Abordiõiguse piiramine aborte ei vähenda

Foto: Hey Paul Art, Flickr CC

Ingrid Ruudi kirjutab, et abordidiskussioon, mille keskmes on abort kui teoreetiline, statistiline ja religioonifilosoofiline probleem, mitte inimeste vahetu kehaline reaalsuse, on juba oma olemuselt ebavõrdne.

Minu ema täditütar Magda suri 26-aastaselt. Ta töötas Poska tänava lastehaiglas sanitarina ja oli kelleltki seal saanud mingeid tablette, mis pidid abordi esile kutsuma. Ta võttis need vahetuse lõppedes sealsamas ära, aga kui tal öö poole tõsiselt halb hakkas, ei julgenud keegi abi kutsuda, sest olid 1950. aastad ja abort oli kriminaalkuritegu.

Mu ema katsetas umbes samal ajal elavhõbedaga. Kraadiklaas tuli katki teha, elavhõbe leivakuulikese sisse mätsida ja alla neelata. Seekord ei aidanud, aga ema jäi vähemalt ellu, kuigi mõeldes tema eluaegse põdura tervise peale, kahtlustan siiski, et mõju avaldamata see tegu ehk ometi ei jätnud.

Vanaema käis meditsiiniõe haridusega naabrinaise juures, kes tegi aborti köögis ja tuimestuseta (ja läks hiljem vangi, sest kellegi eluküünla oli ta sellega paraku kustutanud. Mäletan seda prouat lapsepõlvest hästi, kõik teadsid tema lugu).

See oli kulukas lõbu, teinekord tiksusid nädalad raha kokku kraapides märksa kaugemale, kui südametunnistus oleks lubanud. Kui raha ei olnud piisavalt, võis osa tasuda natuuras, näiteks niipea kui jalad pärast protseduuri kandsid, tuli sealsamas aknaid pesema hakata.

Vahetult sõjajärgsetel aastatel, kui raha kohe üldsegi ei olnud, oli Kadrioru kandi naistel kombeks end ajutiselt sadamasse laadimistöödele appi möllida – kui tõsta võimalikult raskeid asju, võis loota iseeneslikule abordile.

Need on ainult mõned lood, mida ma olen kuulnud otseallikaist, aga sedalaadi lugusid on kogu sellel põlvkonnal, kasutati vahendeid ja meetodeid, mida on tänapäeval raske uskudagi. Aga tavaliselt me ei kuule neid lugusid. Sest rääkimist takistab häbi. Häbi, mida mehed, kes nad sellistesse olukordadesse panid, ometi ei jaga. Miks küll? See häbi ja valu on ainult naise omad, nii nagu kehagi, mis neid kannatab.

Abordiõiguse piiramine aborte ei vähenda

On üldteada, korduvalt paljudes riikides ja mitmete uuringutega tõestatud: abordiõiguse piiramine ja selle rahastamise lõpetamine aborte ei vähenda. Isegi kui statistika jaoks võivad osad abordid seeläbi nähtamatuks muutuda, on tegelik tulemus vastupidine.

Raskesti kättesaadav ja põranda alla surutud abort muutub lihtsalt naistele kordades ja kordades ohtlikumaks. Aborte tehakse kas raseduse hilisemates järkudes, mis on kehaliselt riskantsem ja psühholoogiliselt kurnavam, või kõige halvematel juhtudel kontrollimatutes, ebahügieenilistes ja amatöörlikes tingimustes.

Abortide arvu vähendab eelkõige arstide ja sotsiaaltöötajate ennetustöö, sotsiaalne tugi ning korralik seksuaalharidus koolides.

Selles suhtes on Eesti teinud taasiseseisvunud ajal läbi tohutu arengu: omal soovil tehtud abortide hulk on langenud 26 470-lt (1991. aastal) 3997-le (2017). Tuhande viljakas eas naise kohta tehakse Eestis 14 aborti – see näitaja on maailmas veel madalam ainult Põhjamaades. Eesti teismelised ja noored kasutavad kaitsevahendeid sagedamini kui enamik nende lääneriikide eakaaslasi. (“Aborte tehakse Eestis seitse korda vähem kui poole sajandi eest”, ERR)

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Abortide arvu vähendab eelkõige arstide ja sotsiaaltöötajate ennetustöö, sotsiaalne tugi ning korralik seksuaalharidus koolides.

Nii et mis on õieti abordiõiguse teema taastõstatamise motivatsioon? Kui elu nimel marssijate hool oleks siiraks, peaksid nad eelkõige kandma plakateid arstide toetuseks ja tänuks. Paraku on aga vastupidi, paar aastat tagasi suunasid nad oma rünnakud eriti alatult just naistearstide vastu.

Peapiiskop Urmas Viilma, kelle arvamuslugu “Provokatsioonikatse abordi teemal” ilmus samal päeval, kui toimus Elu marss, seda viga enam ei teinud. Vastupidi, temagi kiitis arstide head ennetustööd ja mul pole põhjust arvata, et ta selles aspektis siiras ei ole.

Kuid see ei väära kuidagi kirjutise üldist eesmärki, milleks on aborti jõuliselt häbimärgistada ja nõuelda otsustusõigust naiste kehade üle.

Kehade üle valitsemiseks on kaks viisi. Üks võimalus on otsekohene ja selgepiiriline võim: seadused, regulatsioonid ja määrused. Teine, peenem ja efektiivsem võimalus, on saavutada olukord, kus võimu subjektid on soovitavad regulatsioonid internaliseerinud, omaks võtnud ja oma otsustusõiguse ise ära andnud – sedalaadi kuulekate kehade õpetamine toimub eelkõige just läbi süü- ja häbitunde tekitamise.

EELK peapiiskopi artikkel täidab suurepäraselt mõlemat eesmärki – ühelt poolt sisendab suurimat võimalikku süütunnet, kuulutades naisele: “sa oled mõrvar!” ning tõmmates üliemotsionaalse võrdusmärgi loote ja enneaegselt sündinud lapse vahele; teisalt avab esinedes heasoovliku teejuhina tee ja annab oma õnnistuse järgmistele, radikaalsemaid regulatsioone nõudvatele sõnavõtjatele, millesarnaseks kirjutaja enda positsioon võib-olla päriselt kohane ei ole.

Elu ei ole ei täiuslik ega lihtne

Aga elada saab ju ka nii, et pole põhjust süüd ja häbi tunda, et südametunnistus on puhas, hõikavad kohe moraalsed meie seast. On ju olemas täiuslikud kaitsevahendid! Elu aga ei ole ei täiuslik ega lihtne. Ma ei taha jutuks võtta isegi vägistamist – abordivõimaluse olemasolu sellisel puhul on elementaarne.

Elu on paraku veelgi nüansseeritum. On suhteid, mille ebavõrdne võimudünaamika ei võimalda nõuda mehelt midagi nii ebamugavat nagu kondoom, vägistamiseks kvalifitseerub olukord aga pigem vaimses mõõtmes.

On olukordi, kus tablettide ostmine tuleb palgapäevani edasi lükata, kui seda regulaarset palgapäeva üldse on. Võib-olla tabas just otsustaval nädalal äge kõhuviirus ja sa olid liiga kurnatud, et teadvustada, et lisaks kõigele muule ei püsi sees ka tabletid. Mu lähisugulane rasestus hoolimata vaskspiraalist.

Kui juba diskuteerida, siis diskuteerigem parem küsimuste üle, mis tegelikult abortide arvu mõjutavad.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kui juba diskuteerida, siis diskuteerigem parem küsimuste üle, mis tegelikult abortide arvu mõjutavad.

Kus on tugiisikud aborti mitte teinud tüdrukutele, et nad saaksid koolis edasi käia? Või naistele, kelle niigi haprale vaimsele tervisele lisandub sünnitusjärgne depressioon?

Kus on päriselt taskukohased sotsiaalkorterid naistele, kellel lapse normaalsetes tingimustes kasvatamiseks on vaja välja tulla füüsiliselt või vaimselt vägivaldsest suhtest?

Kus on hoiuvõimalused lastele, kelle ema töövahetus lõpeb hilisõhtul kell üheksa või kümme?

Kohatult argised küsimused elu pühaduse ja eetiliste kaalutluste kõrval, kas pole? Aga hetkel, kui kaks triipu oma argise reaalsusega lajatavad, võivad need kaaluda rohkem kui püüd eetiliselt elada.

Otsus sünnitada tähendab määratut vastutust ja ka kõige toetavamate partnerite, kõige läbimõelduma sotsiaalhoolekandesüsteemi juures on see lõpuks ikkagi naise vastutus. Seda vastutust võttes kaalutakse läbi kõikvõimalikud aspektid eetikast argieluni.

Otsust ei tehta kergekäeliselt

Kaalukeeli on sageli rohkem kui üks, aga ma olen sügavalt veendunud, et mitte keegi mitte kunagi ei tee abordiotsust kergekäeliselt.

Ma mäletan seda kui elu raskeimat valikut. Üritasin ravida pikaajalist depressiooni, mu aineline elu oli noore kunstiväljal tegutseva inimesena enam kui prekaarne, mul oli null perekondlikku seljatagust ja olin äsja saanud teadlikuks, et mu mees mitte lihtsalt ei joo paljuvõitu, vaid tal on ka sügav hasartmängusõltuvus.

Ei, mind ei vägistatud ja ükski otsuse langetamise põhjustest ei olnud ka rangelt võttes meditsiiniline. Aga kõik kokku oli see sel hetkel liig. Ma olen tohutult tänulik oma naistearstile ja ämmaemandale, kes informeerisid mind igakülgselt, olid ääretult empaatilised ja ometi respekteerisid, et lõppeks on see minu valik.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Ükski vaimulik ei saa valida minu eest, ta ei saa ka kahetseda minu eest – aeg, mil kirikult indulgentsi osta sai, on ammu ümber.

Mind ei huvita, kas kellegi teise arvates olid mu argumendid piisavad või ebapiisavad. See oli mu parim valik selles ajahetkes ja see sai olla ainult minu valik ja vastutus. Ükski vaimulik ei saa valida minu eest, ta ei saa ka kahetseda minu eest – aeg, mil kirikult indulgentsi osta sai, on ammu ümber.

Nõudes õigust valitseda teisi

Me elame nii pehmes ja polsterdatud maailmas, et päriselt kaalukad moraalsed valikud eksivad sinna haruharva. Sellega, et osutud olema oma lapsepõlvesõbraga teine teisel pool rindejoont või põgenikepaati mahuvad ainult osad hädasolijaist, puutume üldjuhul (õnneks!) kokku ainult filmides, kirjanduses või juba sama ebarealistlikuna mõjuvas ühtlases uudistevoos.

Taolises illusoorses turvatunde mullis on nii kerge olla õilis ja moraalne. Nii kerge on uskuda, et minu valikud selles, teises või kolmandas võimatus olukorras oleksid kindlasti palju paremad ja eetilisemad. Selline enda õigeks pidamine viib kergesti veendumuseni, et on õigus valitseda ka teisi, teha valikuid ka teiste eest.

Abordidiskussioon, nii nagu seda nüüd taas üles tõsta tahetakse, tekitab olukorra, kus ühed oma moraalses ülimuslikkuses veendunud inimesed nõudlevad õigust teha otsuseid ja valikuid teiste vabade inimeste eest. Kus, öelgem otse, mehed nõudlevad (taas!) õigust teha otsuseid naiste eest ja naiste üle.

Selline diskussioon seisab põhimõtteliselt ebavõrdsetel alustel. Sest on maailmasuurune vahe, kas diskussiooni objekt on su vahetu kehaline reaalsus või teoreetiline, statistiline ja religioonifilosoofiline probleem.

16
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka