Rahuks vajalik ülestunnistus

Jaapani sõjaväelased röövisid 14-aastase Kim Bok-dongi ja kuritarvitasid teda seksuaalselt. Nüüd tahab 90-aastane rahuaktivist, et Jaapan tunnistaks rünnakut sõjakuriteona. Kim Bok-dong kohtub minuga Nobeli rahukeskuse juures ühel hilissuvisel augustipäeval. Ta on 90-aastane, elegantse soenguga ja meenutab tarka ja kaunist vanavanaema.

See pilt on tugevas vastuolus 29. aprillil 2015 CNN-i Will Ripleyle antud intervjuuga. Selle käigus kurnatud Bok-dong murdub, kui ta oma vigastatud suguelunditest räägib. See on seksuaalse kuritarvitamise tagajärg, mida ta koges sarnaselt kümnete tuhandete teiste naistega teise maailmasõja ajal Jaapani sõjaväebaasides.

Bok-dong jutustab CNN-ile detailselt brutaalsest vägivallast, mida tarvitasid tema peal nii kõrge kui madalama järgu sõjaväelased, kes tema vastuhakukatseid ignoreerisid. Nädalavahetustel oli tema toa taga hommikust õhtuni järjekord ning ta kaotas teda kuritarvitanud sõdurite lõputu voo üle järje. Bok-dong võtab veel praegugi ravimeid, et vigastustega normaalset elu elada.

Seksuaalne orjapidamine Vaiksel ookeanil

Sõja ajal sunniti 200 000 naist, peamiselt korealasi ja hiinlasi, teenima Jaapani sõjaväge niinimetatud lohutusnaistena (ingl comfort women). Bok-dongi esindatav organisatsioon The Korean Council for the Women Drafted for Military Sexual Slavery by Japan (KCWDMSS) eelistab kasutada nimetust „seksuaalorjuse ohvrid“.

Naisi sõdurite seksuaalvajaduste rahuldamiseks kasutades pidi Jaapani sõjavägi hoolitsema korra eest oma ridades. Naiste röövimine selleks otstarbeks oli sageli Jaapani sõjaväe ja kohalike vaheline koostöö ning tihti toimus see vabrikutesse tööle viimise katte all: tegelikult paigutati naised Jaapani sõjaväebaasidesse Birmas, Hong Kongis, Singapuris, Malaisias, Tais, Indoneesias ja teistel Vaikse ookeani saartel.

Credits: War & Women’s Human Rights Museum

Ohvriroll

Olen intervjuu eel lugenud CNN-i reportaaži, mistõttu jätan Bok-dongilt valuliku kuritarvitamise kohta küsimata.

‒ Kas peate ennast tänapäeval pigem aktivistiks kui ohvriks?

Bok-dong ja organisatsiooni naised, kellega koos ta kohtumisele tuleb, paistavad minu üllatuseks jahmunud, kui küsimus korea keelde tõlgitakse. Tõlk ei anna selget vastust, vaid juhib vestluse diskreetselt teisele teemale. Hiljem mõistan, et põhjuseks võib olla see, et Bok-dongi organisatsioon tegutseb selle nimel, et naised saaksid ametlikult tunnustatud sõjaohvri staatuse.

Küsitav tõendamiskohustus

Jaapani praegune peaminister Shinzo Abe kahtles 2007. aastal asitõendeis selle kohta, et rünnakud pandi toime Jaapani sõjaväe juhtimise all. KCWDMSS on viimased 20 aastat esitanud ÜRO kaudu korduvaid ametlikke süüdistusi, aruandeid ja raporteid naiste kallal toime pandud kuritegude kohta. Viimati esitasid nad 2013. aasta veebruaris raporti „Unfulfilled Justice ‒ Human rights restoration for the victims of Japanese Military Sexual Slavery“ („Jaluleseadmata õiglus ‒ Jaapani sõjaväe seksuaalorjuse ohvrite inimõiguste taastamine“).

Jaapani varasem riigisekretär Kono möönis juhtunut 1993. aastal. Pärast seda on ta Jaapanis võidelnud selle eest, et Abe tunnistaks ametlikult süstemaatilisi rünnakuid. Hoolimata ÜRO toetusest ei ole KCWDMSS-il õnnestunud oma eesmärki saavutada ja Jaapani peaministrilt ametlikku tunnistust saada.

‒ Sõjakogemusi jutustatakse tihti võitjate perspektiivist. Kas jagate oma kogemusi, et esitada sõjast teistsugust pilti?

„Sõjas on tavalised inimesed jõuetud. Jutustan oma lugu, kuigi see on mulle äärmiselt valulik, et takistada sõjaaegseid seksuaalrünnakuid naiste suhtes. Me saame koonduda rahu ajal. Mitte ainult Koreas ja Jaapanis, vaid ka Euroopas ja USA-s. Tähtis on rääkida asjadest ühisel häälel, mis võtaks ründajad vastutusele. Peame üheskoos seisma selle eest, et takistada sõjategevuse osana toimuvate seksuaalrünnakute kordumist naiste ja tsiviilisikute suhtes .”

Credits: War & Women’s Human Rights Museum

Tunnustamisnõue

Juba 25 aastat on korealannad kogunenud ja protesteerinud selle vastu, et Jaapan pole endiselt sõjakuritegusid tunnistanud. Nn liblikaproteste, mida peetakse igal kolmapäeval, tuntakse tänapäeval kõige kauem kestnud demonstratsioonina. Kuigi proteste on mainitud Guinessi rekordite raamatus (2002), ei ole korea naised tunnustamisnõuet saavutanud.

Bok-dong soovib Norra visiidiga juhatada sisse kõnelused Norra ametivõimude ja Nobeli rahukeskusega. Ringkäik USA-s ja Euroopas on tema viimane katse mõjutada rahvusvahelist avalikku arvamust. Eesmärk on Jaapani ametivõime veelgi survestada.

‒ Mida te arvate Jaapani ametivõimude vaikimisest „lohutusnaiste“ röövimiste suhtes?

“Tahan enne surma saada Jaapani ametivõimudelt ülestunnistuse, et saaksin rahus puhata. Me ei soovi rahalist kompensatsiooni. Meil on vaja, et Jaapani ametivõimud tunnistaksid süstemaatilisi kuritarvitamisi, mitte ainult individuaalsete rünnakutena, vaid osana riiklikult organiseeritud sõjategevusest.”

Bok-dong küsib endalt, kas Jaapani valitsus ootab lihtsalt Jaapani sõduritele „lohutusnaisteks“ sunnitud naiste surma. “Kuritarvitamised ei olnud lihtsalt üksikute inimeste korda saadetud kuriteod. Jaapan peab tunnistama, et kuritarvitamised olid Jaapani sõjamasina organiseeritud,” lausub Bok-dong.

Käesolev artikkel on ilmunud Norra feministlik ajakirja FETT sõja-temaatilises numbris.

Toimetasid Aet Kuusik ja Nele Laos.

Loe ka: Elin Kittelseni “Ajutine naine”.