Kristel Rannaääre: me ei saa rääkida naisi puudutavatest teemadest nii, et ainult mehed on laua taga

Kohalike valimiste eel vestleb Feministeerium naistega, kes on hiljuti poliitikasse tulnud. Seekord kohtusime Kristel Rannaäärega, kes kandideerib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas. Rääkisime sellest, miks Kristel poliitikasse tuli, miks just sotsid, miks ta on feminist ning kas ta on LGBT+ kogukonna esindajana palju viha kogenud.

Miks otsustasid poliitikasse minna? Kuidas see juhtus?

Mind kutsuti. Aga enne seda kuulsin, et sotsid otsisid kodanikuaktiviste enda ridadesse ja pöördusid sellega seoses ka LGBT Ühingu poole. Kohtusin siis Jevgeni Ossinovskiga. Tegelikult tegin aasta tagasi kodus naisele nalja ka, et olen siin LGBT Ühingus nii kaua olnud ja et mida ma veel saaksin ära teha – kas järgmine samm on poliitika. Pidasin enne otsust päris palju nõu kogukonnaliikmetega, nii et see ei tulnud väga lihtsalt.

Kas astusid ka erakonda?

Jah, ma tahtsin nende tegemistega rohkem kursis olla ja juhtida tähelepanu teemadele, mis on minu jaoks põhiteemad: LGBT+ inimesed ja nende lähedased ning feminismiteemad. Olen tegelikult ainult mõned nädalad poliitikas olnud, nii et olen üsna värske.

Miks just sotsid?

Esiteks see, et nad just otsisid LGBT+ kogukonna esindajat oma ridadesse. Teiseks see, et nad hakkasid mulle silma juba mõnda aega tagasi, eriti suvise Baltic Pride’i ajal, kus nad olid oma erakonnaga väljas. Näiteks Jevgeni Ossinovski osales nii konverentsil kui ka kontserdil ja osa sotse olid rongkäigul kohal. Eesti kontekstis on see julge samm, et keegi niimoodi kogukonna eest seisab. Kolmandaks tundus mulle mõistlik minna erakonda, kus mind toetatakse selles valdkonnas ja kus minu sõnum jõuab rohkem kohale. Aga tegelikult arvan, et neid erakondi on veel, kes LGBT+ küsimustes mõistvad on. Näiteks reform toetas kooseluseadust. Minu lugupidamine kuulub kindlasti kõigile, kes on selle algatuse juurde tulnud ja selle juurde ka jäänud.

Mida poliitikas teha tahad?

Tahan kogukonna inimese ja feministina jälgida, et meie teemad oleksid hästi kaetud. Näiteks vaadata, et valimisplatvormid oleksid LGBT+ inimesi kaasavad ja võrdsuse printsiibil üles ehitatud. Üks näide – kui programmis on turvalisus koolikeskkonnas, siis tahan kindlustada, et see hõlmab ka LGBT+ noori ja töötajaid koolis ning LGBT+ peredes kasvavaid lapsi. Aga tahan kaasata ka teisi haavatavaid gruppe. Ka LGBT ühingus on meil eri rahvuse esindajaid ja olen teinud koostööd näiteks viipekeelsete kurtide kogukonnaga. Püüame kaasata ka teisi gruppe.

Kas sul on poliitikaga seoses ka pikem plaan? Näiteks terendavad riigikogu valimised…?

Jah, olen mõelnud küll riigikogu valimiste peale. Arvan, et on hea alustada kohalike valimistega, aga näen, et mulle südamelähedased teemad tuleb viia riiklikule tasemele. Samas on tähtis, et mõni kohalik omavalitsus või kool näitab head eeskuju ja teeb samme, millega saab edasi minna teistes kohtades. Alati ei pea käsud liikuma ülevalt alla. Muide riiklikul tasandil ei ole meil olnud inimesi, kes ütleksid, et nad on LGBT+ kogukonna liikmed. On oluline, et neid tekiks.

Milline on esimene mulje poliitikast?

Kuna erakonna juht on feminist, on ootused suured. Usun, et kui eesotsas on selline inimene, on sellel positiivne mõju. Ja praegused kogemused on positiivsed olnud. Olen tundnud, et mind käsitletakse kui valdkonna eksperti ja minusse suhtutakse hästi. Näen, et minu kogemust väärtustatakse. Ma ei ole ka pealt näinud halba käitumist või suhtumist. Sotsidel on seekord valimisnimekirjades naisi rohkem kui mehi ja see on üsna tugev väljaütlemine. Aga tajun ka sisemiselt, et sellesse usutakse.

Milline on olnud tutvusringkonna tagasiside ja kas on olnud ka viha?

Ma ei ole saanud halba tagasisidet, tutvusringkond on ikka toetav olnud. Küll aga kirjutas üks võõras homofoob minu Facebooki seinal, et lõpuks tahavad kõik minna mehele ja saada lapsi ja milline mees pärast homoaktivisti siis endale tahab. Ta vist ei saanud aru, et ma olen LGBT+ kogukonna liige. See oli päris naljakas.

See on huvitav, sest viimasel ajal on olnud mõned näited, kus inimesed on väga lühidalt poliitikas vastu pidanud just kriitikalaviini tõttu. Näiteks Mallukas.

Tegelikult olin valmis, et tuleb rohkelt kirju ja kriitikat, aga ei ole tulnud. Olen isegi üllatunud. LGBT ühingus olen tööl olnud juba neli aastat ja vihakirju saanud umbes aasta aega, siis kui olen rohkem avalikkuse ees olnud. Muide, kõik kirjakirjutajad on olnud keskealised mehed, kes on homofoobsed. Ükski naine ei ole kirjutanud.

Kas su naine ka toetab?

Väga suuresti võtsingi otsuse vastu, sest tema toetas. Tema on mu kõrval nõuks ja jõuks. Hetkel on ta küll kodus haiguslehel ja saatis mulle just kassipilte ning kirjutas, et on üksi kodus kassidega, sest naine läks poliitikasse (naerab).

Aga teised lähedased?

Ka minu perekond toetab. Nad on harjunud, et olen pildil rohkem kui varem. Tegelikult toetab mind terve LGBT ühingu tiim ja see on oluline. See nõuab suurt julgust olla LGBT+ esindaja laiema publiku ees.

Kas ilma nende toeta oleks poliitikas osalemine võimalik?

Saaksin ilmselt ka ilma toeta hakkama, olen väga iseseisvaks kasvatatud. Meil oli kodus peremudel n-ö teistpidi, ema oli koolidirektor ja oli palju õhtuti ära, ta osales ka kohalikus poliitikas. Isa oli õpetaja ja viibis rohkem kodus. Nii et olen näinud, et loomulikult saab naine hakkama. Ma arvan, et toetav elukaaslane ja töökaaslaste tugi on boonus ja annab kindlust juurde, aga saaksin ka ilma selleta hakkama.

On poliitikasse üldse rohkem naisi vaja?

Absoluutselt! Selles ei ole mingit kahtlust. Teisiti ei saakski. Naisi ongi rohkem rahvastikus. Minu jaoks on see normaalsus, et erinevaid inimesi on eri valdkondades. Mitte, et on mingid väljakujunenud meeste pärusmaad. Et poliitika on justkui midagi, mida saab teha ainult pintsaku ja lipsuga. Mina kandideerin, sest tahan midagi oma kogukonna ja kodukoha jaoks ära teha. Hindan seda, et sotsid on poliitikasse valdkonna eksperte juurde toonud. Selle kaudu peakski poliitikasse minema. Sugu on selles mõttes teisejärguline. Aga sugu peab muidugi jälgima, me ei saa võtta juurde ainult meessoost eksperte. Me ei saa rääkida näiteks naisi puudutavatest teemadest nii, et ainult mehed on laua taga. Esindatus on oluline.

Ma ka ei taha, et abordiseadust hääletaks ainult mehed.

Just, just, just!

Mida sinu arvates peaks tegema, et poliitikas rohkem naisi oleks?

Mina usun eeskujudesse. Ja sellesse, milliseid signaale erakond välja saadab. Kui erakond näitab välja, et võrdsus ja mitmekesisus on olulised, siis see mõjub.

Poliitikas toimub palju tegemisi väljapool tööaega, kas see on sinu jaoks probleem?

Minu jaoks ei ole see probleem, sest aktivistielu on täpselt samasugune. Väga tihti teeme tööd õhtuti ja nädalavahetuseti. Olen sellega harjunud. Meil ei ole veel lapsi, aga naisega on pereplaanid küll. Jagame selle ära, saame hakkama. Meil on ka praegu perekondlikke kohustusi.

Ütlesid, et oled feminist. Kas oled ennast ka kuidagi täpsemalt määratlenud?

Ei ole. Aga feminism on minu jaoks loomulik. Miks olla feminist on umbes sama küsimus, kui miks võidelda inimõiguste eest. Kui usud inimõigustesse ja võrdsesse kohtlemisse, oledki feminist. Feminismi eesmärk ongi ju võrdne kohtlemine. Ja LGBT+ teemade puhul näen, et see on tegelikult ühe grupi kaasamine, juurde toomine. See ei ole vastandumine.

Kristel Rannaääre kandideerib Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas Tallinna Kesklinnas. Need on tema esimesed valimised. Kohalike valimiste eel vestleb Feministeerium naistega, kes hiljuti poliitikasse tulnud. Teisi intervjuusid loe siit.

10
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka