Läksid kaabud, läheb ka Elu Marss?

March for Life, Washington, DC. Foto: Maria Oswalt / Unsplash

Koalitsioonileppe kõneluste aegu mainis vastne peaminister Kaja Kallas: “Poliitiliste-ideoloogiliste MTÜde toetamist ja aruandeid tuleks muuta läbipaistvamaks. Et kust nende raha tuleb.” Kallase sõnadest tundis kõige teravamalt puudutatuna end SAPTK, kelle rahastuse ja ideoloogia päritolust on varem korduvalt kirjutatud*. Ent kas teadsite, kust on üle võetud Elu Marss, kellele mullu riigieelarvest kopsakas katuseraha ette nähti?

Olete ehk kuulnud USAs levinud “kriisiraseduse” keskuste pettusest? Usufundamentalistid on püüdnud sarnaseid asutusi Eestiski püsti panna – ja nüüd tundub, et nad soovivad seda taaskord teha.

Elu Marsist ja reproduktiivtervise teenuste osutamisest on palju kirjutatud. Erakond Eestimaa Rohelised kogusid Elu Marsile katuseraha eraldamise vastu rahvaalgatusena allkirju, algatus edastati jaanuari alguses menetlemiseks Riigikogu rahanduskomisjonile. Sõltumata petitsiooni tulevikust pole Elu Marsil uues koalitsioonis poliitilist eestkostjat ja küllap kahaneb nii ka nende kõlapind. Kahaneb, ent ei kao kuskile.

Elu Marss USAs

Elu Marss on üleilmne liikumine. Asutatud on see 1974. aastal USAs protestiks ülemkohtu märgilise Roe vs. Wade otsuse vastu, mille kohaselt naisel on õigus abordile. Asutaja oli abordivastane, roomakatoliku usku Nellie Gray. Algselt oli Elu Marss mõeldud kohtuotsuse esimest aastapäeva markeeriva ühekordse üritusena, ent sellest sai iga-aastane kogunemine. Tänapäeval on Elu Marss Ameerika suurim abordivastaste üritus, kus osalevad tipppoliitikud eesotsas president Donald Trumpiga. Mitmetes osariikides on püütud Roe vs. Wade otsust ümber lükata. 

Usklikud konservatiivid ei olnud Roe vs. Wade otsuse vastu ajal, mil see langetati. Veel 1960ndate lõpus olid katoliiklased põlu all ning protestandid vastandusid nende vaadetele. Abordivastasust nähti USAs toona kui katoliiklaste teemat ja evangeelsed ühendused rahastasid väljaandeid, milles ei nähtud aborti patuna, vaid leiti, et see on põhjendatud asjaoludel, nagu näiteks vägistamine, loote väärareng ning kahju ema emotsionaalsele, vaimsele või füüsilisele tervisele.

Alles 1970ndate viimastel aastatel, kui abortide arv tõusma hakkas, ja 1980ndate alguses hakati abordile moraalsetel kaalutlustel vastanduma. Seoses suureneva rändega Ladina-Ameerikast ja Aasiast asendus katoliiklasi tõrjuv sentiment uustulnukate vastu suunatud võõravihaga. Usklikud konservatiivid soovisid säilitada segregeeritud koolisüsteemi USAs, ent abordivastane võitlus oli poliitiliselt lihtsam, nii muutus ka suhtumine aborti. (Balmer 2014) Ka katoliku kirik institutsioonina ei ole sugugi aegade algusest peale olnud muutumatult seisukohal, mille järgi munaraku viljastumise hetkel on embrüo näol tegemist täisväärtusliku inimesega. Abort on olnud keelatud, ent sealgi on eri ajastustel olnud ruumi eranditele. Embrüote “kaitsest” saab kiriku puhul rääkida 1970ndatest alates. 1987. aastast väljendas kirik täit veendumust, et “embrüo on juba esimesest päevast peale varustatud Jumala poolt „vaimse hingega”” (Põder 2019).

Sellest ajast ongi abort muutunud ühiskonda polariseerivaks teemaks, nii nagu USAs praegu. Abordivastasel liikumisel on seejuures vägivaldne ajalugu ning seos rassistlike ja ksenofoobsete rühmitustega. Näiteks osalesid abordivastaste üritustel omal ajal Ku Klux Klani liikmed, kes süüdistasid abortide legaliseerimises juute. 1980ndatest alates on järjepanu abordikliinikuid süüdatud ja rüüstatud nende vara. 1990ndatel lõid Holokausti eitajad ja valged paremäärmuslaste rühmitused käed mõne abordivastasega ning hulk günekolooge mõrvati. Abordikliinikutesse minejate teed blokeeriti siis füüsiliselt, tänapäeval varitsetakse kliente sissepääsu juures, et neid psühholoogiliselt survestada ja verbaalselt alandada. Kliinikuid sunnitakse oma uksi sulgema. (Mason 2019)

Nüüdisaja USA abordivastaste liikumise üks olulisim osa on nn kriisiraseduse keskused (crisis pregnancy centers), mida leidub üle kogu riigi kordi rohkem kui abordikliinikuid (interaktiivne kaart selle kohta on kättesaadav siin), erandiks vaid California, Maine, Nevada ja New Jersey. Selliseid keskusi on asutatud kõige arvukamalt 1980ndatel ja 1990ndatel ning need tegutsevad suures osas maksumaksja raha eest, osa ka eraannetustest. Keskused näevad välja nagu mistahes tervishoiuasutused või erameditsiinikliinikud (Bryant & Narasimhan & Bryant-Comstock & Levi 2014). Kliendid arvavadki, et lähevad päris abordikliinikusse. Tihti on need keskused esimesi otsinguvasteid, kui guugeldada “raseduse sümptomid” ning nad on ostnud endale palju pinda maanteeäärsetel reklaamtahvlitel.

Eeskätt on sellised keskused end sisse seadnud madala sissetulekuga naabruskondades, kus elavad haavatavad kogukonnad, näiteks latiinod, afroameeriklased, rändetaustaga naised ja inglise keelt emakeelena mitte kõnelejad, kel pole ligipääsu kvaliteetsele meditsiinilisele abile. “Kriisiraseduse” keskused meelitavad klientuuri mitmel viisil: esiteks, tasuta ultraheli ja rasedustesti pakkumisega, mõnikord ka sugulisel teel levivate infektsioonide tasuta testimisega, mida kehval järjel naised endale muidu lubada ei saa. Teiseks, tahtliku eksitamise ja pettusega. Aborti teha sooviv naine võib lihtsalt valest uksest sisse astuda, kuna need keskused on end mõnikord sisse seadnud abordikliinikute vahetus läheduses (seal, kus neid veel leidub) ning kasutavad päris kliinikutega sarnaseid nimesid ja logosid. Vahel pakutakse “teenust” otse selleks kohandatud minibussist, mis on pargitud abordikliiniku sissepääsu lähedale. (Rosen 2012) Mõne osariigi seaduste järgi peavad abordikliinikud informeerima klientuuri “kriisiraseduse” keskusest.

Keskuste personal näeb enamasti välja nagu tervishoiutöötajad (nad kannavad valgeid kitleid ja võtavad kliente vastu läbivaatustoas), kuid neil puudub üldjuhul meditsiiniline haridus. Tegelikkuses on nad vabatahtlikud, kristlastest naisterahvad, kes räägivad klientidele abordi “alternatiividest” ja nn positiivsetest lahendustest, annavad kallutatud nõu ja levitavad hirmutavat väärinfot loote arengu ja abordi ebaturvalisuse kohta. Positiivse rasedustesti andnud klient suunatakse ultrahelisse, mille jooksul saab ta usuloengu osaliseks. Leidub juhtumeid, kus personal häbistab naisi, kes soovivad aborti teha, ja manipuleerib neid emotsionaalselt. Neis keskustes jagatav teave naise tervise kohta on meditsiiniliselt ebatõene. Osa aborti teha soovinud naised ei jõua õigel ajal abordikliinikusse, sest tuginevad keskustes antud valeinformatsioonile ja kaotavad võimaluse rasedus katkestada (Borrero & Frietsche & Dehlendorf 2018). Nii on need keskused ka rahvatervise risk.

Abort on teenus, mida “kriisiraseduse” keskused ei paku – olgugi, et reklaamis kasutavad nad tihti viidet sellele (abortion care). Küll aga pakuvad nad rasedatele kursusi ja tasuta tooteid, vahel ka juriidilist nõu. Ettevõtmise taga on kristlikud abordivastased võrgustikud Care Net ja Heartbeat International. Juriidiliselt ei ole need tervishoiuasutused, vaid teabekeskused, mis tegelevad informeerimisega ning nii ei allu nad ka tundlike kliendiandmete kaitsele. Abordi suhtes ollakse seal üheselt taunival positsioonil ja see ongi kogu asja mõte: petta naised aborti mitte tegema. Et see nii ka läheks, hoiavad nad oma eesmärgid ebaselged. 2018. aasta ülemkohtu otsusega NIFLA (National Institute of Family and Life Advocates) vs. Becerra ei pea “kriisiraseduse” keskused kliente teavitama, et abort ja rasedusvastased vahendid on taskukohased ja kättesaadavad teistes, avaliku rahastusega kliinikutes (ning et nemad ise ei paku aborti ega ole litsentseeritud meditsiinilised asutused). Otsus langetati keskuste sõnavabaduse kaitseks. (Buchanan & Ahmed & Ravi 2018)

USA abordivastased Euroopas

Euroopas aktiivseid abordivastaste rahvusvahelisi võrgustikke rahastavad tihtipeale USA ultrakonservatiivid (Kemper 2016). Näiteks Hispaania päritolu rahvusvaheline platvorm Citizen-go, mis asutati 2011. aastal ja mille eesmärk on „edendada ja kaitsta elu, pere ja vabadusi“, lõikab kasu USA lobikogemusest ning on seotud mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonidega: World Congress of Families, Aafrika organisatsioonide ja Euroopa paremäärmuslike parteidega. Nad on korraldanud peamiselt LGBT liikumise vastaseid ja abordivastaseid ulatuslikke veebikampaaniaid, allkirjade kogumisi ja tänavaaktsioone. Teine suurem platvorm ja lobivõrgustik kannab nime Agenda Europe. See asutati 2013. aastal ja taotleb muu seas “loomuliku korra taastamist” (Datta 2019). 

Kuid Ameerika Ühendriikides toimuv ei ole tingimata ainus põhjus, miks Eestiski äkki abordidebatt käivitati. Euroopas käivitunud debatti aitab selgitada – peale selle, et abordivastased võrgustikud on aktiivsemad kui varem – ka fakt, et reproduktiivtervise rahastust on kärbitud ning äärmuslased on esitanud reproduktiivõigusi piiravaid eelnõusid. Praegune Euroopa kaldub poliitiliselt paremale, Poola ja Ungari näitel suisa illiberalismi ja vastuolusse Euroopa Liidu põhimõtetega. Mitme Euroopa riigi paremäärmuslikud parteid on püüdnud kallutada senist inimõigustekeskset konsensust. Nad ei näe aborti naiste elementaarse inimõigusena, samuti vastandutakse teistele tänapäeva meditsiinilistele tavadele, mida peetakse „loomuvastaseks“, näiteks soo meditsiinilisele korrigeerimisele. Ajalukku vaadates on see mõnevõrra üllatav, kuna pärast teist maailmasõda legaliseeriti abort esmalt just Ida-Euroopas ja alles siis Läänes.

Eesti näitel on riigi (vähemalt eelmise koalitsiooni erakondade toel) soov kristlust pereplaneerimisse tuua seda imestamapanevam, et 14 aastat tagasi püüdsid ameeriklased siin sama juba teha ega pääsenud löögile. SA Väärtustades Elu algsele sõnumile, mille nimevalik ja väärtusspekter oli praeguste elumarssijatega analoogne, ei leidunud tolleaegse Eesti reproduktsiooniteemalises nõustamises pinnast ega publikut. Algusaastaist pärineb ka nende „raseduskriisi nõustaja“ kutse nimetus, mille juured paistavad paiknevat lombitagustes “kriisiraseduse” keskustes.

Selle sihtasutuse üks juhatuse liige, Kaia Kapsta-Forrester on Eesti Kirikute nõukogu taustaga, sihtasutus on ära toodud kristliku hingeabiportaali sinuabi.ee loojate seas, leidnud ära märkimist Eesti Kiriku lehel ning lubanud aastaid tagasi märgistada ära kristlikud nõustajad eeldusel, et nende palgal on ka selliseid. (Praegu pole seda nende kodulehel rasedus.ee näha.) Avalikkusele on nende nõustamismeetodite kohta pigem vähe infot kättesaadav, nii et võib tekkida küsimus nõustamise läbipaistvuse ja tundlikkuse kohta. 

Lähemal uurimisel selgus siiski, et sihtasutuse agenda on aja jooksul teisenenud, kuna Väärtustades Elu on tegelenud oma teenuste ja tegevuste põhjaliku ümbersõnastamise ja spetsialistide toel lahti kirjutamisega. Sihtasutus õpetab nüüd ise tõenduspõhise ja kontrollitud õppekava järgi tervishoiu kõrgkoolis ja pakub haiglaruumides nõustamisteenust. Ühendus on rõhutanud, et see pole kristliku taustaga.

Kuigi mõningast algupärast joont võib praegugi aimata selle sihtasutuse korraldatavate emadepäeva ja isadepäeva konverentside kohmakas sõnastuses, kõnelejate valikus ning sotsiaalmeedia sisus, kus domineerivad Isamaa poliitikute ütlemised ja mees-naine-laps peretüübile rõhumine, siis see sihtasutus ei ole abordivastane. Mis muu saigi panna elu kaitsjaid looma uut ja radikaalset paralleelset MTÜd, Elu Marssi.

Kindlasti ei saa sama öelda aga ühe teise veebilehe, 2008. aastal püsti pandud MTÜ Miikaeli Ühenduse osakonna, elukultuuri instituudi saidi abort.ee kohta, mis põhjustas hasartmängumaksu rahastuse tõttu omal ajal skandaali. Üks lehe rajaja oli Varro Vooglaid. MTÜ sai nõu ja toetust rahvusvaheliselt katoliiklikult organisatsioonilt Human Life International, The Center for Bio-Ethical Reform ja ameerika radikaalsetest abordivastastelt. Eesti naisühendused taunisid tollal abort.ee lehekülje ebaadekvaatset ja kahjulikku sisu, mis eitas teaduslikult tõestatud rasestumisvastaseid vahendeid, esitledes neid abordina.

Leht abort.ee andis pereplaneerimise sildi all üksnes kasutut ja riskantset seksuaaltervise nõu, nagu näiteks tsükli lugemise meetod jmt tõestatult ebatõhusad viisid rasestumisest hoidumiseks. Aastaid oli selle lehe levitatud valeinfo esimesi otsinguvasteid, kui guugeldada „abort“. Praegu on portaalis pealkirjad alles, aga pildid ja allsisu eemaldatud. Portaali käimalükkajate tollane sõnakasutus on seejuures identne elumarssijatega: “elujaatav väärtussüsteem”, “abordi psühholoogilise reaalsuse selgitamine”, tauniv suhtumine abordi “õigustamisesse” jne. Vist ei maksa uute tulijate puhul loota oluliselt teistsugust lähtekohta.

Torkab silma, et abort.ee kui rasedus.ee kõlavad nii neutraalselt, meditsiiniliselt, üldse mitte usuga seotuna, kas pole? Kui rasedus.ee puhul paistab see iseloomustus praegu isegi kehtivat, siis abort.ee leht oli selgelt tänapäevaste pereplaneerimise vahendite vastane, põhinedes arvamustel, mitte faktidel. Religioossete viidete kaotamine portaalist oli kahtlemata strateegiline valik, mis aitas peavoolustada sõnumit, jõuda suurema lugejaskonnani ja ühtlasi teha nähtamatuks jagatava info kallutatus.

Sarnast nimetrikki näeme abordilehe ühe asutaja teises ettevõtmise, objektiiv.ee puhul – on ju “objektiivsus” teatavasti “erapooletuse” ja “tõetruuduse” sünonüüm. Nii annab manada ette ilmalikus ühiskonnas aktsepteeritav ja tõsiseltvõetav nägu ja saab kasutada keelt, mis ei mõjuks ülemäära religioossena – ikka selleks, et kõnetada neid, kes pole usklikud.

Üllatav usalduskrediit

Ent kas pole üllatav, et mastaapne katuseraha otsustati Eestis loovutada ennast veel mitte tõestada jõudnud vabaühendusele? Tegutseda pole Elu Marss õieti veel jõudnudki, tegevuseesmärgidki on algajal pompöössed – vabaühendusena riiklikul tasemel reproduktiivtervise nõustamisprogrammide arendamine – tekib küsimus, millest niisugune usalduskrediit?

Huvitav on ka, et vahepeal liikus Elu Marsi katuseraha riigihalduse ministri pädevusse. “Katuseraha” iseenesest ongi regionaalne investeering, ent Elu Marsi puhul oleks oodanud pigem sotsiaalministeeriumi järelevalvet. Nii on alates detsembrist 2020 hakatud avalikkuses pisendama abortide teema olulisust selle MTÜ tegevuskavas jutuga, et kogu küsimus olevat „üle paisutatud“ – kuigi abordid on just see ainus teema, mille vastu raha saaja on eelnevalt tänavaprotesti korraldanud koos SAPTKi Varro Vooglaiu ja EKRE kristlaste ühendusega. Nüüd esitletakse Elu Marsi tegevuses „regionaalset mõõdet“, mainides nende tegevuskavaks hoopiski „töökohtade“ ning „täisväärtusliku elu korraldamise“ teemat. Jääb vaid loota, et „töökohtade“ all ei mõelda naistearstide ja ämmaemandate töökohtade kallale minekut.

Kuna Elu Marss ei saa loota enam näiteks Solmani ega tema nõunike eestkostele valitsuse tasandil, võib oodata, et riikliku taseme nõustamisteenuse välja töötamine, nii nagu nad seda soovisid, päris libedalt ei lähe. Mistahes sorti põnevate mõtetega vabaühendus suure haigla jutule Eestis juba naljalt ei pääse, samuti ei maksa alahinnata, et tervishoiuvaldkonnas annab endiselt tooni koroonakriis ning Elu Marsi sõnumit on naistearstid tauninud. Tõenäoliselt õnnestub marssijatel eeskätt ikkagi üles ässitada tavaline inimene tänavalt, nagu oli näha ka suvisel protestil. Meediapinda ostes pääsetakse ilmselt avalikku pilti, ent tegevuse mõju sõltub suuresti sellest, keda koostööpartneriks meelitatakse.

Paistab, et Elu Marss on SAPTKilt üle võtmas tolle senist rolli tänavaprotestide korraldamisel. Kui tänane SAPTK presenteerib end “konservatiivse mõttekojana” ja ekspertidena, jätavad nad mulje, justkui oleks tekkinud mingi kohalik konservatiivne koalitsioon eri liikumistest, kuigi tegelikkuses on kitsa ringi inimesed kõik need tegevused lähiriikide või USA näitel üle võtnud. SAPTKi definitsiooni järgi riigilt katuseraha saades võiks Elu Marss, muide, kvalifitseeruda “võltskodanikuühenduseks” või “puukühinguks”.

Elu Marsi retoorika kaks käiku. Esimene: õiguste rünnak „naiste ja laste kaitsmise“ sildi all

Vaatame siis, mida Elu Marsi pakutav „kaitsepakett“ endast kujutab. Praegu saame rääkida küll vaid plaanidest, kuna tegevuskava on alles täpsustumisel ning muud peale protesti pole ette näidata. 

Riigikogu eraldatud katuseraha eest soovib Elu Marss oma sõnutsi tegeleda eesti inimese elu “kaitsega“ kogu elukaare vältel, eesti ühiskonnale „elu väärtustava“ sõnumi edastamisega ja traditsioonilise peremudeli propageerimisega. Võitlus käib seejuures väärtuste üle: taotletakse „mõtteviisi muutust“ ja „mõjutusvõimekust“, millega püütakse vältida aborte.

Erinevatest usutlustest on selgunud, et tegevusplaan näeb ette teavituskampaaniat, mis sisaldab “raseduskriisi” nõustamist, abordi ennetustööd, ümarlauavestlusi, tööd ekspertidega ja platvormi ehitamist. Enda sõnutsi informeerivad nad „igakülgselt“ naisi (ja/või naistearste) abordi „tagajärgedest“ ja alustavad ühiskonnas selle, väidetavalt ühe kõige suurema ja olulisema probleemi osas arutelu.

Nende teemadering ei lähtu muidugi reaalsetest valukohtadest, kuna abortide arv on tänu seksuaalhariduse levikule väike. Kui vaadata elumarssijate sõnumiseadet, siis “elujaatav kultuur” või „elukultuur“ on kiriku propageeritav binaarne vastand sellele, mida nad kutsuvad „surmakultuuriks“. Viimase all peetakse silmas aborti, rasestumisvastaseid vahendeid ja eutanaasiat. Lihtsustavate vastanduste kaudu annab inimesi polariseerida. Tšehhis ja Slovakkias apelleeritakse sarnastes usuliikumistes rahvale hästi peale minevatele lööksõnadele nagu „rahvuse kaitsmine“, „loomulikkus“ ja kommunismile vastandumine (Beláňová 2020).

Naiste “kaitsmine“ nende endi otsuste eest on järjekordne retooriline võte, mida näiteks USA abordivastased on juba 1990ndatest kasutanud. Tüüpiliselt pandi niisuguste liikumiste esikaanele naised, ent taustal lõikas kasu hulk mehi ja populistlikud konservatiivsed jõud. „Naiste õiguste kaitse“ argument kasutab strateegiliselt ära olukorda, milles osa naisi tunnevad end ohustatuna LGBT kogukonna soolise identiteedi poliitikast ning sooküsimustega seotud ärevuse foonil on „naiselikkust“ lihtsam intersektsionaalsele feminismile vastandada. 

Nii annab endast jätta hea mulje kui naiste “kaitsjast” tänapäeva maailma mitmesuguste “ohtude” ohvriks langemise eest. Pealtnäha tehakse tööd naiste õiguste eest ja naiste nimel, ent „ohud“, mille eest tüdrukuid ja naisi kaitstakse, kujutavad endast pentsikut kombinatsiooni eri teemadest – moraalsetest, finantsilistest ja seksuaalsetest – satanismini välja. Näiteks püütakse kaitsta valgeid naisi “aborditööstuse“ röövelliku ja seksuaalselt ekspluateeriva meditsiinipersonali käest (Mason 2019: 665–667).

Seda nn kaitset ja nõu, millele Elu Marsi tegevuskava näol endiste koalitsioonierakondade poolt roheline tuli anti, ei saa siiski päriselt „nõustamiseks“ kutsuda, kuna kui nõu kätkeb endas nõustaja isiklikke negatiivseid eelarvamusi ja hinnangulisust ühe võimaliku legitiimse valiku – abordi – kahjuks, siis ei ole selline tegevus eetiline. Kallutatud nõu ei saa toetada inimõiguste kultuuri ega inimõiguste väärtusi ning võib olla potentsiaalselt kahjulik.

Enamgi veel, vastavasisuline teavitus kui tööülesanne on Eestis juba igati kaetud ning sinna ei peaks olema asja religioossetel osapooltel. Selle tööga tegelevad iga päev Eesti naistearstid, ämmaemandad, sotsiaaltöötajad ja seksuaaltervise nõustajad, samuti töötavad koolides inimeseõpetuse õpetajad. Nende toe, nõuannete ja ennetustegevuse kaudu on vähenenud märkimisväärselt ka abortide arv. Nagu Õdede Liidu, Ämmaemandate Ühingu ja Eesti Naistearstide Seltsi ühisavaldus möödunud kuul välja tõi, avaldati Elu Marsile katuseraha eraldamisega otsest umbusaldust kõigi nende inimeste senisele tänuväärsele tööle.

See on koht, kus kirik tõttas teatama, et tegelikult oleme ikka neile kõigile tänulikud küll, aga las me nüüd sisustame teie töö teie eest meile sobivate väärtustega. Ja EKRE ruttas kinnitama, et aborte ei keelustata, aga seniseid nõustamisprogramme “laiendatakse”. Kas selleks, et levitada desinformatsiooni ja naisi hirmutada? Ühtlasi rõhutas EKRE sinna otsa, et konservatiivseid väärtusi kandva erakonnana ei tohi nende meelest aborti taandada vaid meditsiiniliseks protseduuriks.

Vastne opositsioonipartei EKRE armastab üleüldse oma ideid kangesti püha vette kasta ja vagade kristlastena esineda sõnavõttudega, milles abort ei peaks olema riiklikult rahastatud. Ju siis oleks endise koalitsioonierakonna arvates abordiotsuse juurde kindlasti vaja meditsiinihariduseta, ebapädevate ja asjassepuutumatute isikute usulistest veendumustest kallutatud „hingetunnistusele koputavat sõnumit“, et naist otsusest loobuma pöörata.

Elu Marsi retoorika kaks käiku. Teine: keeldu asendab moraalne surve

Kristlased said riigilt kopsaka summa selleks, et eesti naisi „kaitsta“ nende enda eest ja nende enda nimel. Seejuures rõhutatakse, et aborte ei soovita keelustada – oleks ka naeruväärne oludes, kus 65 viimast aastat on abort legaalne olnud**, muud väita – küll aga tegeletakse naiste isiklike, nende kehasid puudutavate otsuste „tagajärgedele“ rõhumisega. Täpsemalt, abordi kui naise keha puudutava isikliku otsuse demoniseerimisega. Ja selle kaudu naiste otsustusvabaduse õõnestamisega. Märkimisväärselt paistavad kogu asjast välja jäävat mehed, kes on soovimatu lapse eostanud.

Nagu Ingrid Ruudi oma artiklis tabavalt välja tõi, kätkeb „mõjutamine“ ja „nõu“ peenemat ja ka tõhusamat viisi naiste otsust mõjutada oma agenda kasuks, kuna süü- ja häbitunne internaliseeritakse, misjärel alluvad naised kergemini abordivastasele retoorikale. Keerukas olukorras inimene on manipuleerimisele haavatav. Hoolimata naise enda otsusest, tahetakse tegeleda tema kehalise otsustusvabaduse sundimisega religioossesse raamistikku.

Elu Marsi ühingu juhatuse liikmed ei varja EKRE portaalile antud intervjuus, et annavad nõu aborti mitte teha, ning leiavad ühtlasi, et soovimatud lapsed peaks üles kasvama asendusperedes. Samal ajal eitavad marssijad, et plaanivad tegeleda naiste survestamisega. Seda võimaldab väita sõnumi suhkruvatipehme raamistus, kus abordivastasus on pakendatud idülliliste perepiltide, rõõmsate usklike lugude pealtnäha leebelt hoolivasse, heasoovlikusse roosamannasse, milles midagi justkui otsesõnu ära ei keelata. Aga pannakse südamele. Tungivalt. Ja korduvalt.

Marssijatel paistab olevat kavas panustada USAst juba tuttavatesse „mõjutusvahenditesse“, mis sisuliselt tähendab, et raskes olukorras naistele pannakse süükoorem „süütu vere valamise pärast“ – tsiteerides siinkohal Elu Marsi kristlasest eestvedaja väljendit. Soovimatult rase naine peaks nende meelest „nõustamise“ tähe all olema sunnitud kuulama emotsionaalselt kurnavat traktaati teemal mida-Kristus-asjast-arvab

USA “kriisiraseduse” keskuste näitel on selge, et oma moraaliagendaga naiste eraellu sisse pressimisel on selle ohvriks sattunute jaoks kõrge hind. Raskustes naiste kõrvadele konstrueeritakse „kannataja“ kuju, kes on „kõige kaitsetum“ (st embrüo) ja naisest tehakse eostusvilja „kannatustes“ süüdlane, „patustaja“, hullemal juhul „mõrvar“ juhul, kui ta valib abordi. Naised hakkavad endas kahtlema, tunnevad süüd, häbi ja ebakindlust eriti juhul, kui nende päritolupere ja kogukond koosneb kristlastest, ehkki nemad ise ei pruugi usklikud olla (Kimport 2019).

See „õigete“ väärtuste läbiv teema Elu Marsi senistes intervjuudes ja retoorikas on kogu asjas vast kõige kõhedam. Õiged – kelle jaoks? Moraalse surve tugevdamine „õigete (pere)väärtuste“ loosungi all tähendab naiste jaoks sisuliselt seda, et keegi teine arvab end teadvat, mis on nende jaoks õige ja hea, ning keegi teine tahab otsustada nende keha üle. 

Põhimõtteliselt soovitakse vastandada naine tema enda keha protsessidele, liites osapoolena jumala. Embrüo vastandamine teda kandva naisega, mis edutab embrüonaalperioodis eluvõimetu loote eraldiseisvaks isikuks, halvendab ühiskondlikult juba praegu küsitavat suhtumist raseduse katkestanud naistesse ja võimendab kahjulikke stereotüüpe, lisades sinna juurde tugeva negatiivse emotsionaalse laengu.

Olukorras, kus praegugi võib ette tulla, et raseduse katkestamise pärast koheldakse naist halvustavalt ja traumeerivalt, loomulikustab see naistevaenulikku suhtumist ühiskonnas, andes ettekäände näpuga näitamiseks ja soolise vaenukõne levikuks.

Just selleks viimaseks on paraku põhjust Elu Marsile katuse andmise tagajärjena kõige rohkemal määral valmis olla.

 

Autor tänab Marie Abelit ja Made Laanpere mõttevahetuse ja kasulike märkuste eest

* Vt näiteks raportit EPFi raportit «Modern-Day Crusaders in Europe: Tradition, Family and Property: analysis of a transnational, ultra-conservative, Catholic-inspired influence network» või eestikeelseid artikleid Eesti Päevalehes (siin ja siin) ja Eesti Ekspressis

** Vt käsitlust nõukogudeagsest aborti puudutavast juriidilises diskursusest, mis keskendus töörahva tervisele, sotsiaalmajanduslikule plaanile ja sotsiaalsele kontrollile – kontraseptiivide kättesaadavuse puudumise tingimustes –, mitte naise valikuvabadusele: Oja, L. (2017). Why is a “Good Abortion Law” Not Enough? The Case of Estonia. Health and Human Rights Journal, June, 19(1), 165-166.

Kasutatud allikad

Balmer, R. (27.05.2014) The Real Origins of the Religious Right. Politico. https://www.politico.com/magazine/story/2014/05/religious-right-real-origins-107133

Beláňová, A. (2020) Anti-abortion activism in the Czech Republic and Slovakia: ‘nationalizing’ the strategies. Journal of Contemporary Religion, 35:3, 395-413

Borrero, S., Frietsche, S., Dehlendorf, C. (2018). Crisis Pregnancy Centers: Faith Centers Operating in Bad Faith. Journal of General Internal Medicine, Jan; 34(1): 144-145.

Bryant, A.G., Narasimhan, S., Bryant-Comstock, K., Levi, E. (2014) Crisis pregnancy center

websites: information, misinformation and disinformation. Contraception, 90(6): 601-605.

Buchanan, M.J., Ahmed, O., Ravi, A. (14.03.2018) The Anti-Choice Movement’s Continued Pursuit of Politicized Medicine. Center for American Progress.

Datta, N. (29.04.2019) ‘Agenda Europe’: an extremist Christian network in the heart of Europe. Heinrich Bõll Foundation.

https://www.gwi-boell.de/en/2019/04/29/agenda-europe-extremist-christian-network-heart-europe

Kemper, A. (2016). Foundation of the Nation. How Political Parties and Movements are Radicalising Others in Favour of Conservative Family Values and against Tolerance, Diversity, and Progressive Gender Politics in Europe. Friedrich Ebert Foundation.

Kimport, K. (2019). Pregnant Women’s Experiences of Crisis Pregnancy Centers: When Abortion Stigmatization Succeeds and Fails. Symbolic Interaction, 42(2).

Mason, C. (2019). Opposing Abortion to Protect Women: Transnational Strategy since the 1990s. Gender and Women’s Studies Faculty Publications. 3.

Põder, J.-C. (05.04.2019). Kristlus, abort ja embrüo. Sirp.

Rosen, D. J. (2012). The public health risks of crisis pregnancy centers. Perspectives on Sexual and Reproductive Health, Sep; 44(3): 201-5.

 

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Naised on riigi vaenlased?

Elasin viimast aastat Poolas – olin siis kuueaastane –, kui minu koduküla lähedal randus Taani kodanikeliikumise Naised Lainetel abordilaev. Langenorti-nimelisel…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.