Pildikesi poiste ja tüdrukute mängumaadest

Esimene pildike

Lähen lõunale vana koolikaaslase Priiduga. Ta on tubli poiss, läks pärast keskkooli tehnikaülikooli ja õppis tundma arvuteid. „Tegin täna pool tundi tööd, sain üheksa sotti,” tervitab ta mind, uhkusesäde silmis. Ma, kultuuritöötaja, saabun parasjagu ühest eliitkoolist, kus olen tutvustanud vähemusrahvaste kultuuri, ja rõõmustan oma 50-eurose teenistuse üle.

Teine pildike

Õhtul saan kokku sõbra Avega, kes on äsja lahkunud avalike suhete juhi kohalt ühest väiksest ja toredast asutusest, mille eesmärk on kaitsta nõrgemaid ja abitumaid. „Saad sa aru, ma uurisin meie koostööpartnerilt, ühemehe-suhtekorraldusfirmalt, mis meediaplaneerimise tunnitasu on. Hind oli 78 eurot,” vastab ta, kui uurin, mis sai töö ülesütlemisel määravaks. „Arvutasin naljaviluks oma tunnitasu ja sain 6,47 eurot bruto; teen sisuliselt sama asja umbes 12 korda odavamalt.”

Kolmas pildike

Avet kuulates meenub mulle tuttava meesterahva võidukas ilme, kui talle on järjekordselt sülle tulnud tasuv tööots prestiižse tudengiorganisatsiooni listi kaudu, mis uhkusega üliõpilasestaatust jätkuvalt vaid meeste pärusmaaks peab. Poisteklubi, raha jäägu meeste arukaisse kätesse.

Neljas pildike

Mäletan koolipõlvest, kuidas õpetajad kooli poiste jaoks igavaks pidasid. Poistelt isegi nagu eeldati sellist hoiakut ja salliti palju varmamalt kui tüdrukute puhul. Tõsi, eks tüdrukud õppisid sellises keskkonnas leplikkust (loe: käsku täitma). Ma küll ei tea, kas neil sellest tulevikus kasu oli. Sest kes siis virkuse ja leplikkuse eest iial medali saanud on? Tähendab, medal ongi maksimum, mille saab – näiteks kooli lõpus.

Viies pildike

Ka hästitasustatud turundusjuht, kolmekümnendates eluaastates Martin kiidab alati nutikaid naissoost turundustiimiliikmeid – juht nimelt turundusplaani finantspoolt koostada ei oska, ja selle töö teevad alluvad talle ära. Aga ta leiab ka, et see pole eriti põnev osa.

Kuues pildike

Miskipärast eeldati koolis ka seda, et poisid on paremad reaalainetes, tüdrukud humanitaarainetes. Noh, teate küll, see esimene, mis nõuab mõistust, ja teine, mis on seotud tunnetega. Eks naistel olegi see tundevärk paremini käpas – tulevased emad siiski.

Seitsmes pildike

Üks sotsiaaltöötajast tuttav aga teatas, et kui nägi kinnisvaraportaalist üürihindu, otsustas ta jääda kokku mehega, kellest ammu lahku tahtis minna – kusagil polevat ju oma palgast elada. Mitu sõpra on tunnistanud, et kui neil poleks kõrval hästi teenivat (äri)meest, oleksid nad pankrotis.

Kaheksas pildike

Tuttav ettevõtja räägib, et tema väldib naiste töölevõtmist nagu tuld: “Nad istuvad kogu aeg oma haigete lastega kodus, mis mõte sel on? Tahaks ikka rohkem tulemust ja vähem tagajärgi!”

Üheksas pildike

Tema ettevõttesse proovib tulutult kandideerida aga üksikema Katrin, hetkel poole kohaga töötav projektijuht, kes enda ja oma lapse elujärge parandada tahaks.

Ahjaa, veel üks pildike

Eriti jamaks võib asi kiskuda siis, kui mõni naissooesindaja vilistab sobilikele kooseludele ega tahagi mehega paari heita. Nii et kui kokku saab kaks kultuuritöötajast naist, hakkab vaesus kuhjuma. „Ma otsin, jah, naist,” ütleb doktoritööd kirjutav kunstitöötaja Jane. „Ainult et seekord peab ta sissetulek olema vähemalt 450 eurot. Muidu on pankrot.”

(Pool aastat hiljem lasi Jane lati alla ja rõõmustab kaasdoktorandist naise üle, kelle sissetulek on 420 eurot. Täpselt sellist stipendiumit Eesti riik oma doktorantidele maksab, tänu taevale, et see hiljuti paarkümmend eurot tõusis.)

Tegelikult jätkuks see pildijada lõputult. Miks?

0
FacebookTwitterEmail

Aita areneda Eesti feministlikul mõttel!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…