Soovastased kasutavad naiste õigusi relvana

anti-gender ideoloogia LGBT sooideoloogia soovastased TERF

Kuidas muutub abordikeeld naiste kaitsmiseks ja transnaiste tõrjumine naiste õiguste eest seismiseks? Sest soovastane poliitika pöörab inimõiguste ja feminismi sõnavara naiste ja feminismi vastu. Maari Põim kirjutab, kuidas see diskursiivne hõivamine (discourse capture) töötab ja mida valimiseelses retoorikas tähele panna.

Soovastased on seda strateegiat ise kirjeldanud nii, et tuleb võtta üle vastaspoole sõnavara ja anda sellele uus tähendus.1 Kui sõnad, millega on seni räägitud võrdsusest ja õigustest, võetakse kasutusele vastupidises tähenduses, kaotavad need oma mõjujõu.2 Kuna pealtnäha kõneldakse inimõiguste keeles, on soovastast positsiooni raskem ära tunda ja sellel on lihtsam levida. Ühtlasi annab see autoriteedi esineda demokraatia ja õiguste tõelise kaitsjana.

Kuidas termineid ähmastatakse ja lahjendatakse

Näide 1. Sooideoloogia

Sooideoloogia on fabritseeritud sisuga sõna. Sugu defineeritakse selles analüütilise sotsiaalse kategooria asemel ideoloogilise konstruktsioonina, millel on mitu retoorilist otstarvet.

Ühelt poolt püütakse selle abil lõigata sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused välja inimõiguste paradigmast (vt norm spoiling ÜRO näitel3). Teisalt kinnistatakse arusaama, et olemas on ainult kaks teineteisele vastandatud sugu – mees ja naine –, ning demoniseeritakse kõike, mis sooideoloogia mõiste alla koondatakse: näiteks trans- ja kväärinimesi, reproduktiivõigusi, seksuaalharidust, soouuringuid ning soolise võrdõiguslikkuse poliitikat.

Termin sooideoloogia on feministlikku päritolu. Soovastase tähenduse andis sellele 1990. aastatel Vatikan, kes hakkas „sooideoloogia” sildi alla koondama feministlikku ja LGBT+ liikumist tervikuna.4

Soovastases diskursuses omandatud tähenduste tõttu on feministidel seda sõna praegu keeruline kasutada ilma soovimatute lisatähendusteta, sest võib jääda eksitav mulje, justkui vaidlustamise asemel hoopiski pooldataks binaarset soosüsteemi.

Näide 2. Bioloogilise soo põhised õigused

Kui transsooliste inimeste vaenamist esitatakse naiste bioloogilise soo põhiste õiguste kaitsmisena, on sellele keerulisem vastu seista, sest sõnum on pakendatud positiivselt. Pealtnäha on soovastased (paiksooliste) naiste õiguste poolt. Nad justkui edendaksid naiste õigusi, kuid samal ajal välistavad naiste kategooriast transnaised.

Siin on diskursiivselt hõivatud naiste õiguste mõiste ja muudetud see vahendiks, mille abil kujutatakse ühe rühma õigusi teise rühma õigustega vastuolus olevana. Transnaiste tunnustamist naistena esitatakse ohuna paiksooliste naiste õigustele ning isegi nende võimalusele olla naine ja tunda end naisena.

Nii kujundatakse naise kategooriast nullsummamäng5: transnaiste tunnustamine tähendaks nagu seda, et paiksoolised naised kaotavad midagi. Selle loogika eeldus on transidentiteetide käsitlemine vähem legitiimsete või väljamõeldutena. Selle eeldusega on soovastased aga üksi, sest transidentiteete tunnustatakse valdkonnaüleselt.

Kui transinimeste sugu ei tunnustata ning transnaisi kujutatakse meestena ja transmehi naistena, seatakse kahtluse alla nende vajadused ja neile mõeldud teenuste legitiimsus. Nii saab väita, et eraldi tugiteenuseid või kaitsemeetmeid pole vaja, sest rühma, kelle vajadustele need vastavad, ei ole olemas.

Näide 3. Transinimeste vastandamine seksuaalvähemustele

Vastandamisloogikat kasutatakse ka transinimeste vastandamisel seksuaalvähemustele, kuvades transidentiteete lesbisid, geisid ja biseksuaalseid inimesi ning nende õigusi ohustavana. Seda võtet kasutavad TERFid, kes kujutavad transmehi represseeritud ja teelt kõrvale eksinud lesbidena, kes ei aktsepteerivat iseend naisena. Samu jutupunkte levitavad mõned geid ja lesbid ning soovastane liikumine kutsub meelsasti kõnepulti transvaenulikke või üleminekut kahetsevaid transsoolisi inimesi.

Siingi hõivatakse diskursiivselt naiste õiguste mõiste, kuna transmehi süüdistatakse internaliseeritud misogüünias ja soobinaaria kinnistamises. TERFid õigustavad transsooliste ja kvääride sisuloojate ahistamist sotsiaalmeedias, kuna näevad nende olemasolus rünnakut enda õigustele paiksooliste naistena (lähemalt sellest artiklis allpool).

Näide 4. Abordivastased kui naiste päästjad

Abordivastased liikumised takistavad ligipääsu reproduktiivõigustele ja piiravad inimeste õigust teha ise oma keha puudutavaid otsuseid, kuid väidavad seejuures end seisvat naiste õiguste eest. Nad kujutavad end näiteks naiste „päästjatena aborditööstuse kombitsate küüsist” või murelike ja kaastundlike „teejuhtidena”, kes pakuvad aborti kaaluvale rasedale „positiivseid lahendusi”.

Ka siin hõivatakse diskursiivselt naiste õiguste mõiste: naiste enesemääramisõiguse piiramist esitatakse naiste kaitsmisena. Nii kasutatakse feministlikku õiguste keelt reproduktiivse enesemääramise piiramise õigustamiseks.

Need näited ilmestavad seda, kuidas saab õiguste piiramist esitada õiguste kaitsmisena. Kui võrdsusvastased seisukohad sõnastatakse „naiste õiguste”, „turvalisuse” või „enesemääramise” keeles, muutuvad need avalikus arutelus raskemini äratuntavaks ja poliitiliselt vastuvõetavamaks.

Õiguste piiramine õiguste kaitsmisena

Need näited ilmestavad seda, kuidas saab õiguste piiramist esitada õiguste kaitsmisena. Kui võrdsusvastased seisukohad sõnastatakse „naiste õiguste”, „turvalisuse” või „enesemääramise” keeles, muutuvad need avalikus arutelus raskemini äratuntavaks ja poliitiliselt vastuvõetavamaks.

Seega, kui soolist võrdõiguslikkust hakatakse inimõiguste küsimuse asemel kujutama väikese radikaalse või korrumpeerunud huvirühma projektina, muutub ka selle mõiste poliitiline tähendus. Kui võrdsusest, õigustest ja vabadustest rääkimiseks kasutatavad terminid hakkavad eri poliitilistes kontekstides kandma vastandlikke tähendusi, muutub ebavõrdsusest ja õiguste rikkumisest üheselt arusaadavas keeles rääkimine keerulisemaks ja koormavamaks. Nii nõrgeneb ka arusaam terminitest, mida on vaja kasutada inimõiguste kaitsmiseks.

Topelttähendustega manipuleerimine pole päris uus trikk, see on meile ajaloost tuttav.

Topelttähendustega manipuleerimine pole päris uus trikk, see on meile ajaloost tuttav. Nõukogudeliku topelttähenduse tõttu kohtas näiteks veel kümnendigi eest meil laialdast skepsist soolise võrdõiguslikkuse mõistevara suhtes, mis omakorda takistas nende teemade üle sisulist avalikku arutelu pidamast.

Sugu kui võitlusväli. Illustratsioon Canva / Aet Kuusik

Eesmärk on inimõiguste keelt devalveerida

Inimõiguste keelt devalveeritakse ka inimõiguslaste ja inimõiguste eest seisvate organisatsioonide usaldusväärsuse õõnestamise kaudu. Neid kujutatakse näiteks silmakirjalike, autoritaarsete või ise inimõigusi rikkuvatena või süüdistatakse totalitarismis. Tüüpiliselt kerkivad sellised süüdistused üles siis, kui jutt käib haavatavate rühmade õigustest või vaenukõne leviku piiramisest. Aet Kuusik kirjutas hiljuti ka poliitkorrektsuse kilbist, mille abil kujutatakse näiteks vaenukõne keelamist tsensuurina.

Levinud on inimõiguslaste süüdistamine diskrimineerimises usutunnistuse alusel, vastandades nii eri rühmade õigusi üksteisele. Näiteks esitavad soovastased soolise võrdsuse ja LGBT+ teemasid usuvabaduse ohustajana ning kuvavad end inimõiguslaste väidetava „kultuurirevolutsiooni” all kannatajatena. Eestis esindavad sellist retoorikat näiteks portaal Objektiiv ning SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Inimõiguste keele devalveerimisse ei anna panust sugugi ainult soovastased. Ka progressiivsete ja feministlike terminite laialdane kasutamine ärimaailmas ja meedias võib nende poliitilist sisu lahjendada.

Sage võte on veel konkureerivate „õiguste” konstrueerimine, mille abil olemasolevaid õigusi piirata.6 Sellega vastandatakse reproduktiivõigustele näiteks loote „õigused”. Kui loodetele omistatakse inimõigused, piirab see rasedate ligipääsu reproduktiivõigustele. Sellelt positsioonilt astutakse paiguti isegi õigusvaidlustesse ning rasedat kõnetatakse „lapsevanemana” ja loodet „lapsena”.

Lisaks loote „õigustele” tähtsustatakse soovastases liikumises eelkõige lapsevanemate õigusi. Nende otsustusõigust vastandatakse näiteks transinimeste võrdsetele õigustele või naiste õigustele ning kasutatakse tuumikperel põhineva ühiskonnamudeli kaitsmiseks.7

Vanemate õigustest on soovastaste jaoks kujunenud oluline aruteluvõte ning laienev õigus- ja poliitikakujundamise raamistik.8 Näiteks on soovastased lapsevanemate ühendused lisanud Põhja-Ameerika kooliraamatukogude keelatud kirjanduse nimekirjadesse laste kaitsmise ja lapsevanemate õiguste nimel seksuaalhariduslikke ning soo- ja rassiteemasid käsitlevaid raamatuid.

Inimõiguste keele devalveerimisse ei anna panust sugugi ainult soovastased. Ka progressiivsete ja feministlike terminite laialdane kasutamine ärimaailmas ja meedias võib nende poliitilist sisu lahjendada. Kui terminite taga olevad mõisted on juba eemaldunud struktuurse ebavõrdsuse kriitikast, siis on neid sõnu lihtsam paigutada uude, isegi konservatiivsesse tähendusvälja. Selles mõttes võib neoliberalistlik turumajandus toimida diskursiivse hõivamise ühe võimaldajana.

Arusaama sellest, milline peaks olema üks „õige naine”, esitatakse vaba valiku ja enesemääramise küsimusena, kuid valida lubatakse ainult ühes suunas.

Avalikkuses kasutatakse näiteks sõnu võimestama ja emantsipatsioon algsest tähendusväljast (s.o struktuurse ebavõrdsuse analüüs) eemaldatuna ehk depolitiseerituna,9 sidudes need hoopiski bränditoodete tarbimisega (vt roosapesu ehk pinkwashing, korporatiivne pseudofeminism). Ehkki toodete ja teenuste reklaamis saavad naised ja seksuaalvähemused üsna palju nähtavust, on hurraa-emantsipatsiooni sõnumid ärimaailmas siiski deklaratiivsed, sest kasumi nimel toetutakse alltarneahelates ikka veel naiste odavale tööjõule globaalses lõunas.

Depolitiseerimisele järgnev diskursiivne samm on repolitiseerimine. Sellega asetatakse poliitilise mõõtme kaotanud sõnad uude poliitilisse tähendusvälja, mis on vastuolus nende sõnade algse tähendusega. Näiteks on Gunnarsson Payne ja Tornhill märkinud, et kui eraeluliste vabaduste ja isikliku valiku vaatenurk lahutatakse kriitikast selle kohta, kuidas ühiskonnas ebavõrdsust ja privileege struktuurselt taastoodetakse, siis saavad soovastased siduda neoliberalistliku turumajanduse tuumikpere kontseptsiooniga. Sama käsitlus lubab neil turumajandust ka kritiseerida juhul, kui mingite kaupade turundus ei edenda kitsalt cis-heteroseksuaalseid pereväärtusi.

Seda on märgata tradwife-liikumise sotsiaalmeediasisus ja mormoonide kaubamärkides, milles näiliselt edendatakse naiste õigusi, näiteks õigust olla koduperenaine ning õigust oma mehele alluda. Feministlik keel pööratakse siin feminismi vastu: sooliselt rangelt dualistlikku ja bioloogiliselt deterministlikku arusaama sellest, milline peaks olema ja kuidas käituma üks „õige naine”, esitatakse vaba valiku ja enesemääramise küsimusena, kuid valida lubatakse ainult ühes suunas. Nii legitimeeritakse soonormatiivset ja ebavõrdset kodutööde jaotust justkui naiste enda huvides.

Ühtne vaenlasekuju kui strateegia

Soovastasus on viimase kümnendi kestel kasvanud üksikutest kodanikuliikumistest üleilmseks poliitiliseks projektiks,10 mis põimub autoritaarsete ja illiberaalsete poliitiliste suundumustega.11 Illiberaalse demokraatia ja soovastase poliitika seostest on kirjutanud lähemalt näiteks Weronika Grzebalska ja Andrea Pető.12

Soovastane poliitika ei ole üks ühtne liikumine. Selles kohtuvad üsna erinevad asjaosalised, kelle poliitilised eesmärgid ja põhjendused ei pruugi kattuda. Ühisosa tekib muu hulgas vaenlasekujude kaudu: väga mitmesuguseid keerukaid ühiskondlikke probleeme hakatakse seletama samade rühmade, eriti trans- ja kväärinimeste kaudu.

Üks ühendav vaenlasekuju on „globaalne vasakpoolne eliit”, mida kujutatakse konspiratiivselt näiteks nn kultuurisõdade korrumpeerunud rahastajana. Sellise raami alla saab koondada väga erinevat liiki rahulolematust ja erinevaid poliitilisi vastaseid. Vastandumine liberaalsetele väärtustele ning koostöö protestiparteide ja euroskeptikutega on andnud soovastasele poliitikale laia kõnetamisvõime.13

Soovastast poliitikat ei tasu aga vaadata ainult soo kaudu. Cattien on osutanud, et „sooideoloogia” võib toimida kattevarjuna, mille kaudu väljendatakse rassistlikke ja natsionalistlikke ideid.14 Näiteks ei puuduta soovastane iibepropaganda mitte lihtsalt rahvastiku vähenemist, vaid seda, kelle sündimust peetakse soovitavaks ja millist perekonda rahvuse püsimise kandjana ette kujutatakse.

Ehkki sooideoloogia termin hõlmab soovastaste silmis eri valdkondi, näiteks reproduktiivõigusi ja ohus olevat heteropatriarhaati (vt nt naftamaskuliinsus, manosfäär), on trans- ja kväärinimeste kujutamine karikatuurse vaenlasena saavutanud soovastases poliitikas keskse koha.

Soovähemused on soovastaste jaoks progressiivse liikumise haavatavaim lüli, mida rünnates saab lüüa kiilu selle liikumise osaliste vahele. Avalikkuse teadmised soovähemustest on piiratud ning soovastased kasutavad seda teadmatust poliitiliselt ära, võimendades valeinfot ja kujutades soovähemusi ohuna.15 Selline teisestamine (othering) teeb mitmesuguse taustaga inimestest ühe lihtsustatud „teise”, kelle arvele saab kirjutada eri ühiskondlike probleemide põhjused. Nii võib transvaen luua ühisosa isegi selliste poliitiliste osapoolte vahel, kelle muud eesmärgid või lähtekohad lahknevad.

Soovastased protestijad Varssavis, 2019. Flickr / Creative Commons

Soovastane keel TERFide suus

TERFid ehk sookriitilised feministid on soovastaste jaoks poliitiliselt kasulikud liitlased eeskätt trans- ja kväärinimeste võrdsetele õigustele vastandumisel. TERFid taotlevad trans- ja kväärinimeste enesemääramisõiguse piiramist ehk soovähemuste diskrimineerimist, kasutades selle põhjendamiseks feministlikku kõnelejapositsiooni ja naiste õiguste sõnavara.

Feministlik keel ja kõnelejapositsioon pannakse tööle soovastase projekti kasuks, sest kui soovähemuste vastased sõnumid tulevad (väikese osa) seksuaalvähemuste ja feministide suust, ületavad need kergemini uudiskünnise. Nii tekib meediamoment („Näete, isegi nemad on nõus!”), mis aitab soovastaseid seisukohti avalikus sõnaruumis ja poliitikas legitimeerida. TERFide vaated ongi saanud mõne riigi seadusloomes ebaproportsionaalselt suure esindatuse.

TERFide ja muu soovastase poliitika kõlapinda võib suurendada ka transinimeste õiguste eraldamine laiemast LGBT+ ja võrdsuspoliitikast. Seda on ette heidetud näiteks vasakpoolsetele erakondadele, kes pole trans- ja kväärinimeste õigusi alati sama ühemõtteliselt kaitsnud kui teisi LGBT+ õigusi ega ole selgelt öelnud, et transõigustele vastandumine on paremäärmuslik poliitiline seisukoht.

Ka Eestis on soolist võrdõiguslikkust ning seksuaal- ja soovähemuste küsimusi käsitletud poliitiliselt ja institutsionaalselt eraldi. Selline silotornistumine on võimaldanud võrdsusmeetmeid peavoolustada ka nii, et soovähemused neisse tingimata ei mahu, ning võib jätta nende õiguste eest seisjad ilma näiteks naisliikumise kindlast seljatoest.

Ka Eestis on soolist võrdõiguslikkust ning seksuaal- ja soovähemuste küsimusi käsitletud poliitiliselt ja institutsionaalselt eraldi. Selline silotornistumine on võimaldanud võrdsusmeetmeid peavoolustada ka nii, et soovähemused neisse tingimata ei mahu, ning võib jätta nende õiguste eest seisjad ilma näiteks naisliikumise kindlast seljatoest.

(Sotsiaal)meedias näeb transsooliste inimeste vastaseid rünnakuid üsna tihti, sealhulgas vetsu- ja varjupaigapaanikat ehk vastuseisu transinimeste ligipääsule nende soole vastavatesse, sooliselt eraldatud ruumidesse. Eriti hästi ilmneb siin nullsummaloogika naiste varjupaikade puhul. Sageli on varjupaigateenused alarahastatud, kuid tähelepanu nihutatakse küsimuselt, miks naistevastase vägivalla ohvritele napib tuge, küsimusele, kas transnaised tohivad olemasolevaid ressursse kasutada. (Muide, milline see TERFide soovunelm tegelikkuses välja näeks, kui naiste vetsu kasutaksid transmehed, näeb ilmekalt siit.)

Sookriitilisi feministe ja konservatiive ühendab ohukeskne keel: trans- ja kväärinimeste õigusi kujutatakse ohuna naiste turvalisusele, õigustele või ühiskondlikule positsioonile. TERFide retoorikas ähvardab paiksoolisi naisi näiteks tühistamine, mille põhjustajana kujutatakse transnaiste olemasolu.16

Seda hirmu on vaadeldud ühtlasi osana valgete naiste tõrksusest loovutada privileege ja retoorilisi positsioone, mille nad on hõivanud marginaliseeritud rühmade, sealhulgas soovähemuste arvelt.17

Sageli on varjupaigateenused alarahastatud, kuid tähelepanu nihutatakse küsimuselt, miks naistevastase vägivalla ohvritele napib tuge, küsimusele, kas transnaised tohivad olemasolevaid ressursse kasutada.

TERFide ja evangeelsete parempoolsete või konservatiivide transvastasus lähtub siiski erinevatest argumentidest. TERFid võivad kujutada trans- ja kvääridentiteete „patriarhaadi käepikendusena”, samal ajal kui konservatiivsemad soovastased seovad neid paiksoolise ja heteroseksuaalse tuumikpere, madala iibe ning rahvuse püsimajäämise ohustamisega. TERFid üldjuhul reproduktiivõigustele ei vastandu.

Küll aga vastandavad nii TERFid kui ka teised soovastased laste õigusi transinimeste õigustele. Laste kaitsele apelleerimine võimaldab neil poliitiliselt kohtuda paljude konservatiivsete ja vandenõusid levitavate rühmadega ühiskonnas. Soovähemusi kujutatakse näiteks transideoloogia või epideemiana, mis väidetavalt ohustab lapsi ning levib kontrollimatult haridussüsteemis ja mujal avalikus sektoris. Moraalse paanika tekitamiseks (vt plahvatusohtlik süntaks18) seostatakse soovähemusi ühtlasi laste seksuaalse ahistamise ja peibutamisega.

Soovähemusi kujutatakse näiteks transideoloogia või epideemiana, mis väidetavalt ohustab lapsi ning levib kontrollimatult haridussüsteemis ja mujal avalikus sektoris. Moraalse paanika tekitamiseks seostatakse soovähemusi ühtlasi laste seksuaalse ahistamise ja peibutamisega.

Avalik trans- ja kväärivastasus puudutab teisigi vähemusi. Kui trans- ja kväärinimesi tümitatakse sotsiaal- ja kollases meedias, pelgavad teised vähemused, et järgmisena tullakse nende kättevõidetud õiguste, näiteks abieluvõrdsuse või lapsendamisõiguse kallale. See tekitab surve tümitatavast rühmast distantseeruda: näidata end sooesituselt ja elukorralduselt võimalikult normatiivsena, et olla ühiskonnas kergemini vastuvõetav ja oma õigused alles hoida.19

Kuidas tuvastada soovastasust valimiseelses debatis

Soovastases poliitilises projektis kohtuvad kireva tausta ja eesmärkidega asjaosalised. Neid aitab ühendada sama vaenlasekuju ning õiguste keel, mille kaudu saavad nad võrdsuse piiramist esitada hoopis naiste, laste, lapsevanemate või usuvabaduse kaitsmisena. Ka sooideoloogia mõiste ise toimib ühise registrina:20 samad jutupunktid kostavad sisuliselt haakumatute rühmade suust ja peidavad nendevahelisi lõhesid, lastes inimõigusvastastel näida ühtsema ja võimsama jõuna.

Feministliku keele kaaperdamine ja inimõiguste devalveerimine aitab soovastaseid seisukohti muuta parketikõlblikumaks ning lasta nende sõnumeid kohati radari alt läbi. Õiguste piiramist ei pea siis sõnastama otsese võrdsusvastasusena, vaid seda saab põhjendada ohukeskse keele, konkureerivate „õiguste”, sõnavabaduse või teiste inimõiguste kaitsmisega. Sõnakasutuse mahendamine ei tähenda tingimata poliitiliste eesmärkide mahendamist.

Sõnakasutuse mahendamine ei tähenda tingimata poliitiliste eesmärkide mahendamist.

Eestis on pärast presidendivalimisi pilgud juba 2027. aasta Riigikogu valimistel. Valimiseelses poliitilises propagandas tasub tähele panna seda, millal hakatakse õiguste piiramist esitama õiguste kaitsmisena ja kelle õigused seatakse selleks omavahel vastamisi.

Mida tähele panna? De Búrca ja Young pakuvad inimõiguste keele kaaperdamise äratundmiseks kaheksa kontrollküsimust.21 Selle artikli seisukohalt on neist eriti kasulikud järgmised neli.

  • Kas haavatavaid ühiskonnarühmi hoopis välistatakse, mitte ei kaasata ja tunnustata?
  • Kas inimõigusi seatakse kunstlikult hierarhiasse, nii et ühe rühma õigusi kasutatakse teise rühma õiguste piiramiseks?
  • Kas mõnd ühiskonnarühma püütakse lahutada õigustest, mis talle inimõiguste deklaratsioonide, konventsioonide ja rahvusvaheliste lepetega kuuluvad?
  • Kas inimõiguste keelt kasutatakse sihipäraseks polariseerimiseks või haavatavate rühmade heaolu kahjustava poliitika õigustamiseks?

Need küsimused aitavad märgata olukordi, kus inimõiguste sõnavara on küll alles, kuid sellega tehakse hoopis teistsugust poliitilist tööd.

Autor tänab Aet Kuusikut, kes aitas lihvida loo tuuma ja argumenti. See artikkel sai ilmuda tänu tema abile ja ettepanekutele ning võimele eraldada terad sõkaldest.

  1. Datta, N. (2018). Restoring the natural order: The religious extremists’ vision to mobilize European societies against human rights on sexuality and reproduction. European Parliamentary Forum on Population & Development.
  2. Lewin, T. (2021). Nothing is as it seems: ‘Discourse capture’ and backlash politics. Gender & Development, 29(2–3), 253–268.
  3. Sanders, R., & Jenkins, L. D. (2022). Control, alt, delete: Patriarchal populist attacks on international women’s rights. Global Constitutionalism, 11(3), 401–429.
  4. Butler, J. (2024). Who’s Afraid of Gender? New York: Farrar, Straus and Giroux.
  5. RESIST projekt. (2024). The RESIST Project Short Report: AntiGender Tactics in Europe. Research Findings. RESIST Project.
  6. De Búrca, G., & Young, K. G. (2023). The (mis)appropriation of human rights by the new global right: An introduction to the Symposium. International Journal of Constitutional Law, 21(1), 205–223.
  7. Grzebalska, W., & Pető, A. (2018). The gendered modus operandi of the illiberal transformation in Hungary and Poland. Women’s Studies International Forum, 68, 164–172.
  8. Vipond, E., & Dietzel, C. (2026). In the name of protection? A discourse analysis of anti-trans language in Canada. Australian Feminist Studies. https://doi.org/10.1080/08164649.2026.2626912; Ziegler, M., Eichner, M., & Cahn, N. (2025). Retrenchment by diversion: The new politics of parental rights. Michigan Law Review, 123(4), 669–728.
  9. Gunnarsson Payne, J., & Tornhill, S. (2023). The enemy’s enemy: Feminism at the crossroads of neoliberal co-optation and anti-gender conservatism. Journal of Political Ideologies, 28(1), 62–82.
  10. Korolczuk, E., Graff, A., & Kantola, J. (2025). Gender danger: Mapping a decade of research on anti-gender politics. Journal of Gender Studies, 34(5), 621–640.
  11. Juan-Torres González, M., Livingston, L. & Chandra, T. (2025). (En)Gendering Authoritarianism. A Six-Strategy Framework Examining How Political and Cultural Leaders Weaponize Gender in Ways that Advance Authoritarianism.
  12. Grzebalska, W., & Pető, A. (2018). The gendered modus operandi of the illiberal transformation in Hungary and Poland. Women’s Studies International Forum, 68, 164–172.
  13. Korolczuk, E., & Graff, A. (2018). Gender as “Ebola from Brussels”: The anticolonial frame and the rise of illiberal populism. Signs: Journal of Women in Culture and Society, 43(4), 797–821.
  14. Cattien, J. (2023). Antigenderism and white feminist reconstructions in Germany. Signs: Journal of Women in Culture and Society, 48(4), 825–848.
  15. Korolczuk, E., Graff, A., & Kantola, J. (2025). Gender danger: Mapping a decade of research on anti-gender politics. Journal of Gender Studies, 34(5), 621–640.
  16. Klapeer, C. M., & Nüthen, I. (2023). Securitizing trans bodies, (re)producing lesbian purity: Exploring the discursive politics of ‘gender critical’ activists in the UK and Germany. In: Beck, D., Habed, A. J. & Henninger, A. (Eds.). Blurring boundaries – ‘Anti-gender’ ideology meets feminist and LGBTIQ+ discourses. Verlag Barbara Budrich.
  17. Morgan, R. J. (2023a). Evangelicals, feminists and the ‘unlikely’ discursive alliance at the heart of British transphobia. DiGeSt Journal of Diversity and Gender Studies, 10(2), 48–64; Morgan, R. J. (2023b). Gender heretics: Evangelicals, feminists, and the alliance against trans liberation. London: Pluto Press.
  18. Butler, J. (2024). Who’s Afraid of Gender? New York: Farrar, Straus and Giroux.
  19. Vitikainen, A. (2021). On being good gay: ‘Covering’ and the social structure of being LGBT+. Critical Review of International Social and Political Philosophy, 24(7), 1083–1090. https://doi.org/10.1080/13698230.2019.1709029
  20. Gal, S. (2021). Gender and the discursive authority of far right politics. Gender and Language, 15(1), 96–103.
  21. De Búrca, G., & Young, K. G. (2023). The (mis)appropriation of human rights by the new global right: An introduction to the Symposium. International Journal of Constitutional Law, 21(1), 205–223.