fbpx

Kirjutamine, oma tuba ja Eesti. Milline roll oli baltisaksa naistel?

Vasakult: Helene von Engelhardt, Elfriede Jaksch, Laura Marholm. Kollaaži tegi Nele Laos

Mis seob Virginia Woolfi ja noort autorit Lara Löserit? Mõlemad on uurinud naiste rolli kirjutamises. Kui Woolf leidis, et naistel puudub oma tuba, siis Löser leiab, et ka Eesti pärandit on vorminud baltisaksa naiskirjanikud, keda on ootamatult palju.

Kui ma Saksamaalt Eestisse elama tulin, ei oodanud ma, et mu suhe vaikse kirjutamisega oma toas saab nii tähenduslikuks. Kirjutamine on minu jaoks alati loomulik olnud. Midagi, mida ma lihtsalt aeg-ajalt teen, et mõtteid peast välja saada. Loomulik on ka see, et valisin bakalaureusetöö teemaks naised, kes samuti kirjutasid. Veel täpsemalt, naiskirjanikud 19. sajandil Läänemere provintsides. Kuid järeldus, millele ma uuringu käigus jõudsin, on minu meelest liiga oluline, et seda teiega jagamata jätta.

Eelmisel suvel ei teadnud ma veel, millest ma täpsemalt kirjutama hakkan. Inspiratsiooni kirjutavate

Helene von Engelhardt

naiste uurimiseks sain juhuslikult briti feministi käest, Virgina Woolfilt. Tema essee „Oma tuba“ tekitas minus tahtmise lähemalt uurida naiskirjaniku elu ja just endistes 19. sajandi Läänemere provintsides – Kuramaal, Liivimaal ja Eestis.

Uurimine tõi peidust välja rohkem kui ühe üllatuse. Nii nagu Virginia Woolf läks Briti muuseumisse, et oma essee jaoks uurimistööd teha, läksin mina kõigepealt Tartu Ülikooli raamatukokku. Kahjuks ei teinud ma seda vihmasel päeval nagu Virginia Woolf. Täitsa vastupidi: päike paistis ja linnud laulsid. Üks ilus päev lõputöö uurimust alustada, mõtlesin majja sisse astudes.

Kõndisin aeglaselt ja üles-alla vaadates mööda raamaturiiuleid täis ajalugu ja suuri nimesid. Vahel langes päikesekiir ühele raamatule, rõhutades tema vana kolletunud tagakülge. Isegi kui ma otseselt ei oodanud sellest päevast midagi konkreetset, olin raamatukokku astunud valmisolekuga otsida paljude meeste seast tikutulega naiskirjanikke. Ma võtsin ühe nendest kolletunud tagaküljega raamatutest kätte ja hakkasin lugema. Meeste nimesid ei olnud vaja kaugelt otsida: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Johann Woldemar Jannsen, Carl Schirren ja paljud veel. Kuna minu ootused said kinnituse, siis raamatut riiulisse tagasi pannes leidsin end naeratamast.

Theophile von Bodisco

Järgmisena võtsin uuema kirjanduse riiulist saksakeelse pealkirjaga „Baltisaksa kirjanduse ajalugu“ Gero von Wilpertilt. Pärast esimesi peatükke leidis raamatukogu mind riiulile toetumas, hämmeldunud ilme ees. „Balti kirjandus on naiste kirjandus.“ Ma ei osanud oma tundeid paremini väljendada kui lihtsalt „Hä?“. Kuidas? Miks? Millal? Mida? Ma võtsin istet.

Rahulikuks jääda proovides lugesin edasi. Ja seal nad olid: lehekülg teise järel täis naissoost autoreid. Kui Virginia Woolf küsis oma esimese uurimuse käigus essees “Oma tuba”: „Kas teil on aimu, kui palju on mehed kirjutanud?” Siis mina pean teilt küsima: „Kas te olete mõelnud, kui palju on kirjutanud naised?“

Istusin korraks vaikselt ja vaatasin alt-üles neid raamatuid, mis tundusid mulle ütlevat: „Mida sa ootad? Vaata missuguseid saladusi sa veel leiad!“ Ohates tõusin püsti ja hakkasin järjest ajalooraamatud kätte võtma. Mõtlesin, et kui ma tahan teada, miks midagi oli nagu oli, pean ajalugu uurima. Nii sain teada, et valitud sajand oli täis torme, millest peamine oli venestamine. Alates sajandi algusest proovis Tsaari-Venemaa enda mõju Läänemere provintsides suurendada.

13. sajandist alates valitsesid seal baltisakslased, kelle käes oli keeleline ja kultuuriline suveräänsus. Seega põhines ülemklassi kultuur ja elu saksa keelel. Keel oli ülemklassi distinktiivtunnus, kuid saksa keelt rääkivaid lätlasi ja eestlasi nimetati halvustavalt igasugu nimedega, näiteks poolsakslasteks. Seda eristavat tunnust kasutas Vene impeerium ära, vähendades saksa keele olulisust ja võttes kasutusele kõikides avalikes kohtades kasutusele vene keele.

Gerta Von Koch

Venestamine julgustas ka lätlasi ja eestlasi, kes hakkasid nägema võimalust baltisakslastest vabaks saada. 19. sajandi teisest poolest  alates algas ärkamisaeg, mille tulemusena ilmusid Eestis näiteks esimene Eesti ajakiri Perno Postimees (1856), rahvuseepos “Kalevipoeg” (1857–1861) ja esimene laulupidu Dorpatis (Tartu) toimus 1869. Aga milline roll oli selle aja naistel?

Baltisakslastest naiste roll oli enamasti kaitsta ammutuntut. Nii venestamine kui ka eestlaste ja lätlaste ärkamine lõid baltisakslaste ülemvõimu praod, ja baltisakslased üritasid vanast süsteemist kinni hoida. Seega oli naistel lubatud teatud teemadest kirjutada, mis hõlmasid kasvatamist, ajalugu ja religiooni – neid peeti n-ö ohututeks naiste valdkondadeks.

Kasvatamise alla kulus aga ka haridus ning aina rohkem naisi võtsid vabaduse kirjutada naiste haridusest. Jää hakkas liikuma ning kui 19. sajandi alguses asutati esimesed tütarlastekoolid, kus oli algselt kaks klassi ja lihtne põhiharidus, aga mida laiendati 1850. aastatel valikulise suure eksamiga süsteemile kuue klassiga. Suur eksam sisaldas kõige kõrgemat haridustaset naistele ehk õpetaja kutset.

Isegi kui see oli samm edasi, olid nii naiste haridus- kui ka eluviisivõimalused piiratud. Whelani sõnadega öeldes: „See jättis [baltisaksa naistele] valiku kas abielluda, õpetada või veeta kogu elu pere ja laste tädidena.” (1995: 176). Iseenesest ei olnud lätlastele või eestlastele kõrgemasse tütarlastekooli minek keelatud, kuid neil puudus võrreldes baltisaksa naistega üks eelis: aeg. Paljud eestlased ja lätlased pidid talutöid tegema. Sellist hariduse piirajat baltisaksa naistel ei olnud. Juba seda võib pidada peamiseks põhjuseks, miks nii paljud baltisaksa naised kirjutasid.

Laura Marholm

Eriti aadlidaamidel oli aega, kuid 19. sajandi jooksul hakkas ka aina rohkem n-ö tavainimesi aadlidaamide eeskuju järgides kirjutama. Arv kasvas pidevalt: 1820.–1830. aastatel registreeriti kümne aasta jooksul kaheksa baltisaksa naisautorit; 1840.–1870. aastatel oli neid juba üle kümne. 19. sajandi kahel viimasel kümnendil hüppasid numbrid uuesti: nii aastatel 1880 kui ka 1890 registreeriti üle kahekümne naisautori. (Kaur, 124)

Neid arve eritledes peab rõhutama, et nad olid baltisaksa ja mitte eesti või läti naised. Õige. Kuid tahaksin öelda, et ka baltisaksa kirjutav naine oli reeglite rikkuja, isegi kui ta kirjutas lubatud raamides ehk religioonist, ajaloost ja järgmise põlvkonna harimisest-kasvatamisest. Meeste kirjutanud ajaleheartiklid naiskirjanike kohta olid aeg-ajalt kõike muu kui sõbralikud. Naiste kirjutamisstiili kirjeldati sõnadega „midagi ebatäiuslikku, alaväärtuslikku, ebakunstilist” (Lukas 2005: 191) ja kirjutavate naiste kuvand oli ajalehtedes ja väljaannetes püsivalt seotud emotsionaalsusega. Saksakeelsest ajalehest Revalsche Zeitung (1878 nr 252) leidsin väite, et naiselikku sulge reetvat sekundaarsete asjadega kaua venitamine!

Lisaks samastati naissoost kirjanikke selliste väärtuste ja kohustustega nagu kannatlikkus, õrnus, heategevus, viisakus, lojaalsus, alandlikkus, töökus ning valmisolek ohvreid tuua (Whelan 1995: 167). Need peegeldavad meeste loodud traditsioone, mis nägid ette, et naistele omistatud rollidest – koduperenaine, abikaasa ja ema – ei kirjutata. Üks selliste traditsioonide pooldajatest oli meespedagoog Hoheisel. Aastal 1859 avaldas ta artikli tüdrukuharidusest, kus ta kirjutas: „Need kaks sugu on üksteisega loomulikus vastanduses. […] See erinevus […] põhjustab ka erinevuse kasvatuses […]. (141)

Gabriele von Schlippenbach

Johanna Conradi (1814–1892), kelle elu vallalisena ja lastetuna oli niigi ebatüüpiline, võttis oma artiklis „Zur Erziehungsfrage“ (eesti k kasvatuse küsimuses) ainukese naisena positsiooni ja vastas meespedagoogile, et isegi kui naine peaks endale valima elu ema või perenaisena, eeldaksid need rollid siiski naise intellektuaalsete võimete täielikku arendamist. Lisaks sellele kritiseeris ta vanemaid, kes teeksid poja ja tütre vahel kasvatuses vahet, kuna mõlemal on õigus haridust saada.

Nende ja sarnaste arutelude tõttu kasutasid paljud pseudonüüme nagu üks tuntumatest naissoost kirjanikest sellel ajal: Laura Marholm (1854–1905). Moodustades lauseid nagu „moraali- ja sooküsimus on üks ja sama“ (Marholm 1890: 586) ning naiste kasvatusel pole muud eesmärk kui „naise salastamine tema enda eest“ (Marholm, 1897: 38–39) kirjutas ta Leonhard Marholmi nime all, et enda peret mitte naeruvääristada.

Ka Gabriele von Schlippenbach varjas nii enda sugu kui ka aadlipäritolu pseudonüümiga Herbert Rivulet, mille all ta avaldas kokku 12 romaani. See näitab, et ka baltisaksa naiste jaoks oli see võitlus, mis ei olnud hoolimata sotsiaalsetest privileegidest lihtne. Loetelu silmapaistvatest naistest jätkub: Mia Holm, Julie Hausmann, Helene von Engelhardt, Theophile von Bodisco, Ursula Zoege von Manteuffel, Helene von Kloti, Gerta von Ramm, Leonore Kühn, Elfriede Jaksch ja paljud veel. Panin raamatud käest ja mulle tundus nagu ma hingaksin esimest korda pärast pikka aega jälle välja.

Alguses ütlesin, et kirjutamine on mulle midagi loomulikku. Siiski ei oleks ma julgenud varem uskuda, et ma uurin kunagi enda hobi ajalugu kohas, mille naiskirjanike nimekiri on nii pikk. Minu meelest unustatakse ära, et Eesti on riik, mille raamaturiiulid on täis naiste nimesid juba 18. ja 19. sajandil. See on harv, eriline ning peaks kõiki naisi julgustama. Ajalugu naistel oma arvamust avaldada põhineb Eestis ja Lätis paksul vundamendil nagu peaaegu mitte kusagil mujal Euroopas. Ärge unustage seda osa ajaloost ja ärge unustage neid naisi. Isegi kui nad ei olnud rahvuselt eestlased, olen veendunud, et nad sillutasid teed nii Lilli Suburgile kui ka Lydia Koidulale.

Lõppu tahan anda veel raamatusoovituse: Liina Lukase „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“, annab väga hea ülevaate selles artiklis nimetatud naistest.

Kasutatud kirjandus

Conradi, Johanna (1860): Zur Erziehungsfrage. In: Baltische Monatsschrift BM 2 (1860), lk 335–347.

Hoheisel, Carl (1859): Über Mädchen-Erziehung. In: Baltische Monatsschrift BM 1 (1859), lk 241.

Kaur, Kairit (2013): Dichtende Frauen in Est-, Liv- und Kurland, 1654 – 1800. Von den ersten Gelegenheitsgedichten bis zu den ersten Gedichtbänden. Tartu.

Lukas, Liina (2006): Baltisaksa kirjandusväli 1890 – 1918. Tartu.

Marholm, Laura (1890): Zur Frauenfrage. Die beiden Seiten der Medaille. – Freie Bühne für modernes Leben 1890, nr 22, lk 586.

Marholm, Laura (1897): Psychologie der Frau. Berlin, lk 38–39.

Whelan, Heide W. (1995). The Debate on Women´s Education in the Baltic Provinces, 1850 to 1905. In: Gert von Pistohlkors, Anrejs Plakans, Paul Kaegbein (Hrsg.) (1995): Bevölkerungsverschiebungen und sozialer Wandel in den baltischen Provinzen Russlands 1850–1914. Lüneburg, 163–180.

9
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.