Käruraevus Tallinna tänavail
“Kirjuta veel oma perest,” ütlevad inimesed. “Sa teed seda nii naljakalt.” Kirjutangi, aga seekord pole ma üldse naljakas, vaid lihtsalt tige. Juhtub ka seda.
Ma kujutasin ette, et seekord saab lastega jalutamine olema idülliline. Kõnnin mööda Tallinna, värvilised lehed (või pehmed lumehelbed või sügisesed vihmapiisad) aina langevad, ühe käega lükkan käru, teisega rüüpan kohvi ja/või mugin croissanti.
Reaalsus osutus muidugi teistsuguseks. Ma ei tea, kas ühe lapse käruga on Tallinna tänavatel lihtsam, aga kaksikute käruga ringiliiklemine on nagu mission impossible. Mõni päev on tagasi koju jõudes adrenaliin niimoodi laes, et veri kõrvus kohiseb.
1. pilt
Ühel päeval pidin viima ühele toimetajale arvustada plaadi. Võtsin siis sihi Toompea torni, kus pidi asuma ajakirja peatoimetaja. Ja avastasin, et ei pääse Pikast jalast üles. No lihtsalt ei pääsegi. Läksin siis Lühikese jala treppide juurde – seal sama jama. Õnneks hüppas ligi üks sõbralik vene turist ja aitas käru üles tassida. Viimasel hetkel põikas sellega küll täitsa valesse suunda, olgugi et mina “njet-njet!” kisasin.
Kuidagi murdsin lõpuks vajaliku tornini. Valvelauas istus igavleva moega tädi. Seletasin siis, et otsin sellist inimest, nii ja naa. “Meil sellist ei ole,” vastas tädike natuke piredalt. Mis siis ikka, pistsin plaadi jälle kotti ning siirdusin Toompealt alla, sedapuhku Vabaduse platsi kaudu. Et äkki saab sealt inimlikumalt alla.
Kui muuseumipedagoogist tuttav Aet mulle tee peal vastu jalutas, oli närv juba üksjagu must. “Tõnule või?” vaatas Aet plaati. “Muidugi on ta seal, anna minu kätte.” Ning võttis plaadi.
Seepeale läks mu tuju natuke paremaks. Et päris tühikäik ei olnudki. Kuni jõudsin vabaduseristi juurde. Ükskõik, kust otsast ka ei vaata – no ei ole seda kohta, kust käruga alla minna. Jõuetus raevus haarasin juba telefoni ja helistasin linnavalitsusse. Et andku nõu.
Samal ajal, kui telefon aina kutsus, hüppas ligi tundmatu naine. “Siit ei saagi alla, ma käin iga päev seda treppi,” ütles naine ja aitas käru alla tassida. Tänasin ja samal hetkel ühendas telefon mind lõpuks ka linnavalitsusega. “Minge paremale ja laskuge katakombidesse*, sealt saab alla,” juhendas mind sõbralik proua telefoni teises otsas.
2. pilt
Seepeale otsustasin minna Kadriorgu – ilus loodus ja luiged, puhkan närve ja puha. Alul mõtlesin minna trammiga. Selle võimaluse kandsin kähku maha, sest järjest saabusid kõrge põhjaga trammid. Lõpuks läksin jalgsi. Mitme põikega autoteele, sest tõesti-tõesti, mis värk on selle kõnnitee kinniparkimisega, autojuhid? Äkki peaks ka hakkama keset autoteed mähkmeid või jalgrattakummi vahetama? Seni olen piirdunud autoaknale koputamisega ja palvega eest ära tõmmata.
Igatahes jõudsin siis lõpuks idüllilise kohviku juurde. Jätsin lapsed õue, sest käruga sisse ei mahtunud, ning sain oma kohvi ja piruka. Mõtlesin, et okei, istuks siis maha ka ja kirjutaks artiklit. Vedasin käru ka kuidagi trepist üles verandale. Et kui lapsed üles ärkavad, saan operatiivselt nad magama kõigutada.
Aga ainsa lauakese juurde ma hästi ei pääsenudki, sest mingi jõle reklaamplagu oli ees. Lõpuks nihutasin plagu lihtsalt eemale ja manööverdasin mööda. “Ärge trügige siia vahele!” hüppas seejärel ei tea kust välja mingi pahane vanamees. Oh sa, kus mul siis plahvatas!
“Kuhu ma selle käru siis jätma peaksin?” röögatasin vanamehele. “Või kus ma seda kohvi jooma peaksin? Või lapsega naine polegi inimene?” Too ehmus ja tahtis majja pageda. Mina sibasin ta järel ja tänitasin: “Ärge minge kuhugi! Ma ikkagi tahan teada, kuidas ma seda kohvi siin jooma peaksin!”
Lõpuks lahendasin oma jahtunud kohvi ära luigetiigi ääres, sealsamas toppisin ka piruka suhu. Kui koju jõudsin, oli mul tunne, nagu oleks peas kümme halli karva juures.
3. pilt
Ühistransport on omaette teema. Muidugi oleks jalgsi toredam, aga sageli on see nagu mingi Kolgata tee. Rinda tuleb pista äärekividega, liiga kitsaste avade ja muu taolisega. Tõsi, aastaringselt jalgratta seljas sõbranna lohutas mind, et ka tal on täiesti kopp ees autojuhtidest, kes ka kergliiklusteid kinni pargivad. Ta on võtnud kaalumisele, et peaks pihku haarama mõne metallist eseme, millega autodest mööda trügida. “Võiksid ka oma tittedele teravad võtmed kätte toppida,” pakkus ta lahkelt mullegi.
Aga bussidega sai mulle hiljuti osaks aasta šokk. Istun mina kontoris ja ajan rahulikult asju. Korraga helistab elukaaslane, kes meie kolme lapsega parajasti õues jalutab. On ilmselgelt väga närvis ja seletab mulle torusse midagi arusaamatut. “Oot, räägi nüüd rahulikult, ma ei saanud aru,” püüan mina kõlada tasakaalukalt. Endal muidugi süda puperdab, et mis nüüd juhtus – kas keegi on surnud või sai infarkti või mis.
Selgub, et kaasa tahtis lastega bussi minna. Vanem, lasteaiaealine laps lipsas ees juba bussi ära. Kaasa aga ei saanudki käruga trepist üles ja jäi maha. Ja suurem laps sõitis ees ära. Elukaaslane jooksis veel käru lükates bussile järele, aga kätte seda muidugi ei saanud.
Kurat, kus ma ehmatasin! Nii väiksele lapsele ei anna ju telefoni ka kaasa. Otsustasime, et tema kiirustab järgmisse peatusse ning mina püüan tabada autobussikoondist. Viimast ma kätte ei saanudki, ning juba helistas ka elukaaslane, sest poiss oli taibanud bussist välja tulla: “Mingi vanahärra käekõrval oli. Ei olnud endast väljas, pigem nagu häiritud.”
“Mis sa siis tegid?” küsisime õhtul poisilt. “Läksin bussijuhi juurde ja seletasin,” vastas tema. “Ja mis bussijuht tegi?” – “Midagi,” vastas poiss. “Vaatas mujale. Aga siis tuli see onu appi.”
Seepeale tegin ma seda, mida ma alailma plaanin teha, kui rahulolematu olen, aga kunagi ei tee – kirjutasin tarbijakirja. Seletasin, mis juhtus ning palusin panna bussijuhtidele südamele, et kui neile läheneb hädas laps, kes ilmselgelt ei tohiks veel üksi ühistranspordis viibida, siis ei jäetaks teda tähelepanuta. Mulle vastati viisakalt, soovitati kasutada busse, kus on madal serv, ning öeldi, et bussijuhiga on vesteldud. Heitsin seepeale pilgu oma kodubussiliinile. Tuvastasin, et see sõidab tipptunni ajal kokku 12 korda. Neist neljal bussil on madal põhi. Hea seegi?
* Katakombe otsin siiani. Viidad, anyone?
