Kehastunud poliitika: protestikultuurist posthumanismini

Hääle tämber, kehakuju ja pikkus pole pelgalt bioloogia. Need määravad ka, kas sind avalikus ruumis kuulatakse.

Kehalisus kui poliitiline teema ulatub aga palju kaugemale individuaalsest kogemusest – protestikultuurist ja kliimaaktivismist kuni posthumanistliku feminismini, mis seab inimese maailma keskmest kõrvale. Taskuhäälingu „Ära kaaguta!“ saatejuht Greta Roosaar ja Feministeeriumi toimetaja Margaret Tilk arutavad, mida see kõik tähendab.

Margareti – kes on hariduselt semiootik ja kultuurisotsioloog – feministlik uurimishuvi on suunatud kehale. „Hannah Arendti käsitluses on poliitika see, et lähed väljakule ja pead kõnet. Mind on aga huvitanud teine pool: et sa oled ju kehaga seal kohal, ja mis siis seal juhtub,“ ütleb Margaret. „Meeleavaldusel, kui inimesed kogunevad, on see kogunemine iseenesest juba tähenduslik. Judith Butler on palju kirjutanud sellest, et kui inimmass koguneb, on see juba märk millestki olulisest. See ei muutu tähtsaks alles siis, kui keegi midagi hüüab või kõnet peab.“

„Judith Butler on kirjutanud, et kui inimmass koguneb, on see juba märk millestki olulisest. See ei muutu tähtsaks alles siis, kui keegi midagi hüüab või kõnet peab,“ tõdeb Margaret.

Kehalisuse politiseerimise alla mahuvad aga ka palju peenekoelisemad igapäevaelu aspektid, näiteks hääle tämber, kehakuju ja pikkus. Greta toob näite Margaret Thatcherist, kes läbis pärast peaministriks saamist põhjaliku häälekoolituse, et kõlada autoriteetsemalt. „Inimene oli sama, tema poliitika oli sama, tema ideed olid samad – ja ta oli tõsiseltvõetav alles siis, kui ta hääl muutus madalamaks.“

Margaret kinnitab omastki kogemusest, et see mehhanism ei ole kuskile kadunud. Tema pikk kasv ja madal hääl tekitavad teistes sageli ootuse, et ta on kompetentsem, kui ta end tõestada on suutnud.

Protestikultuur toob keha tänavale

Margaret ei pea end väga suureks aktivistiks, kuid on osalenud protestidel nii Soomes, Belgias kui ka Eestis. Gümnaasiumiõpilasena organiseeris ta Soomes oma elu esimese protesti, kui kaks kooli ühendati üheks 1350 õpilasega hiigelgümnaasiumiks. Tulemus polnud see, mida ta lootis, sest koolid liideti ikkagi, kuid kogemus jäi.

„Ma arvan, et praegu ei huvituks ma üldse nendest teemadest nii palju, kui mul endal ei oleks seda kehalist kogemust olnud. Et sa korraldasid protesti, kogusid inimesed kokku ja siis ei muutunudki midagi,“ arutleb Margaret.

„Ma ei huvituks nendest teemadest üldse nii palju, kui mul endal ei oleks seda kehalist kogemust olnud. Et sa korraldasid protesti, kogusid inimesed kokku ja siis ei muutunudki midagi,“ arutleb Margaret.

Greta jätkab teemat väitega, et Eesti protestikultuur on viimastel aastatel muutunud professionaalsemaks: korraldajad mõtlevad läbi liikumismarsruudi, pakuvad osalejatele tugiisikuid ja turvatunnet neile, kes tulevad esimest korda. Margaret märgib, et meedia roll on protestidel tohutu, sest protesti tähtsus sõltub suuresti sellest, kas kaamera on kohal ja milline nurk selle kajastamiseks valitakse.

Supp maalil

Kliimaaktivistide protestide üle arutledes esitab Greta seni vastuseta jäänud küsimuse: miks tekitab kliimaaktivisti sümboolne žest – supp klaaskaitsega maali peal – suuremat pahameelt kui äriühingute otsused, mis tegelikult ja päriselt miljoneid inimesi kahjustavad?

„See sümboolne rünnak on suurem rünnak kui reaalne rünnak,“ arvab Margaret. Ta lisab, et suurkorporatsioonid on otseselt huvitatud sellest, et tähelepanu ei koonduks pikaajaliste rahulikumate protsesside peale. Samas on Saksamaal ja Ühendkuningriigis näiteks liikumiste Last Generation ja Just Stop Oil vastu algatatud kriminaalmenetlused tema sõnul märk sellest, kui suure ohuna võimustruktuurid seda aktivismi tajuvad.

Margaret on otsekohene, öeldes, et kliima on destabiliseerunud peamiselt rikaste põhjapoolkera riikide tegutsemise tõttu, kuid tagajärjed tabavad kõige rängemalt lõunapoolkera riike, kelle ökoloogiline jalajälg on väiksem.

Kunstilised sekkumised ja anonüümsus

Margaretile pakuvad aktivismist rohkem huvi kunstilised sekkumised. Ta on näiteks Kanuti Gildi Saali residentuuri raames asetanud maasturitele poeetilisi kirjakesi, mis kirjeldasid emotsionaalselt, kuidas maasturiomanike ostuotsus mõjutab meie kõigi tulevikku.

„Vastuvõtt oli natuke teistsugune, kui mu enda algne mõte oli,“ ütleb Margaret. „Oli väga positiivseid kommentaare, aga oli ka tapmisähvardusi.“

Selle kogemuse tõttu kulgeb vestlus edasi teemale, kuidas anonüümsus internetis muudab inimesi. Greta jagab, et tal on Facebookis ühised tuttavad inimestega, kes on tema feministliku töö pärast pahased, kuid päriseluvestlustes ta seda vaenulikkust ei kohta.

Inimene pole maailma naba

Lähemalt räägitakse ka posthumanistlikust feminismist, mis laiendab intersektsionaalset analüüsi loomadele, taimedele, keskkonnale ja ka mitteelusale maailmale.

Margaret tunnistab ausalt, et posthumanistliku feminismi keeruline keel teeb selle praegu laiemale publikule raskesti ligipääsetavaks, ja selle maailmapildi sõnastamine ajakirjanduslikuks tekstiks on talle endiselt väljakutse.

„Kui kõik mõjutab kõiki, siis kuidas tuua esile seda, et kedagi näiteks väärkoheldakse – kuskil on mingid võimudünaamikad, mis ei ole õiged,“ mõtiskleb ta.

Saate lõpuosas tõdevad mõlemad, et looduskaitsest hoolimine on kultuuriliselt sageli naiselikuks kodeeritud, kuid samas on süsteemidele vastu astumine (ka kunstiliste sekkumiste kaudu) kodeeritud mehelikuks.

Greta toob paralleeli emakese maaga – nii nagu naisele ja emale on omistatud lõputu hoole- ja andmisroll, oodatakse sama ka looduselt.

Kuula pikemat vestlust taskuhäälingust „Ära kaaguta!“ .