Kersti Kaljulaid: presidendi allkirja taha võrdse kohtlemise meetmed kindlasti ei jää

Foto: Arno Mikkor, Vabariigi Presidendi Kantselei

President Kersti Kaljulaid rääkis ENUTi 20. aastapäeva konverentsil peetud kõnes, et näiteks Prantsusmaal vähendatakse erakondadele riiklikult makstavaid toetusi, kui nende nimekirjas on naised alaesindatud. Feministeerium avaldab kõne tervikuna.

Vabariigi President

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse kevadkonverentsil

28. aprillil 2017

Hea konverentsipere!

Sellest tõsiasjast, et ühiskond koosneb meestest ja naistest, tüdrukutest ja poistest, pole võimalik ega minu arusaamist pidi ka kuidagi vajalik, mööda vaadata. Sooliselt tasakaalulises ühiskonnas eksisteerivad ju loomulikult koos mees- ja naissugu, kuid võrdsena ja ilma vastandumiseta. Sooliselt tasakaalus ühiskonnas ei ela sugugi kesksoolised inimesed nagu vahel püütakse väita, et naeruvääristada püüdlemist soolise tasakaalu poole. Sooliselt tasakaalus ühiskonnas lihtsalt ei piira meile looduse poolt kaasa antud sugu võimalusi vabaks eneseteostuseks ja inimlikuks õnneks. See loob aluse ühiskonna kui terviku elujõuks ja edenemiseks ja sellest võidavad kõik.

Eesti põhiseadus kaitseb kõigi inimeste võrdõiguslikkust ja keelab soolise diskrimineerimise. Nii on see kirjasõnas, kuid elu ise pakub ikka veel vahel teistsugust pilti. Täna tuleb meil tõdeda, et nii mitmeski eluvaldkonnas on tasakaaluosuti pigem punases piirkonnas, andes märku meie ühiselu häirivatest hälvetest. Kas tegu on otsese diskrimineerimisega või muude põhjustega, näiteks mõistmatusega või lihtsalt probleemi olemuse alahindamisega, seda on iga juhtumi korral vaja eraldi välja selgitada. Mõnes valdkonnas on osuti ka punasest jõuliselt lahti rebitud, kui on vaid leidunud juhte, kes seavad soolise tasakaalu endale südameasjaks. Rõõm on näha Tapa kasarmus tüdrukuid aega teenimas ja kuulda kaitseväe juhtkonda arutamas, milliseid vormikomplekti osi tuleks tüdrukute tarbeks sobivamaks kohaldada.

Meil on valdkondi, kus sooline positiivne diskrimineerimine kuluks ära ka meessoo kontekstis. Eestis on meeste oodatav keskmine eluiga 9 aastat lühem kui naistel – kas see peab nii olema? Ilmselgelt ei pea, kuid ühiskondlikud hoiakud, meie komberuum, ei ole piisavalt tõrjuvad poisslaste riskikäitumise, meeste normeerimata tööaja ja nende arstipelguse suhtes. Mehed ei nuta! Nad lihtsalt surevad kangelaslikult nagu mehed, vaikides, otsimata hõlpu ja abi.

Muretsema paneb ka poiste väljalangemine koolist ja riskikäitumisele kaldumine, mis mitmekordselt ületab tütarlaste oma. Sooteadlik kool, mis näeb poiste ja tüdrukute erinevust ning loobub sooliste stereotüüpide taasloomisest, peab pakkuma siin lahenduse.

Mida arvata olukorrast, kus 21. sajandil tuleb laps naistepäeval lasteaiast koju värskete päevakohaste teadmistega meeste- ja naistetöödest? Kergelt pillatud lause “tüdrukuid on lihtsam kasvatada” võib liiga teha igas kodus sirguvatele meeshingedele. Tüdrukud ei peaks jalgpalli mängima või tõstesporti harrastama – väited, millele vast suur osa inimesi ikka veel alla kirjutaks – kõik need toodavad ühiskonda, kus inimese valikuvõimalused liigselt sõltuvad tema soost. Roosa seelik muide ei sega kangi sikutamast või maratoni jooksmast, kui tahtmist on. Muide, seelikus maratone jooksmas olen näinud raudselt rohkem mehi kui naisi, nii rahvuslikku statementi tegevaid šotlasi kui ka ekstsentrikutest prantslasi, luksemburglasi, sakslasi. Sooliselt tasakaalus ühiskonnas saab traditsioonilisi piire vabalt ületades igasugu toredat lusti, mis tasakaalustamata ühiskonnas vaid võõristust tekitab. Seegi võib meid innustada seda tasakaalu otsima ja selle vajalikkust selgitama.

Tahan rääkida ka riskilastest, kes ei ole ainult oma kodu probleem, kuigi ta võib, aga ei pruugi olla oma kodu peegel. Suur hulk väljalangejaid ei langeks koolist välja, kui meil oleks rohkem mõistmist erisuguste suhtes. See puudutab nii sugu, iseloomu kui ka tõsisemaid muresid. Kui tahame tulevikus paremat põlve oma lastele, siis tuleb meil pilku teritada eelkõige nende olude suhtes, mis mõjutavad meie lapsi ja lapselapsi.

Kui meil oleks võimalikult palju teistsuguseid lapsi kaasatud õppesse tavaklassides, kui meil oleks palju rohkem selliseid lasteaedu, mis pakuvad teenust ka puuetega, sealjuures vaimse puudega lastele, siis kasvaks meie uus põlv peale teadmisega, et inimesed võivad olla väga erinevad, inimeste spekter on oluliselt laiem kui standardlaps ja -inimene.

See teeks teene sugugi mitte ainult puuetega inimestele, vaid eelkõige meile teistele. Lapsena puuetega inimeste seltskonnaga harjunud, nende väärtust tundma õppinud, nendega käituda oskav inimene ei pelga tulevikus, et tema kinnisvara hind langeb sellest, et samas majas on puuetega inimeste iseseisva toimetuleku kodu. Lahtiste silmadega Eestis liikudes näeme, et see kindlasti nii on – seal, kus on mõni tore, peremajutust ja hubast tuge pakkuv asutus, on kohalik kogukond tavaliselt mõistev ja toetav. Just terved inimesed vajavad, et puuetega inimesed oleks nende elu igapäevane osa – see teeb ühiskonna paremaks ja sallivamaks. See vähendab kurjust.

Foto: Rene Riisalu, Vabariigi Presidendi Kantselei

Meil on kurjust, millega võidelda. Ma tahan siiralt tunnustada kõiki naisteühendusi, kes juba aastaid tagasi tõstatasid perevägivalla teema ja asusid tegutsema. Tänaseks on ühiskond tervikuna, sealhulgas ka riigivõim selle valusa probleemi olemasolu tunnistanud ja aegamisi, esialgu tihti kobamisi, tegutsema asunud. Keerulisi sotsiaalseid probleeme saabki lahendada vaid vabakonna ja avaliku võimu koostöös. Selline koostöö peab jätkuma palju ulatuslikumalt, kui seni ja ärme lase ennast kohutada sellest, kui mõni asi läheb vahel pisut valesti, lahvatab avalik tüli ja tuleb hakata omavahel leppima, kuigi kõik on tahtnud parimat.

Vägivalla ohvrite abistamine ei saa piirduda vaid turvalise peatuspaiga pakkumisega ja esmase nõustamisega. Vajadusel tuleb aidata vägivalla ohvril ja tema lastel alustada uut elu, kus ohu allikas puudub. Igasuguse vägivalla ohver, sõltumata vägivalla loomusest või ohvri vanusest ja soost, peab saama uue elu. Vägivalla ohver peab saama uue elu! Sellest pea kujunema meie ühiskonnas universaalne ja laialt aktsepteeritud põhimõte.

Ühiskondlike muudatuste ellukutsumine ei ole lihtne ülesanne. Ühiskonda on võrreldud suure laevaga, mille kursi muutmine nõuab aega. Aga enne pöörama asumist on vaja ka seda, et kaptenisillal olijad märkaksid kursi muutmise vajalikkust. See on teie roll, see on minu roll, see on meie kõigi roll, kes me usume, et sellised muutused on vajalikud.

Eesti naisliikumise ajaloole tagasi vaadates näeme, et naised on terve eelmise sajandi vältel teadvustanud seda tõsiasja, et Eesti riigi rooliratas on meeste käes. Minu korporatsioonikaaslased, olles pea 100 aastat tagasi asutanud naiskorporatsiooni, pidid esialgu linnas ratsapiitsaga kaitsma oma värve meeskorporantide mõnituste eest. Tähelepanu väärib siiski asjaolu, et naisharitlaste arv juba tol ajal võimaldas naiskorporatsiooni teket, näidates, et meie toonane ühiskond siiski eriti tagurlik ei olnud. Ja tuleb tõde tunnistada, et seesama võitlev naiskorporatsioon kehtestas ise oma liikmeile teatud stereotüüpseid piiranguid nagu pükste ja värvide kooskandmise keeld, lühikeste juuste keeld, pika rihmaga käekottide keeld. Iseloomustagu need seigad asjaolu, et igasugune tasakaal saabub ikka katse ja eksituse kaudu, mitte otse ja selgelt strateegiliselt planeerituna.

Nii nagu täna, ei olnud ka sajand tagasi naistel neid rahuldavat esindatust poliitikas. Et ikka veel ei ole, sellele juhtis tähelepanu hiljuti toimunud Eestimaa Naiste Kongress. Kongress pidas lahenduseks triibuliste valimisnimekirjade kehtestamist seadusega. Paljudes riikides on selline abinõu kasutusel ja ilmselt annaks see tulemuse ka Eestis. Aga võib-olla saaksime me kasutada ka kavalamaid meetmeid, mida samuti mõned Euroopa demokraatiad pakuvad? Näiteks Prantsusmaal vähendatakse erakondadele riiklikult makstavaid toetusi, kui nende nimekirjas on naised alaesindatud. Sundi pole, kui tahate oma nimekirja koostada meestest ja see vastab teie tõekspidamistele – siis palun, aga sel tegevusel on siis konkreetne hind. Ka see võiks anda tulemuse – nagu süsinikdioksiidi (CO2) maks, mis toote ühiskonnale kahjulikku toimet arvesse võtab.

Me võime ka leppida kokku ja panna seadusesse kirja, et kui veenmine ei mõju, kui olukord teatud aja jooksul ei muutu, siis näiteks ülejärgmisteks valimisteks tulevad seadusega kehtestatud positiivse diskrimineerimise meetmed. Enne aga on aega nende meetmete rakendamine mittevajalikuks muuta, nii et neid vaja ei lähegi.

Ausalt öeldes meeldiks mulle rohkem, kui triibulised nimekirjad sünniksid erakonnasisese kokkuleppe alusel, ilma igasuguse sunnita. Erakonna kui vabatahtliku kodanikuühenduse sisedemokraatia kehtestamine seadusega ei pruugi anda jätkusuutlikku tulemust, on oht allergilisteks reaktsioonideks. Aga pall on Riigikogu käes ja Vabariigi Presidendi allkirja taha võrdse kohtlemise meetmed kindlasti ei jää.

Täna me teame, kuivõrd raske on ühiskonda vabastada kammitsatest, mida me ise oleme enesele seadnud. Alles hiljuti esinesin ma noortele tütarlastele, meie digitüdrukutele, et julgustada neid õpingutes valima infotehnoloogia kasuks. Sellel erialal on tütarlapsi vaid veerandi jagu. Kui mõelda olukorra põhjuste üle, siis on järeldus üks – tütarlastele on kujuteldavad barjäärid sisendanud kasvukeskkond, mitte loodus. PISA testiga saavad samamoodi edukalt hakkama nii poisid kui ka tüdrukud.

Miks on naiste keskmine tunnipalk Eestis ligi kolmandiku võrra väiksem, kui meestel? Soolise palgalõhe ümber käiv vaidlus näitab, et tegeliku olukorra ja eriti selle põhjuste mõistmiseks ei piisa üksnes naiste ja meeste statistiliselt keskmise tunnipalga võrdlemisest – vaja on rohkem infot selle kohta, mis toimub ettevõtte või asutuse tasandil. Mõnikord on probleemi asukohta lihtne leida – kui ikkagi ideele naiste esindatusest nõukogus vastatakse tobeda naljaga pool nõukogu soovahetusoperatsioonile saata, siis pole siin rohkem analüüsida midagi. Mõistlik on, et naised selliselt ettevõttelt mitte midagi mitte kunagi ei telli, see on sel juhul meie parim relv.

Senine üpris läbipaistmatu palgakorraldus on aidanud peita neid olukordi, kus põhimõte – võrdse töö eest võrdne palk – ei kehti. Sellise kahtluse korral peaks naisetöötajal jätkuma julgust teha häält ja kui see ei aita, siis soolise võrdõiguslikkuse volinik appi kutsuda. Aga mina näiteks ei usu, et mul oleks 25-aastasena selleks julgust jätkunud, sest kes mind pärast enam tööle oleks julgenud võtta, eriti kui mu töö enamasti asus sektorites, kus maksis ikka meeste sõna?

Kas täna on me naised paremini kaitstud, kui nad õigust taga ajavad? Ma loodan, et on, aga kindel küll ei ole. Aga ega midagi teha pole, tuleb julgeda, tuleb suuremat ja võrdsemat palka nõuda. Küllalt tihti võib kuulda põhjendust – aga naised ise ju ei küsi suuremat palka. Hakkame küsima! Eestis napib töökäsi ja meil tasub oma töö väärtust hinnata ja lasta seda teha ka tööandjal.

Kriitiliselt tasub üle vaadata kõik takistused, mis ei lase naistel võrdväärselt meestega tööturul konkureerida. Liiga jäigad emapalga saamise reeglid on kindlasti üks põhjus, mis sunnib naisi liiga kauaks tööelust eemale jääma ja kvalifikatsiooni kaotama. Me näeme, et noorte isade valmisolek pereelu kohustusi jagada on palju suurem, kui seda eeldavad ajale jalgu jäänud õigusnormid. Need ei ole ju kivisse raiutud!

Paindlik emapalk, aga ka paindlik töö, mis ei sõltu asukohast – sellist tööd tuleb ju järjest juurde – lahendavad emade töötamisega seotud mured. On olnud päris häbiväärne, kui riigi makstav toetus väheneb sedamööda, kui ema läheb lapse kõrvalt tööle enne, kui armuline seadusandja seda ette nägi. Õnneks hakkab seegi asi Eestis paremaks minema.

Jääb veel lahendada imikuealiste laste hoiuvõimalus ja tagada anonüümsus emadele, kes julgevad seda kasutada, et nad ei peaks taluma hurjutamist, ja olemegi seal, kus unistame olla. Olen võib-olla lubamatult irooniline, aga ma pole kindel, kas see, kui ma kutsun üles pakkuma lastehoidu ka imikueas lastele, ikka leiab meie ühiskonnas mõistvat vastuvõttu. Aga sellegipoolest kutsun. Enamikus riikides on mõeldav ühitada tööd, rinnaga toitmist ja imiku hoidu sõimes. Nii võiks olla ka meil.

Lõpetuseks tahan ma tunnustada neid visioonirikkaid naisi ja nende toetajaid, kes 20 aastat tagasi otsustasid asutada Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse. See oli väga vajalik samm, et Eesti ühiskond laiemalt saaks teadlikuks soolise tasakaalu olemusest, oskaks näha ja analüüsida ühiskonna seisundit ja toimuvaid protsesse, aga ka lahendusi pakkuda. ENUT-ist on tänaseks saanud tähtis teadmuskeskus ja usaldusväärne partner Eesti vabaühenduste koostöövõrgustikus. Edu teile ja kõigile teie partneritele!

Toetust, kuid veelgi tähtsam – head eeskuju – on soolise tasakaalu vallas Eestile pakkunud Põhjamaad ja paljud rahvusvahelised organisatsioonid. Suur tänu ka teile osavõtlikkuse ja sõbrakäe ulatamise eest!

Soovin teile tänasel konverentsil ideederohket ja tulemuslikku arutelu!

Mõtleme koos Eestile, hoiame Eestit ja teeme parema tuleviku nii meie poegadele kui tütardele!

0
FacebookTwitterEmail

Lugu meeldis?

Toeta meid! Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka