August. Müüdid kehalise autonoomia ümber

Kehaline autonoomia tähendab kõige lihtsamas mõttes seda, et inimestel on õigus ja vabadus ise otsustada oma keha ja oma tuleviku üle. Seda ilma igasuguse sunni või vägivallata. Paraku näitab tänavune ÜRO rahvastikufondi aruanne, et ligi pooltel maailma naistel on kehaline autonoomia piiratud, kuna nad ei saa ise otsustada arstiabi, kontratseptiivide või oma seksuaalelu üle.

Kehalise autonoomia ümber keerleb mitu müüti. Esiteks see, et see polegi mingi kokkulepitud õigus. On ikka küll. Kehaline autonoomia pole mitte ainult inimõigus, vaid see on vundament, millele on rajatud teised inimõigused. Kehalist autonoomiat käsitletakse kaudselt või otseselt mitmes rahvusvahelises õigusi käsitlevas lepingus, näiteks ÜRO naiste õiguste konventsioonis ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus tagab igaühele õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, samuti perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Teine müüt on see, et ühe inimese õigused piiravad kellegi teise õiguseid. Loomulikult ei tähenda kehaline autonoomia õigust kellegi teise kehalist autonoomiat kahjustada. Igal inimesel on õigus valida kas, kellega ja millal ta soovib seksida või rasestuda, kuid tal pole õigust neid valikuid teistele peale suruda. Vägistamine või teisele inimesele lapse tegemine ilma viimase nõusolekuta on tema autonoomia rikkumine.

Viimane ja kõige levinuim müüt on see, et mõnede inimgruppide kehalist autonoomiat võibki piirata. Ajalugu on paraku täis nii seksuaalvägivalda, sundsteriliseerimisi, sunnitud raseduse katkestamisi kui pealesunnituid rasedusi ja seda justnimelt riigiinstitutsioonide poolt. See on puudutanud noori, naisi, põlisrahvaid, rahvus- ja usuvähemusi, puudega inimesi, vange, transsoolisi inimesi. Kõik kantud püüdlustest oma rahva “inimkvaliteeti” parandada või siis lihtsalt hooletust suhtumisest inimestesse, keda peetakse väärtusetuteks. Jätkuvalt on heteronormatiivsetele normidele mittevastavatel inimestel märkimisväärne risk kogeda homo- ja transfoobset vägivalda.

Aga igal inimesel on õigus kehalisele autonoomiale. Igal inimesel on inimõigused. 

Kas Eestis on sellega kõik hästi?

Ei, Eestis ei ole kehalise autonoomiaga kõik hästi. Kui kehaline autonoomia tuleb meelde üksnes siis, kui on vaja nõuda õigust surmaga lõppeda võiva nakkushaiguse levides ilma maskita poes käia või vaktsineerimata trügida rahvarohketele üritustele, siis ei ole sellest õigesti aru saadud. Ilma ühiskondliku, kollektiivse arusaamiseta, mis on kehaline autonoomia, ei saa olla individuaalset kehalist autonoomiat.  

Üks väga probleemne teema Eestis on see, et seksuaalkuritegusid puudutav seadustik ei lähtu kehalise autonoomia põhimõttest. Karistusseadustikus on tervelt kolm süüteo koosseisu, mida vägistamisjuhtumite puhul võib kasutada, kuid paraku viitavad kõik kolm vägivalla kasutamisele ja ohvri võimele osutada füüsilist vastupanu. Vägistamise mõiste peaks aga hõlmama kõiki nõusolekuta seksuaalakte – kui seks ühe osapoole tahet ei arvesta, siis on rikutud tema kehalist autonoomiat. Põhjuseid, miks ohver võib alistuda ka siis, kui tegemist ei olnud otsese vägivallaga või kui ta ei olnud võimetu osutama vastupanu, on mitu. 

Seaduse probleeme peegeldavad ka hoiakud, kus 47% Eesti inimestest nõustuvad väitega, et naised ise põhjustavad oma riietusega vägistamise ohvriks langemist. 12% eesti meestest ja 35% muust rahvusest meestest leiab, et ennast kallistada ja suudelda lasknud naine ei tohiks seksist keelduda. Samas on seksuaalvägivald väga levinud. Alates 15. eluaastast on 33% eesti naistest kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda ja 53% seksuaalset ahistamist. Eestis on registreeritud seksuaalkuritegude arv viimase kümne aasta jooksul rohkem kui kahekordistunud ja märkimisväärne osakaal ohvritest (85%!) on alaealised.

Abortide arv on Eestis jõuliselt langenud, viimase kahekümne aasta jooksul enam kui kolm korda. Raseduse katkestamist reguleeriv õigusruum, olemasolevad teenused ja nõustamine ning ennetustöö toimivad koos hästi. Ometi on tugevnemas soov abordi kättesaadavust Eestis piirata. EKRE on lubanud lõpetada abortide rahastamise “maksumaksja ravirahast” ja Riigikogu jõudis 2021. aasta riigieelarvest, nn katuserahadest, eraldada märkimisväärselt suure summa, 171 000 €, MTÜ-le Elu Marss, kes on seni ainsa tegevusena korraldanud abordivastase meelavalduse (ja reklaamib juba uut üritust, kus peaesinejaks Varro Vooglaid). 

Eestis on vaja tööd teha nii selle nimel, et seksuaalvägivalda oleks vähem, et ohvrid saaksid paremat tuge, et seksuaalvägivalla käsitlus õigussüsteemis lähtuks täielikult nõusoleku põhimõttest, et väheneks “aga ise ta oli süüdi” mentaliteet ning et abordi tegemise õigust ja kättesaadavust ei piirataks. Pole just väike töö.

Feministeerium tuleb appi

Järgmisel kahel aastal viime ellu oma projekti “Minu keha, minu teha”, mida rahaliselt toetab Aktiivsete Kodanike Fond. Projekti eesmärk on suurendada teadlikkust kehalisest autonoomiast ja käivitada diskussioon karistusseadustiku muutmise vajalikkusest. Ühendame selleks jõud Eesti Seksuaaltervise Liidu, Vägivallavaba Elu Kaitseks MTÜ, Peace Action Community Estonia, Islandi ühenduse Icelandic Women’s Rights Associationiga ning instagramikontodega Jess, Lapsed! ja Taskufeminist. 

Projektiga soovime kehalise autonoomia teemale läheneda laiapõhjaliselt. Ka kübervägivald ja -ahistamine võib viia tõsiste tagajärgedeni. Nõusolekut on vaja ka siis, kui otsest kehalist kontakti ei olegi. Seksile sundimine ei pruugi olla füüsiline, vaid ka näiteks meelitamine, majanduslike barjääridega hirmutamine lähisuhtes, psühholoogiline mõjutamine või muul moel võimusuhte ära kasutamine. Seksuaalne ahistamine on nähtus, mis mõjutab eriti noorte enesehinnangut ja võib negatiivseid tagajärgi kaasa tuua pikaks ajaks, sh tunde, et minu isiklikud piirid ei loegi. Teema laiapõhjaliseks käsitlemiseks on vaja rääkida laiemalt inimõigustest, vägivallast, ahistamisest ning seksuaal- ja reproduktiivtervisest. Plaanime nendest teemadest kirjutada, rääkida ja sotsiaalmeediakampaania teha.

Meil on uus kolleeg!

Sel suvel liitus Feministeeriumiga Kaimai Kuldkepp, kes hakkab ülalmainitud projekti juhtima ja uudiskirja välja andma. Kaimai on rööprähkleja, kes suhtub võrdse pühendumusega nii keskkonnaõigluse kui ka inimõiguste teemadesse. Ta on õppinud TalTechi magistrantuuris majandust ning Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldust ja organisatsioonikäitumist. Tal on kirju rida huvialasid illustreerimisest ekstreemspordini, kuid eelkõige on ta kirglik lugeja. Tere tulemast, Kaimai!

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.