sks k die Studenten, meessoost) läksid sööklasse, sest mõned naised (der Frauen) olid näljased; või Õpilased (die Studenten, meessoost) läksid sööklasse, sest mõned mehed (der Männer) olid näljased). Mõõdeti seda, millised on katseisikute ajus tekkivad reaktsioonid seesuguste lausete lugemisel; kuidas töödeldakse soolistatuse mõttes ebakõlas olevaid lauseid. Tulemustest ilmnes, et naisele viitava sõna töötlemine meessoost sõna järel oli katseisikute jaoks raskem, tekkis arusaamisprobleem. Seega tõlgendatakse grammatiliselt mehelikku vormi esmajoones mehele osutavana, hoolimata asjaolust, et seda kasutatakse ka üldises tähenduses. (Misersky jt, 2018: 1–4, 10)

Tamar Kritcheli-Katzi ja Tali Regeli (2021) katse tehti heebrea keelt kõnelevate naistega. Katses osalejad pidid lahendama matemaatikaülesandeid, milles ette antud juhised sisaldasid samuti kas meessugu või naissugu väljendavat sõnavara. Naised, kelle ülesannete kirjeldustes olid feminiinsed keelevormid, sooritasid ülesanded kiiremini ja paremate tulemustega. Katse lõpus küsiti osalejatelt, kui palju nõustuvad nad väitega, et teadus on mehelik valdkond. Naised, kes lahendasid naissugu väljendava sõnavaraga ülesandeid, nõustusid väitega vähem. (Kritcheli-Katz & Regel, 2021)

Kui üldine siis on üldine mehelikkus?

Kõikidel siin kirjeldatud katsetel on oluline ühisosa – need tõestavad, et üldine maskuliinsus ei olegi nii üldine, kui pealtnäha tundub. Keelekasutajad liigitavad ameteid alateadlikult sugude põhjal, mistõttu käivitub ka ametit tähistavat sõna lugedes informatsioon ameti esindaja soo kohta. (Kennison & Trofe, 2003: 366) Kuna traditsiooniliselt on suure osa ametitega tegelenud mehed, sisaldavad need ametinimetused meessooliidet. Nõnda ka eesti keeles – näiteks jahimees, kalamees, põllumees jne. Üldist maskuliinsust esindavad sõnad on kasutajate teadvuses niivõrd juurdunud, et on kaotanud oma soolise tähenduse ja sugu rõhutava funktsiooni. Seetõttu tundubki, et tegu on ju sooneutraalsete sõnadega. Kuid eelmainitud katsetega on muuhulgas tõestatud, et see pole sugugi mitte alati nii.

Üldise mehelikkuse ja meessugu väljendavate sõnade asemel on (ja ka kasutusele võetud) mitmesuguseid alternatiive, näiteks naissoovormide kasutamist (jahinaine), mees- ja naissugu väljendavaid paralleelvorme (jahinaine/jahimees) või hoopiski sooneutraalset väljendusviisi (jahipidaja). Eks nendel variantidel ole oma plusse-miinuseid, nagu näiteks Merkeli (2012) töö käigus selgunud naissoosõnade negatiivne tähendus. Või asjaolu, et sooneutraalsete sõnade kasutamine vajab harjumist, sest meessoosõnad mõjuvad nende pikalt kestnud kasutuse tõttu palju loomulikumana (vt nt Oksanen, 2019).

Sugude väljendamise kitsaskohad eesti keeles

Eesti keeles ei ole sarnaseid katseid veel tehtud (doktoritöö raames on mul see plaanis). Sooliselt markeeritud sõnavara, selle kasutamist ja kallutatust käsitlevaid uurimusi on aga küll. Näiteks Kerli Puna (2006) kirjeldas oma magistritöös, et ametit ja tegevust väljendavate liitsõnade puhul on sagedamini markeeritud üks või teine sugu ja see on seotud traditsiooniliste soorollidega. Seetõttu katavad mees-lõpulised liitsõnad ka rohkem tegevusalasid.

Liisi Piits (2015) vaatles oma doktoritöös seda, missuguste sõnadega koos mees ja naine tekstides kõige rohkem esinevad. Näiteks leidis ta, et naise füüsist kirjeldatakse atraktiivsust tähistavate omadussõnadega (ilus, kaunis, kena jne), mehe füüsist aga kehaehituse kaudu (tugev, pikk, suur jne). Naist kirjeldati meestest rohkem ka perekonnaseisu või viljakust väljendavate sõnadega (vallaline, üksik, rase jne), kuid mehi jällegi rohkem aga sotsiaalsele staatusele viidates (vaene, rikas, töötav jne). (Piits, 2015: 88–90)

Välja võib tuua veel Lydia Risbergi (varem Raadik, 2016) magistritöö 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näitelausete soolistatusest. Töö näitas, et tolle aja ÕSi näitelausetes kujutati mehi traditsiooniliselt mehelikuks peetavate (nt ehitus, jahindus, äri, füüsiline töö), naisi aga naiselikuks peetavate alade kaudu (nt käsitöö, kodundus, koduperenaine olemine). (Raadik, 2017)

Oma artiklis (Kaukonen, 2022) analüüsisin sooliselt markeeritud sõnu Delfi ja ERRi spordiuudistes. Leidsin, et mees-lõpulisi liitsõnu kasutatakse spordivaldkonnas sugude väljendamiseks tunduvalt enam kui naine-lõpulisi liitsõnu (nagu mängumees, ankrunaine). Teisalt oli aga nais-algulisi liitsõnu võrreldes mees-algulistega rohkem (näiteks naissuusataja, naisjooksja jne). Ühest küljest näitab see, et sportlast on harilikum pidada meheks, sest eesliitega tähistatakse mehega seostatud alale asunud naist. Teisalt aga näib, et naissoost isikule osutamiseks on eesti keeles produktiivsem kasutada eesliidet – naissportlane on neutraalsem kui kõnekeelsena tunduv spordinaine. Samuti leidsin, et spordiajakirjanikud on moodustanud ja kasutanud huvitavaid, pisut markantseid mees-lõpulisi liitsõnu, näiteks sangpommimees, põhimees, halloomees, jooksumees jne. Nende sõnade puhul on selge, et ajakirjanikud (kes põhiliselt on ka ise mehed) on tahtnud mehi ja mehelikkust rõhutada, sest loomulikum oleks minu hinnangul olnud väljenduda sooneutraalselt (nt põhimängija põhimehe asemel).

Valikud on keelekasutaja teha

Eesti keeles puudub grammatiline sugu, mistõttu võib tunduda, et kriitika soolise kallutatuse kohta meie keelt ei puuduta. Tõepoolest, alati ei ole keel ise seksistlik, vaid muutub selliseks teatud kontekstidesse asetades. Küll aga on piisavalt põhjust toetuda teistes keeltes tehtud katsetele-uurimustele, millega on tõestatud, et ka veidi varjatumana näivad soo väljendamise keelevõtted võivad stereotüüpset mõtlemist esile kutsuda. Meessoovorme sisaldavate sõnade kasutamine üldises tähenduses kehtestab arusaama, et universaalse inimese all mõeldakse meest (Koivunen & Liljeström, 2003: 11). Seega tasuks keelekasutuse sellesse aspekti suhtuda kriitiliselt. 

Üldist mehelikkust väljendavate sõnade asemel on nii mõnigi kord võimalik kasutada alternatiive. Kui keelekasutaja kasutab keelt teadlikult, valib suhtlusolukorra ja konteksti järgi sobiva alternatiivi ja teab, et on võimalik väljenduda ka teisi sugusid kaasavalt, ei juhtu selle käigus midagi kahetsusväärset. Sooneutraalne keel ei solva kedagi, see aitab vähendada soostereotüüpe ja saavutada soolist võrdõiguslikkust.

 

Viited

Aikhenvald, A. Y. (2016). How Gender Shapes the World. Oxford: Oxford University Press.

Cooper, R. L. (1989). Language Planning and Social Change. Cambridge: Cambridge University Press.

Eesti etümoloogiasõnaraamat (ETY).

Horvath, L. K. & Sczesny, S. (2016). Reducing Women’s Lack of Fit with Leadership? Effects of the Wording of Job Advertisements. European Journal of Work and Organizational Psychology, kd 25, nr 2. London: Routledge, lk 316–328.

Kaukonen, E. (2022). Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes. Keel ja Kirjandus 6, lk 526–545.

Kennison, S. & Trofe, J. (2003). Comprehending Pronouns: A Role for Word-Specific Gender Stereotype Information. Journal of Psycholinguistic Research, kd 32, nr 3. Berlin: Springer Verlag, lk 355–378.

Koivunen, A. & Liljeström, M. (2003). Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimuseni. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Kritcheli-Katz, T. & Regev, T. (2021). The effect of language on performance: do gendered languages fail women in maths? – npj Science of Learning 6.

McConnell-Ginet, S. (2020). Words Matter: Meaning and Power. Cambridge: Cambridge University Press.

Merkel, E. (2012). The Two Faces of Gender-Fair Language. Padova: Universita degli Studi di Padova.

Misersky, J., Majid, A. & Snijders, T. M. (2018). Grammatical Gender in German Influences How Role-Nouns Are Interpreted: Evidence from ERPs. Discourse Processes, kd 56, nr 8, lk 1–12.

Oksanen, J. (2019). Man-compound occupational nouns and non-sexist alternatives: Cross-linguistic perspectives. University of Eastern Finland. 

Piits, L. (2015). Sagedamate inimest tähistavate sõnade kollokatsioonid eesti keeles. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Puna, K. (2006). Soospetsiifilised isikunimetused sõnaraamatutes ja tekstides. Tartu: Tartu Ülikool.

Raadik, L. (2017). Sugude kujutamisest 2013. aasta õigekeelsussõnaraamatu näidetes. Feministeerium. 

Ross, K. (1996). Naine eesti keele grammatikas. Vikerkaar 11/12, lk 102–106.

11
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Suutmissurve kõnekeeles

See artikkel räägib suutmissurvest meie argikeelekasutuses ning sellest, miks ja kuidas suutmissurvelist keelt vältida. Artikli eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.