Kodurahu huvides. Lähisuhtevägivallast Eestis

Foto: Pierre Guinoiseau “Alone” / CC Flickr

Vabakutseline ajakirjanik Anna-Maria Penu uurib, mis seisus on lähisuhtevägivalla adresseerimine Eestis. Avaldame artikli kahes osas, lahendusi otsime järgmisel nädalal. Loe teist osa siit.

See pole kohvilaua jutt. Sellest ei räägita meedias ega juuksuris, sageli ei tunnistata toimunut isegi oma lähedastele. Teema tõstatamine paneb inimesi võpatama, pead vangutama või vaikima, pilgus peegeldumas õud. Sest rääkimine vägistamisest abielus, kooselus, lähisuhtes on endiselt tabu.

„Tuginedes oma pikaajalisele lähisuhtevägivalla ohvrite abistamise kogemustele saan öelda, et seksuaalvägivald/vägistamine lähisuhetes pole Eestis tähelepanu pälvinud,“ selgitab Naiste Tugi- ja Teabekeskuse projektijuht Sirje Otstavel. Naised enamasti ei räägi seksuaalvägivalla* kogemustest ning eriti suur on häbitunne lähisuhete korral. Sest seksuaalvahekord peaks inimeste jaoks tähendama läheduse ja armastuse jagamist kõige intiimsemal viisil. Siin selliseid asju ei tohiks juhtuda. Aga juhtuvad.

„Vägistamiseks peetakse enamasti pealesunnitud vahekorda, millega kaasneb füüsiline vägivald,“ lisab Sirje Otstavel. „Lähisuhetes on seksuaalse kuritarvitamise võimalused aga palju laiemad. Tegemist on väga soospetsiifilise vägivallaliigiga, sest naiste jaoks võivad lisanduda veel järgmised probleemid: raseduseaegne pealesunnitud seks, liiga varased (enne rebendite paranemist) seksuaalvahekorrad pärast sünnitust, soovimatud rasedused ja sünnitused, kuna mees survestab, samuti suurem tõenäosus mehe kõrvalsuhete tõttu nakatuda suguhaigustesse, liiga sagedased seksuaalvahekorrad, mis kahjustavad naise suguorganeid, pealesunnitud seks laste nähes, naisele ebameeldivad seksuaaltoimingud jmt. Seks on lähisuhetes üks võimalus mehe jaoks oma maskuliinsusele kinnitust saada ja domineerida naise üle.“

Seksuaalvägivalla levimus ja ...

Teaduskirjanduses on tõestatud seksuaalvägivallaga seotud negatiivne mõju ohvri kehalisele, vaimsele ja sotsiaalsele tervisele (post-traumaatilise stressi sündroom, vigastused, soovimatud rasedused, nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, ärevushäired, depressioon, suitsiid, sõltuvushaigused, turvatunde kadumine, häired töös ja õpingutes, häired pere- ja sotsiaalsetes suhetes, stigmatisatsioon, kroonilise valuga kulgevad ja immuunsüsteemi langusest tingitud seisundid) ja ühiskonnale (tervishoiukulud, sotsiaalsed kulud, vägivalla levikuga seonduv mõju indiviidile, ühiskonnale, tulevastele põlvkondadele).

Eesti Naiste Tugikeskuste psühhoterapeut Kait Sinisalu selgitab lisaks: „Paarisuhtes esinev seksuaalne vägivald on oluliselt raskemate tagajärgedega ja nõuab pikemaajalist ravi. Oluliselt keerulisemaks teeb olukorra see, et ründaja on su lähedane inimene. Vahel antakse seksi osas n-ö järgi selle nimel, et mitte jääda ilma majapidamisrahast, vahel karistab mees naist sellega, et muutub seksist ilma jäänuna eriliselt kiuslikuks kas naise või laste või mõlematega. Üldiselt antakse järgi “kodurahu huvides”“.

Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise õiguseksperdi Merle Albranti sõnul on lähisuhtes vägistamine küllaltki levinud. Keskmiselt 20–25% naiste tugikeskuste poole pöördunud lähisuhtevägivalla ohvritest on kogenud suhtes seksuaalset vägivalda, sh vägistamist. „Mitmed naised on rääkinud, et on rasestunud abielus olles vägistamise tagajärjel; see tähendab, et rasestumine ei olnud nende vaba valik. Samas on ka mehi, kes kinnitavad naisele, et abielus olles ei ole neil õigus keelduda vahekorrast. Inimesed ei suuda uskuda, et selline asi on lähisuhtes võimalik ning arvatakse siiamaani, et see on pere siseasi. Sellest tulenevalt on ka ohvritel häbi sellest rääkida.“

Mida ütlevad uuringud?

Helen Sööl, sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna peaspetsialist, võtab Eestis valitseva olukorra kokku järgmiselt: „Lähisuhtes asteleidev vägistamine ei kajastu eraldi karistusseadustikus ning seda ei käsitleta eraldisesiva kuriteoliigina. Seetõttu ei kajastu see ka eraldi statistikas ning selle kohta adekvaatset hinnangut leviku osas anda on raske. Teadlikkus lähisuhtevägivallast üldiselt on kesine, seega on see ilmselgelt veelgi madalam sellise spetsiifilise teema puhul“.

Verivärske Eesti Seksuaaltervise Liidu tehtud kokkuvõte 28 Eestis läbiviidud uuringust „Seksuaalvägivalla levimus ja hoiakud Eestis“ (Tartu 2015) kinnitab üheselt, et seksuaalvägivald on Eesti ühiskonnas siiani varjatud probleem ning politseistatistika peegeldab vaid tühist osa tegelikest seksuaalvägivallajuhtumitest. Parema ülevaate saab uuringutest, kuigi enamik neist uuringutest keskendus teistele teemadele ning seksuaalvägivalla kogemusi käsitleti vaid ühe osana laiemast teemaderingist.

2004. aasta detsembris läbiviidud uuring seksuaalvägivalla hoiakute kohta Eestis andis tulemuseks, et pea kõik vastajad (97–99%) peavad seksuaalvägivallaks tegusid/olukordi, mis hõlmavad sunniviisilist seksuaalvahekorda või suguelundite puudutamist, ning mille puhul pole täpsustatud, kas osapoolteks on tuttavad või võõrad inimesed. Arvamused aga lahknevad olukordade puhul, mis käsitlevad abikaasade/elukaaslaste vahelisi suhteid (oma abikaasa/elukaaslase sundimine seksuaalvahekorrale, seksuaalpartneril rasestumisvastaste vahendite kasutamise keelamine). Sellega, et oma abikaasa/elukaaslase seksuaalvahekorrale sundimine on seksuaalvägivald, nõustub 87% vastajatest, sealjuures kindlalt on selles veendunud kõigest 56% (pigem nõustub 30%). 11% vastanutest ei pea nimetatud tegu seksuaalvägivallaks. Sagedamini jagavad taolist seisukohta meesterahvad.

Euroopa Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta uuringu andmed näitavad, et 15. eluaastast alates on iga kaheksas naine enda hinnangul kogenud seksuaalvägivalda. 16–45 aastaste uuringus osalenud naiste hulgas oli uuringule eelnenud aasta jooksul aset leidnud vägivalla toimepanijaks enamasti partner või endine partner (45%). Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuringu (detsember 2014) lõpparuanne näitab, et iga kümnes (11%) mees oli oma partneri suhtes kasutanud vaimset, füüsilist ja/või seksuaalvägivalda ning eelnenud aasta jooksul oli oma partnerit seksuaalvahekorda sundinud 1% meestest.

Seksuaalvägivalla levimus ja ...

Samast uuringust selgub, et 42% meestest arvab, et naised saaksid ennetada vägivalda, kui nad oma suu kinni hoiaksid. Täpselt sama palju on ka antud väitega mitte nõustujaid. Umbes iga kuues–seitsmes mees (13%–16%) leiab, et naised kutsuvad vägivalla ise esile oma käitumisega ja provotseerivad mehi, et pälvida teiste kaastunnet. Kaheksandik meestest (12%) õigustab naise löömist naise seksuaalse truudusetusega.

Kait Sinisalu toonitab, et oluline on teadvustada, et seksuaalvägivald on alistamisvahend, millel seksi või seksuaalsusega eriti pistmist ei ole. Vägivallatseja võtab ohvreid omandina. Sirje Otstavel lisab omalt poolt: „Kuna naised on enamasti meestest füüsiliselt nõrgemad ja nad on sotsialiseerumise käigus omaksvõetud soorollilise käitumise tõttu vähem valmis agressioonile füüsiliselt vastanduma, on pagemisvõimaluse puudumisel ainsaks valikuvariandiks alistumine.“ See kõik viib moonutatud andmeteni.

Tõendid

„Statistika järgi esineb registreeritud vägistamisjuhtumeid, kus teo toimepanija on kannatanu pereliige või pikaajaline partner, pigem vähe,“ kinnitab aga justiitsminister Andres Anvelt vastupidiselt FRA andmetele. „Samas ei tähenda statistika, et numbrid tegelikkuses täpselt sellised on. Tegemist on perevägivalla ühe vormiga ja seega väga varjatud kuriteoliigiga, kus ohvrid ei pruugi sellistest juhtumitest üldse kellelegi teada anda. Seega peab eesmärk olema julgustada ohvreid abi saamiseks arsti või politsei poole pöörduma.“

Eestis on seksuaalvägivald kriminaalkorras karistatav sõltumata sellest, kas mees ja naine on omavahel abielus või mitte. Riigi peaprokuröri Lavly Perlingu sõnul võimaldab praegune seadusandlus Eesti õiguskaitseasutustel edukalt menetleda mitmesuguseid perevägivallajuhtumeid, sealhulgas ka peresiseseid vägistamisi. „Samas tuleb arvestada, et Eestis kehtib üsna kõrge tõendamislävi – see tähendab, et inimese süüdimõistmiseks peavad olema kaalukad tõendid. Seetõttu on väga oluline, et kannatanud annaksid nende suhtes toimepandud kuriteost politseile võimalikult kiiresti teada, sest tihtipeale on just sellisel juhul võimalik kokku koguda piisavalt tõendeid.“

Seksuaalvägivalla levimus ja ...

Kuidas pakkuda lähisuhtes aseteleidnud vägistamisest tõendeid? Kui kergeks on õiguse mõistmise protsess tehtud ohvri jaoks? Kas tõestamisraskus seisab ohvri või vägivallatseja õlul?

„Vägivaldsetes paarisuhetes on vähemalt laias laastus 2/3 juhtudest vägivald ka seksuaalne,“ täpsustab Kait Sinisalu. „Kohtu koha pealt ma saan aru, et inimest ilma tõenditeta süüdi ei tohi mõista, aga tõendeid ei pruugi lihtsalt olla. Kui mu käest on küsitud, miks ma kasutan eraldi väljendeid “vägistamine” ja “sunnitud seks”, kuigi see on üks ja seesama, siis inimesed seostavad vägistamist jõhkra brutaalse kallaletungiga, millega kaasnevad rasked vigastused. Aga isegi vaginaalsete vigastuste esinemine on müüt. Need võivad olla, aga ca 70% juhtudest vigastusi ei esine.” Sinisalu pakub, et rohkem oleks abi korralikult ettevalmistatud psühholoogidest/terapeutidest ja nende hinnangutest, sest traumareaktsioone ei ole üldiselt võimalik teeselda.

Ilmselt just eelarvamused ja ootused ohvrile, et ta süüdlase süüd tõestaks, selgitavad osaliselt ka selle, et nii seksuaalvägivald kui ka inimkaubandus on politseistatistikas tugevalt alaregistreeritud. Valdav enamus seksuaalvägivalla ohvritest ei pöördu politseisse. Suur osa ohvritest ei otsi Eestis üldse abi (54%, EL-i keskmine on 39%). Kui aga abi otsitakse, siis enamasti tervishoiuasutustest (23%, EL 34%), seejärel politseist (10%, EL 15%) ja ohvriabi asutustest (4%, EL 4%).

Kõige murettekitavam, ja samas kõnekaim näitaja on see, et Eestis otsib juriidilist abi vaid 2% ohvritest, kui EL-i keskmine näitaja on 15%. See arv tõestab ilmekalt, et ohvrid tunnevad end kaitsetuna, uurimis- ja kohtuprotsesside mõttetusest nii karmi olukorraga toimetulekuks.

* Maailma Terviseorganisatsiooni definitsiooni kohaselt on seksuaalvägivald igasugune seksuaalvahekord või seksuaalvahekorda astumise katse, soovimatud seksuaalse alatooniga märkused või lähenemiskatsed või muul moel isiku seksuaalsuse vastu sunni abil toimepandud teod teise isiku poolt sõltumata tema suhtest ohvriga ükskõik millises kohas, sh kodus, tööl või mujal (Jewkes, Sen ja Garcia-Moreno 2002).

Toimetas Aet Kuusik

Artikkel on 12.03.2015 lühendatud kujul ilmunud ERRi portaalis Novaator

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…