Kodurahu huvides. Lähisuhtevägivallast Eestis. Lahendused

Foto: Bruno Fazenda “March 31” / Flickr Creative Commons

Vabakutseline ajakirjanik Anna-Maria Penu uurib, mis seisus on lähisuhtevägivalla adresseerimine Eestis. Avaldame artikli kahes osas, eelmisel nädalal rääkisime statistikast, seekord keskendume lahendustele.

Alates käesoleva aasta 1. jaanuarist on karistusseadustiku § 121 kohaselt vägivald lähedase suhtes nn koosseisuline tunnus, mis tähendab seda, et paragrahvis endas on see tunnus välja toodud. Seksuaalkuritegude puhul see nii aga pole. Karistuse määramisel on see aga karistust raskendav asjaolu (§56, lõige 4: süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes).

Kas oleks vaja seadust muuta, täiendada, konkreetne kuriteoliik ära märkida?

Naistearst-nõustaja Kai Pardi meelest mitte. „Kui ohvrid ei saa õigussüsteemist abi, siis ei pruugi see olla puudulike seaduste tõttu, vaid selle tõttu, et puudub tõendusmaterjal või tunnistajad, et uurimis- ja kohtumenetluses on puudujäägid.“

Ka Naiste Tugi- ja Teabekeskuse projektijuht Sirje Otstavel mainib, et juristide hinnangul eraldi abielusisese vägistamise paragrahvi sissetoomine sisuliselt midagi juriidilises plaanis ei muudaks. „Seadusandlus ise kindlasti ohvrit ei kaitse, vaid tegeleb tagajärgedega. Mida peaks ja saaks eelkõige laiemas plaanis ära teha, on toetada naiste majanduslikku toimetulekut, et nad ei peaks sõltuvuse tõttu leppima kuritarvitavate partneritega. Esmases plaanis on ehk kõige vajalikum sellest teemast rohkem avalikult rääkima hakata.“

Ometi arvab Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise õigusekspert Merle Albrant, et kindlasti tuleks arvestada antud kuriteo spetsiifilisust, sest lähisuhtes toimunud vägistamise korral on naine palju haavatavam ning traumad jätkuvad, kuna naine ei saa üldjuhul vägistaja juurest ära minna. Sama kinnitab ka sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna peaspetsialist Helen Sööl: „Oluline on juhtida tähelepanu asjaolule, et lähisuhtes toimuv vägivald on eraldiseisev vägivalla liik ning see nõuab eraldiseisvat ja spetsiifilist lähenemist, kuna sageli on lähisuhtevägivald varjatum ning seotud ka paljude stereotüüpide ja tabudega. Lähisuhtevägivald peab olema ühiskonnas konsensuslikult taunitav ning seda ei või adresseerida „peresfääri“ või isikutevaheliseks asjaks, mis on vaid nende lahendada“.

Kõige olulisemaks aga peavad kõik eksperdid avalikkuse teadlikkuse parandamist, sest nagu kinnitab Helen Sööl, „mida teadlikumad on inimesed enda õigustest, seda aktiivsemalt on nad võimelised ka abi otsima ning saama. Kui tekib ohvrite baas, suudab sellele reageerida ka riik ning tulevikus spetsiifilisemaid meetmeid välja töötada“. Samuti on tarvis ka ohvritega tegelevate ametnike/politseinike/juristide/meedikute/kohtunike ja muude asjassepuutuvate spetsialistide teadlikkust parandada, et nad oskaksid adekvaatselt ohvritele abi pakkuda. Eesti peab spetsialiseeruma riigi tasandil.

Ekspertide sõnul tuleb seksuaalvägivallast tingitud kahjude vähendamiseks ja olukorra dokumenteerimiseks õigussüsteemi pöördumiseks, pakkuda ohvritele kiiret meditsiinilist abi ja psühhosotsiaalset tuge. Kõik see kombineerituna kohtumeditsiinilise uurimisega, mis tagab süüdistuse esitamiseks vajalike tõendusmaterjalide kogumise, ning esmasele abile vahetult järgnevat aktiivset rehabilitatsiooni, mis hõlmaks nii meditsiinilise, sotsiaalse ja psühholoogilise, kuid ka vajadusel psühhiaatrilise pädevuse.

Ent selline süsteem meil praegu puudub.

Justiitsminister Andres Anvelt kinnitab, et selle aasta algul justiitsministeeriumis valminud ja valitsuses kinnitatud vägivalla ennetamise strateegias aastateks 2015–2020 keskendutakse just ohvrikesksele lähenemisele. „See tähendab spetsialistide, sh õiguskaitseasutuste, meedikute, sotsiaaltöötajate jt koolitamist ohvrite senisest paremaks kohtlemiseks. Teenused peavad vastama ohvrite tegelikele vajadustele ning need peavad olema kättesaadavad kõikjal üle Eesti.“

Näiteks nii Norras kui ka Rootsis on abielus/lähisuhtes asetleidev vägistamine seaduses eraldi paragrahvina välja toodud. FRA 2014. aasta uuringust selgub, et kõige suurem on seksuaalvägivalda kogenud naiste osakaal Põhja-Euroopas ning Hollandis (17–19%), väikseim aga mitmes Lõuna- ja Ida-Euroopa riigis, nagu Portugal, Küpros, Horvaatia, Poola, Kreeka ja Hispaania (4–6%). Selline tulemuste varieeruvus riigiti viitab riikidevahelistele erinevustele soolises võrdõiguslikkuses, naistevastase vägivalla avalikkuses kajastamise ulatuses ja kogukonnas rääkimise kommetest.

Teisiti öeldes, mida võrdõiguslikum on ühiskond, seda tõenäolisemalt käsitletakse seksuaalvägivalla juhtumeid avalikult. See omakorda soodustab vägivallakogemustest teatamist uuringutes osalemisel, politseile ja pereringis.

Nii et on aeg hakata rääkima ka lähisuhetes asetleidvast vägistamisest. Kodurahu huvides.

Toimetas Aet Kuusik

Artikkel on 12.03.2015 lühendatud kujul ilmunud ERRi portaalis Novaator

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Imetada või mitte imetada?

NB! Lugu täiendatud Eesti Ämmaemandate Ühingu kommentaariga! Viiekümendate keskpaiga USAd iseloomustas imikute kõrge suremus, mis ajendas paljusid emasid toitma oma…