Protestimarsist rõõmupeoks

Üle kümne aasta on Tallinnas taas toimumas Pride rongkäik. Meie kogukonnas siiani vastakaid tundeid tekitava rongkäigu juured ulatuvad poole sajandi tagusesse aega teisel pool Atlandi ookeani.

20. sajandi viie- ja kuuekümnendad aastad olid USA LGBT+ kogukonnale keeruline aeg. Vaatamata mitmetele rünnakutele kogukonna vastu puudus vähemustel seaduslik kaitse ning ühiskonna arusaamad tuginesid suuresti aegunud uuringutele ja mentaliteedile. Teisalt võib nimetada perioodi ka murranguajaks – üha enam hakkas LGBT+ kogukond võitlema oma õiguste ja kaitse eest ning erinevad protestiaktsioonid viisid meid ajaloo esimese Pride rongkäiguni.

Pride’ide eelkäijaks võib pidada 1960. aastatel korraldatud „Meeldetuletusaktsioone“. Igaal aastal kogunesid LGBT+ aktivistid 4. juulil Philadelphia Iseseisvushoonesse, meenutamaks avalikkusele tõsiasja, et LGBT+ inimestel puudub Ameerikas põhiseaduslik kaitse ning lisaks üldsusele kipub neid aeg-ajalt represseerima ka politsei.

28. juunil 1969 korraldas USA politsei üsna vägivaldse operatsiooni ühes populaarseimas geibaaris New Yorgis. Algselt pigem väikese välkoperatsioonina planeeritud külastus osutus süütenööriks, miks sütitas vastuseisu ja rünnakud politsei ja kogukonna vahel. Üsna pea liitusid LGBT+ kogukonnaga ka paljud kohalikud elanikud, kes astusid vastu vägivallatsemisele vähemuse suhtes.  Antud rünnak ja sellele järgnenud analoogsete aktsioonide vastu tekkinud protestivaim andsid tõuke tegutsemiseks – juba aasta hiljem toimusid USAs esimesed ametlikud Pride rongkäigud.

Kui New Yorgis on kuupäev seotud otseselt 1969. aasta sündmustega, siis mujal lähtutakse tänapäeval kohalikest oludest ja võimalustest. Paljude edaspidiste rongkäikude kuupäevad on seotud mõne konkreetse olulise kuupäevaga kohaliku kogukonna ajaloos. Näiteks toimuvad Moskva paraadid tavapäraselt maikuus, märkimaks 1993. aasta mais vastuvõetud seadusemuudatust, millega dekriminaliseeriti homoseksuaalsus Venemaal.

Pride’ide kohatundlikkus

Rongkäikude iseloom sõltub suuresti asukohariigist. Lääne-Euroopas ja USAs on need üldiselt muutunud ülelinnalisteks rõõmupidudeks, millest võtavad osa mitte ainult LGBT+ kogukonna liikmed, vaid kogu vabameelne publik. Valdavalt suvel peetavad Pride’id on laienenud haaravateks kultuurisündmusteks, mis pakuvad lisaks traditsioonilisele rongkäigule sisukaid arutelusid, kultuuri ja meelelahutust. Üha enam kujutavad Pride’id endast pigem suurt suvist rõõmupidu, a la karnevalid ladinamaades, kus pidutseb kogu linn.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
6.–9. juulini kestva Baltic Pride’i teemaks “koos”. See pole vaid vihje kooseluseadusele. “Koos” tähistab ka koos olemist ja koos tegutsemist, aga ka koos kasvamist ja koos vananemist. Festivalikavast leiab maailmakino, rongkäigu, vabaõhukontserdi, konverentsi, näituseid, loovkirjutamise õpitoa, samast soost perede pikniku, mitu pidu ning ekskursiooni, mis avab Tallinna linnaruumi läbi LGBT+ ajaloo.

Ühtlasi on suuremad Pride’id muutunud ka populaarseks turismisündmuseks – neist suuremaid külastavad inimesed üle kogu maailma hoolimata orientatsioonist. Pisut meelevaldne paralleel, kuid surematut Romeo ja Julia armastuslugu võib ju nautida nii kirjandusteosena, balletina kui ka ooperina hoolimata orientatsioonist. Tõsi, igal Pride’il tasub ka meenutada, et võrdse kohtlemine on saavutatud läbi tõsise võitluse võrdsete inimõiguste eest ning endiselt on maailmas piirkondi, kus vähemustel puuduvad elementaarsed põhiseaduslikud õigused.

Paraku tuleb nentida, et Ida-Euroopa paraadid kalduvad meelsuselt tihti pigem protestiaktsioonideks. Erinevad opositsioonilised jõud ning kohati ajale tugevalt jalgu jäänud seadusandlus loovad olelusvõitlusliku olukorra, kus LGBT+ kogukonna peamiseks missiooniks muutub võrde kohtlemise eest võitlemine ja võrdväärse kohtlemise nõudmine. Tõsi, antud etapid on paljudes paikades varem läbitud ning meil jääb vaid loota, et üsna pea saavad ka Ida-Euroopa riigid pigem ühiselt tähistada, mitte võidelda.

Kümme aastat pausi

Kui pöörata pilk Eestisse, siis vaatamata teatud radikaliseeruvatele hinnangutele on üldine hoiak Eestis tunnetuslikult paranemas. Tõsi, endiselt esineb ähvardamist, alandamist ja naeruvääristamist, kuid sellele vaatamata on rõõm märgata, et tasapisi on ka endises idablokis olukord muutumas ning näiteks uskumus, et geikohviku vahvlid on pedemaitselised*,  naeruvääristab pigem arvajat, mitte kohvikupidajat.

Eestis toimus esimene paraad 2004. aastal, muutudes koheselt iga-aastaseks sündmuseks kuni aastani 2007. Aastal 2008 kogunesid Baltikumi LGBT+ esindajad Siguldas ning ühiselt otsustati edaspidi korraldada kolme Balti riigi ühist Baltic Pride’i nimelist festivali, mis roteerub Baltikumi pealinnades. Eestis on Baltic Pride toimunud varem 2011. ja 2014. aastal, tõsi küll, ilma rongkäiguta. Keskendutud on pigem kultuuriprogrammile.

Käesoleval aastal toimub pärast kümneaastast pausi Tallinnas taas Baltic Pride’i raames ka rongkäik. Tallinn Pride kutsub kõiki, kes toetavad õiglast, võrdset ja kaasavat ühiskonda, üle kümne aasta taas üheskoos rongkäigus kõndima. Ürituse eesmärgiks on koos tähistada, kuid samuti anda hääl kogukonnale, kel on sageli raske end meie ühiskonnas kuuldavaks teha. 8. juulil kell 13 Viru tänavalt algav rongkäik on osa üheksandast Baltic Pride festivalist, mis tänavu toimub Tallinnas kolmandat korda. Igaüks on teretulnud rongkäiguga ühinema!

*emotsioon Rakvere Linna Päevade raames avatud Festhearti toetuskohvikust 7. juunil 2017


Kõnni koos meiega! Kui soovid Tallinn Pride rongkäigu ajal Feministeeriumi grupis jalutada, siis anna endast teada 2. juulini e-mailil info@feministeerium.ee.