fbpx

Gümnasistide kaasamiskursuse loojad: mitmekesisus on edasiviiv jõud, aga sellest räägitakse liiga vähe

Kaasamine on palju enamat kui trepi kõrvale kaldtee ehitamine, et ka ratastooliga tuppa saaks – see on töötoa organiseerimine viisil, mis laseb introvertidel kaasa rääkida ning lapsehoiu kättesaadavaks tegemine, et üksikvanemal oleks aega üldse kohale tulla. Illustratsioon: School.Edumus.ee

Valikainete koolis Edumus School alustab järgmise aasta veebruaris Eesti esimene kaasamiseteemaline kursus gümnasistidele. Kursuse loojad Elina Kukk ja Dasha Shvaikovskaya selgitavad intervjuus Anna-Liisa Villmannile, kuidas kaasamine aitab eri religioosse või sotsiaalmajandusliku tausta, normist erineva seksuaalse identiteedi, või puudega inimesel ühiskonnas võrdsetel alustel tegutseda, kuidas nad ise kaasamise teemani jõudsid, millised on nende suurimad õppetunnid ning kui kaasav on Eesti ühiskond tervikuna.

Anna-Liisa Villmann: milline on teie taust ja kuidas te üldse kaasamise teemani jõudsite?

DS: Olen mitmes riigis elanud ja kokku puutunud eri kultuuride ja inimestega ning see mind inimesena palju mõjutanud. Kasvõi näiteks religiooni mõttes erineva kultuuritaustaga inimestega suhtlemine on rikastav. Ülikooli jaoks Rootsi kolides oli mul esimene kontakt LGBT+ kogukonnaga ja islamiusuliste sõpradega. Siis saingi aru, et ma ei ole nende teemadega varem kokku puutunud. Need kogemused avavad silmaringi ja näitavad, kuidas meie ühiskond võiks paremini toimida, kui kõik oleks teadlikud, et inimesed tõesti on erinevad. Seda kõike võiks juba koolis rääkida.

EK: Olen alati arvanud, et kõiki tuleb võrdselt kohelda. Tunnen suurt ebamugavust või valu, kui näen, et inimesi koheldakse erinevalt, mis iganes keskkonnas see toimub. Minu jaoks algas see teekond, kui olin lapsena raskelt haige. Sellest ajast on mul puue, mis on üsna väike, aga mis ometigi oli suure stigma all. Kui Inglismaale ülikooli läksin, sain aru, et see ei ole päris normaalne, kui pead oma füüsilist puuet peitma. Seal sain aru, et seda on võimalus käsitleda rikastavana. Mul on tunne, et Eestis on hästi palju suhtumist, et erinevus on miski, mida peab peitma ja mis teeb sind kuidagi halvemaks, kuigi tegelikult on mitmekesisest keskkonnast kõigil rohkem võita kui ühetaolisest. Ülikoolist sain lisaks ka häid taustateadmisi kaasamise kohta: õppisin ajalugu ja mu magistritöö keskendus hästi spetsiifiliselt rassiajaloole, aga ka intersektsionaalsusele. See andis mu mõtetele tõenduspõhise tausta.

Kui mitmekesises keskkonnas te ise iga päev toimetate?
Dasha Shvailovskaya. Foto: erakogu

DS: Töötan Eesti ettevõttes, aga meie tiim on rahvusvaheline ja suhtluskeel on inglise keel. Iga päev töötan pigem eestlastega, samas sotsiaalmeediajuhina suhtlen inimestega eri riikides. Võrreldes sellega, millises keskkonnas ma Rootsis õppides ja töötades elasin, siis see on vähem mitmekesine ja rahvusvaheline. Praegu elan ma Hispaanias. Töötan sotsiaalmeediaga ja juhin rahvusvahelist gruppi ning saan selle käigus suhelda meie klientidega viielt kontinendilt, mis eeldab ka kultuuritundmise põhitõdede teadmist.

EK: Ma töötan hästi rahvusvahelises keskkonnas, täpsemalt Wise’is, kus on palgal 4000 inimest, kellest umbes pool on Tallinna kontoris ja teised laiali üle maailma. Rahvuse, päritolu, soo ja kogemuse poolest on see hästi mitmekesine. Minu tiimi 11 liikme hulgas on kolm eestlast ja see on Wise’i mõttes suur osakaal, kuigi asume Tallinnas.

Miks teile üldse tundus, et selline kursus on Eestis puudu?

EK: Eestis räägitakse mitmekesisusest vähe. Inglismaal elades nägin, et ettevõtetes on olemas mitmekesisuse ja kaasamise teemadega tegelevad osakonnad või vähemalt töötaja, kelle ülesanne on selle valdkonna küsimused. Tean, et inimõiguste keskuses on mitmekesisuse ja kaasamise juht, aga see on erand. Sisuliselt üks inimene ühes organisatsioonis nõustab kõiki Eestis firmasid. Sellest teemast on Eestis väga vähe räägitud, sellepärast on oluline tuua see õpilasteni, kes pärast keskkooli igale poole edasi liiguvad ja teadmise endaga teistele jagamiseks kaasa viivad.

DS: Sellel kevadel nägin, kuidas venekeelne ühiskond sõja tõttu lõhenes. Eelarvamuseta edasi liikumiseks ja kaasavamas ühiskonnas elamiseks peabki teemasid – nagu rahvus, keel, sugu, religioon – arutama ja nende tausta mõjuga arvestama. Selle mõistmine oli üks asjadest, mis mõjutas mind kursust looma. 

Mis on teie jaoks kaasamine? Mind kõnetas see tsitaat kursuse kirjelduses: “Kaasamine on palju enamat kui trepi kõrvale kaldtee ehitamine, et ka ratastooliga tuppa saaks – see on töötoa organiseerimine viisil, mis laseb introvertidel kaasa rääkida ning lapsehoiu kättesaadavaks tegemine, et üksikvanemal oleks aega üldse kohale tulla.”

EK: Kogu kaasamise teema on nagu jäämägi, kus on näha tippu, aga mitmekesisuse ja selle tunnustamise saavutamiseks tuleb mõelda väga paljudele asjadele.

DS: Minu jaoks tähendab kaasamine seda, et juba projekti alguses mõelda, kuidas protsessi kujundada. Mis keeles hakkavad koosolekud toimuma ja kuidas nägemis- või kuulmispuudega inimesed saaksid samuti neis osaleda? Kui ehitatakse uusi hooneid või piirkondi, kuidas puudega inimesed saavad seal liikuda? Kas kohvikus on menüüs taimetoit ja halal-söök? Kui oled sellest kõigest teadlik, siis suudad neid küsimusi ka oma töösse ja igapäevaellu integreerida.

Kuidas te oma kursuse kokku panite ja mis teemad ette võtate?

DS: Alguses arutame kursusel üldisemaid teemasid nagu ebavõrdsus, füüsiline ja vaimne tervis, vanus, sugu, seksuaalne identiteet. Sealt läheme edasi ja paneme teemad konteksti, et saaks kindlasti ka praktilisi ülesandeid õpilastele anda.

EK: Kursuse lõpus on praktiline osa nimega “Kaasamine praktikas”. Minu jaoks on taustateadmiste andmise kõrval oluline ka osa, mis suunab konkreetsetele tegudele. Ma ei taha, et see oleks selline kursus, kus loed raamatu läbi ja lõpuks ikka unustad pärast sisu ära. Sulle antakse kursusel mõtteid, kuidas muutusi ellu viia, kui miski sind koolis, ümbritsevas keskkonnas või tulevikus tööl häirib – mida saad teha isiklikult, mida ühiskondlikult ja kuidas riik sekkub. Näiteks sinu enda õiguste teema. Võib-olla igaüks ei tea, et tal on õigus elada kohas, mille müratase ei ületa teatud määra? Paljud elavad kärarikka maantee kõrval ja arvavad, et see ongi normaalne, kui nad öösel magada ei saa, sest teetööd käivad ja klaasid värisevad. Tegelikult on sul õigus esitada terviseametile või linnavalitsusele kaebus ja sellele vastu astuda, et öösel teetöid tehakse. Et päriselt olukorda parandada, saab olla aktiivne ka kohalikel valimistel. 

Millised on kitsaskohad, kus Eestil on veel hästi pikk tee minna?
Elina Kukk. Foto: erakogu

DS: Rassistlikud eelarvamused ja etniline taust on teemad, millest võiks rohkem rääkida. Ka palgalõhe ja soopõhised eelarvamused.

EK: Otsese rünnaku all on rass, etniline taust ja orientatsioon. Eestis on suur probleem ka sotsiaalmajanduslik lõhe. Religiooni teema ei ole meil ühiskonnas nii oluline, sest rahvastiku koosseisus on palju inimesi, kes ei ole usklikud. Samas oli mul tööl kogemus, kus minu tiimis oli neli kuud töötanud inimene, ning ma ei teadnud, et ta on usklik ja tahab pühapäeviti kirikus käia, aga ta oli päris tihti nädalavahetustel tööl. Kuna ta ei olnud kunagi seda maininud, siis ma ei osanud ka küsida. Samal ajal oli minu jaoks loomulik uurida, kas kellelgi on lapsed või kas keegi õpib ning on seetõttu teatud töögraafikut vaja. Eks nende kõigi teemadega on tööd teha, et me oskaks neid arvesse võtta. Mulle tundub, et rassism ja eelarvamused seksuaalvähemuste vastu on meie ühiskonnas kõige pakilisem kitsaskoht.

Millal ja kuidas diskrimineerimise puhul sekkuda?

DS: Kui näed negatiivseid kommentaare, saad alati reageerida. Mul on oma elust praktiline näide. Sain Eestis vana sõbraga kokku, kes pole välismaal elanud ega suhtle ka töö tõttu inimeste väljastpoolt Eestit. Rääkisin talle oma ühikakogemusest, kus koroona ajal üks mees hakkas meie ühisköögis tegema Hiina toidu lõunakarpe teistele tudengitele. Mina mõtlesin seda lugu naljana, et tore, kuidas keegi on ettevõtlik. Minu sõbranna kommentaar oli pigem halvustav, nii Aasia päritolu inimeste kui ka nende toidu suhtes. See reaktsioon ei ole minu jaoks õigustatud: kui inimene või tema valmistatav toit on harjumuspärasest erinev, siis nii ei ole okei reageerida. Ma sekkusin ja nägin, et ta oli üllatunud. Rassistlikele kommentaaridele reageerimine ei ole Eestis tavaline. See on üks asi, mida loodan, et õpilased julgeks pärast kursuse lõppu teha: oskaks mingi ebavõrdsuse ilmingu peale reageerida. 

Kui kaasav on Eesti ühiskond?

EK: Minul eksisteerib üldjoontes kaks maailma: pere ja vanemad inimesed ning sõbrad. Mu sõbrad on väga lahedad, see on mitmekesine ja avatud grupp. Perekonnaringis tuleb jällegi aeg-ajalt söögilauas jutuks, kui halvad on pagulased ja miks keegi eestlasi ei aita. Kui lasteaialapsel on halvustavad või diskrimineerivad hoiakud, siis on selge, et ta on need kaasa saanud kodusest keskkonnast ning sellisel juhul tuleks rääkida vanematega. 

DS: Ma ei ole tundnud, et venelasi ei kaasata piisavalt, sest minu hinnangul peab riigikeelt oskama ja ühiskonna liige olemiseks peab pingutama. Näiteks uude keskkonda kolides tunned end lõpuks mugavamalt, kui proovid ennast integreerida ja õpid uut keelt ja kultuuri paremini tundma. Väga silmiavav on olnud Ukraina sõja teema. Venekeelsetes foorumites ja gruppides arutatakse palju selle üle, et vene keelt kõnelevate inimeste eest Eestis ei hoolitseta ja neil pole piisavalt toetusi. Aga arenguruumi on ka sõjapõgenike keeleõppes.

Kelle häält on vähem kuulda peale eesti keelt mitte kõnelevatele inimeste?

EK: Esimene asi, mis mulle pähe tuleb, on naised riigikogus. Mäletan graafikut, kus naisi oli parlamendis 20 ringis ja see kõver ei ole muutunud. Viiendik 101 saadikust ei ole absoluutselt normaalne tasakaal.

DS: Mulle tuleb 2019. aastast meelde erakonna esimeeste arutelu, kus naistest oli kohal ainult Züleyxa Izmailova. Ma arvan, et naiste häält ei ole väga hästi kuulda, aga ka keskkonnateemad on midagi, mille diskussioon Eestis pole hästi arenenud.
EK: On väga veider, et ükski parlamendierakond ei seisa laiemalt keskkonnateema eest.

Sugu ja seksuaalsus: mil määral julgetakse Eesti koolides neid teemasid puudutada?

EK: Minu bioloogiaõpetaja jättis koolis lihtsalt selle teema vahele ja nii igal aastal terve mu põhikooliaja. Kogemus puudub.

DS: Sama seis. Lõpetasin kooli 2015. aastal ja me ei rääkinud mitte kunagi seksuaalsusest ega soost või seksuaalsest identiteedist ja orientatsioonist. Seksuaalsete valikute teemal oligi mu esimene tõsine vestlus Rootsis ühe geipoisist sõbraga. Näen, et noorte mõttemaailma tuleb muuta, et isiklikke eelistusi puudutavad teemad ei ole kellegi teise arvustada ja inimene langetab oma valikud ise. Samas ei ole seksuaalsus ka tabuteema, sellest peab rohkem rääkima.

Kuidas te LGBT+ teemades ise ennast harisite?

EK: Sõbrad õpetasid. Olen vabatahtlik organisatsioonis, kus juhtus, et on palju uhkelt kapist väljas olevaid LGBT+ inimesi ja nad on hästi avatud. Alguses arvasin, et on kaks poolt: sa oled kas n-ö normaalne inimene või gei. Nüüd olen aru saanud, et esimene samm kaasamiseni on arusaamine, et maailm ongi mitmekesine paik, kõik ei ole mustvalge. Samm edasi on väärtustada erinevusi ja aru saada, mida head mitmekesisus kaasa toob. Kunagi arvasin, et pead valima, kas oled gei, lesbi või biseksuaalne. Tegelikult on spektrum laiem ja alles nüüd tunnen, et käin selle teemaga rohkem kaasas. Feministeerium on samamoodi koht, kust olen palju õppinud.

DS: Slaavi ühiskonnas on rohkem religioosseid inimesi ja seksuaalse mitmekesisuse teema on ajalooliselt olnud tundlik. Minu silmaring laienes siis, kui mu sõbrad ja tuttavad jagasid oma isiklikku teekonda. Muutus ühiskonnas toimub siis, kui mõtteviis muutub, ja see on põlvkonnateema, eriti postsovetlikus ühiskonnas. Noored on kindlasti kaasavamad.

Kui feministlikuks te ennast peate?

EK: Sooline võrdsus on kindlasti mu südameteema. Muidugi peaks meestel ja naistel olema võrdsed võimalused! Palgalõhe on täiesti mõistetamatu, kuidas ühed saavad rohkem ja teised vähem sama töö eest. Ma ei saa aru, kuidas siin saab olla teine arvamus.

DS: Seda enam, et on näha, kuidas riikides, mida juhivad ka naissoost juhid, toimib ühiskond paremini.

EK: Ma tunnen end ka mugavamalt keskkonnas, kus on rohkem naisi. Tööl olen olukorras, kus minu juhid kuni tegevjuhini välja on ainult mehed. Ma saan aru, et see on reaalsus ja sellel on ajalooline taust, aga et see olukord jätkuvalt püsib, on ikkagi kummaline.

Poolt või vastu: “parem õppida koolis kui internetist”? Online– või offline-kursused?

DS: Mina olen võtnud palju online-kursuseid, mis on kaasavad ja väga head. Veebikursused annavad võimaluse õppida ka täiesti uusi oskusi ja teemasid, mida näiteks sinu koolis või ülikoolis ei pakuta. Pealegi on see võimalus pakkuda võrdseid õppimisvõimalusi väiksemate linnade või külade elanikele, või inimestele, kes ei pääse liikuma kas asukoha tõttu, puude tõttu, või kelle jaoks on koolikeskkond liiga stressirohke. N-ö päris koolis toimub võrgustumine ja suhete loomine paremini, aga kui kursus on hästi struktureeritud, õpetajad oskavad hästi rääkida ja kuulajateni jõuda, siis ei ole vahet.

EK: Mina õppisin sisuliselt kõik, mida tean, internetist. Samas on seal ohte nagu radikaliseerumine, vastuolulise sisu poole suunavad algoritmid jne. Algoritmid ei juhata sind lõpp-punkti, et sa teaksid tasakaalustatult ühe teema kohta kõike, vaid viitavad sulle üht kindlat suunda ja sageli just äärmusliku sisu poole. Vaktsineerimisvastasus on siin hea näide.

8
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kas oled kunagi kuulnud Geiroopast?

Eestis teadurina töötanud USAst pärit uurija Kevin Snow analüüsib Ida-Euroopa geograafilist identiteeti, täpsemalt seda, milline on geograafilisele identiteedile toetuva retoorika…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.