Valge mehe vaev

Kui vaadata peavoolumeediat ja internetiavarusi, siis tundub, et valgel keskklassi mehel on rasked ajad. Küll “röövivad” nende töökohti naised või sisserändajad, küll taotlevad võrdset kohtlemist samast soost inimeste paarid.

Raili Marling Toronto hokimuuseumis
Raili Marling Toronto hokimuuseumis

Meeste tervis on kehv, keskmine eluiga ei tõuse piisavalt kiiresti, vägivaldsete surmade arv ei taha kahaneda. Meheliku mõõdupuu järgi loodud haridussüsteem paistab diskrimineerivat poisse, kes koolist välja langevad; ka ülikoolides on naisi enam kui mehi. Ükskõik, kas võimust näivad võtvat naised, immigrandid, seksuaalvähemused või mõne muu nahavärviga inimesed, muutumatuks jääb vaid valge mehe hirm ja viha. Ümbritsev kultuur on talle kinnitanud, et tema juhib ja valitseb, kuid enesekindluse asemel kogeb ta hoopis ebakindlust ja ebastabiilsust.

Mees ei saa aru, kas viga on temas või ümbritsevas kultuuris. Ameerikas haarab mees püssi, Eestis viinapudeli järele. Palju on juttu mehelikkuse kriisist. Meenutagem Priit Pulleritsu murelikku küsimust aastast 2010: „Eesti mees muutub järjest jobumaks. Miks?” Võime suisa rääkida täieverelisest jobudiskursusest, nagu seda nimetab Johanna Ross. Selles domineerib äng ja kriisitunnetus, kuid lisaks ahastamisele võib leida ka selle humoorikaid avaldumisvorme, nt väljaanne Jobu: ajakiri meestele, kellest midagi ei sõltu.

Statistikasse süvenedes jääb see negatiivne emotsionaalne tonaalsus arusaamatuks. Meeste käes on valdav osa maailma rahast, palgalõhe, milles Eesti hoiab Euroopa rekordit, on märgatav ka soolisest perspektiivist kõige progressiivsemates riikides. Vaid pooled maailma naistest töötavad väljaspool kodu, enamasti alamakstuna. Täiskohaga töötavad naised teenivad USAs endiselt vaid 78% meeste palgast. See lõhe on viimase kümne aastaga vaid 2% kokkupoole tõmmanud. Viimane on seda üllatavam, sest naiste haridustase on viimaste aastakümnete jooksul hüppeliselt suurenenud. Kui sissetulekutes on siiski näha liikumist võrdsuse suunas, seda eriti vallaliste hulgas, siis vara poolest jäävad naised meestele endiselt kõvasti alla, omades vaid 36% USA kogu rikkusest. Kui vaadata maailma valitsusjuhtide või suurkorporatsioonipealike pilte, siis domineerivad neil endiselt soliidsed lipsud. Sama üheülbalisus torkab silma ka EPLi mõjukate edetabelis, kuid selle tipus on sel aastal ometi naine: Marju Lauristin, ning esikümnesse mahub ka Yana Toom. Ka aladel, kus ülekaalus on naised, on juhtohjad meeste käes: Eesti on meesõpetajate arvult ELi viimane, aga suurem osa koolidirektoritest on mehed.

Ajakiri mehele, kelle eest otsustavad teised

Ajalootund paanikatekitajatele

Statistika ei näita ka valge rassi ohustatust maailma võimukoridorides. Tõsi, valge mehe kõrval on nii mõnigi Aasiast pärit härrasmees. USAs oli 2011. aastal mustanahaliste mediaansissetulek 59% valgete omast (aastal 1967 oli see 55%, nii et ka siin on muutused tulnud teosammul). Eestiski teenib eesti päritolu mees märgatavalt enam kui vene naine. Valgest erineva nahavärviga immigrantide arv on Eestis väike. Meil räägitakse paaniliselt mingist müstilisest homokultuurist, kuigi avalikkusele on pigem nähtav karjuvalt homofoobne kultuur.

Milles on siis küsimus? Millest selline vastuolu tunnetatud kriisi ning tegeliku sissetulekute ja võimuga seotud statistika vahel? Miks tunnevad valged heteroseksuaalsed mehed, kelle käes on endiselt valdav osa maailma rikkusest, et nad on ohvrid? Meesuuringute professor Michael Kimmel on seda võrrelnud külmafaktoriga – pole oluline, kui külm tegelikult on, vaid kui külm tundub. Minevikku vaadates tundub meestel olevat olnud probleemideta võimupositsioon; kuid tagasivaatepeeglist ei paista, et minevikus – nagu nüüdki – võitis eelkõige majanduslik eliit, sugugi mitte kõik mehed.

Praegustele paanikatekitajatele tuleb ehk üllatusena, et mehelikkuse kriisid on lahvatanud ka varem. Neid tunnetati isegi perioodidel, mil meeste positsioon tööturul ja ühiskonnas oli praegusest veelgi kindlam, nt 17. sajandil, 1890. ja 1950. aastatel Läänes, või Nõukogude Eestis 1970. aastatel. Probleemi ei tekita seega mehelikkus, vaid mure muutuva ühiskonna pärast, mis sublimeeritakse käegakatsutavamaks sookriisiks.

womens-suffrage-cartoon
Peapeale pööratud maailm. Irdumine meeste ja naiste loomulikest rollidest põhjustab kui mitte ühiskonna huku, siis vähemalt karjuvad beebid, kõrbenud õhtusöögi ja kassi piimakannus

19. sajandi lõpus tõid muutuvad majandusmudelid kaasa uued töövormid. Mehest sai väike mutter suures masinavärgis ja tema puhul ei töötanud enam müüdid oma õnne sepistamisest. Pinki nühkiv ametnik või konveierilindi taga seisev tööline tundis ennast kohitsetu ja alaväärsena. Ta pidi endast kõrgemal olevate meeste käske täitma ja võõrandavat tööd tegema. Impersonaalsete ühiskondlike jõudude süüdistamise asemel vaatas mees enda ümber ja leidis, et probleem on naistes, kes üha rohkem haridust said ja isegi väljaspool kodu töötasid. Ühiskond näis mehi tegevat pehmemaks – istus ta ju kontoris ja ei sammunud põllul, adrakured käes. Kuna tsivilisatsioon tegi mehe taltsaks, idealiseeriti jõulist meest. Et mehelikkuse kriisile vastu hakata, peeti vajalikuks minna trenni ja saata oma poeg skaudiks, et ema teda ära ei rikuks. Kas ei kõla tuttavalt? Struktuurilisi muudatusi need individuaalsed sekkumised ei vääranud, kuid aitasid šokki taluda, kuni soonormid tasapisi kultuuriga harmooniasse nihkusid.

Kes täpsemalt on võitnud?

Praegugi seisame silmitsi muutuva majandusega: globaliseerumine teeb töökohad prekaarseks, aastakümneid kestnud heaoluriigi õõnestamine on lõpuks andnud tulemuseks õhukesed riigid, mida iseloomustab suur majanduslik killustatus. Aeg, mil ka töölisklassi mehed töötasid tasuvatel stabiilsetel töökohtadel, mis võimaldasid naistel kodus laste kasvatamise ja majapidamisega tegeleda, on läinud. Tegelikult ei puuduta see ainult töölisklassi, vaid ka keskklassi. Ja kuna meestel sageli enesedefinitsioon väljaspool tööga seotud identiteeti puudub, võib pere leivateenija rolli kaotamine tähendada identiteedikaotust – ning pole ime, et selles olukorras tekib sügav kriisitunnetus.

Nii jääb märkamata, et naised pole selles olukorras ju võitnud. Naine pole mehe töökohta varastanud; selle on restruktureerinud globaliseerunud majandus. Enamik naisi töötab mitte eneseteostust otsides, vaid kuna pere ei tule ühe sissetulekuga toime või kuna naine peab oma lapsi üksi kasvatama. Naised domineerivad täna valdavalt ju teenindussektoris, mitte investeerimispanganduses (ettevõtete tipp-500st on 2015. aasta detsembri seisuga naissoost juhte vaid 4%).

See, et naine töötab, pole etteheide mehele, vaid paratamatus. Naine saab ju veelgi madalamat palka, ka tema töökoht on ebakindel. Hirmuga aga ei jõua seda analüüsida. Privileegid, millest räägivad meedia edulood, paistavad olevat kadunud – ja ei pöörata tähelepanu, et mingi ühiskonnakihi mehed elavad endiselt nagu miškad, samal ajal kui teised taaraautomaadi juures sente loevad. Mehelikkuse kriis on klassiliselt piiratud.

Selle asemel, et süüdistada poliitikuid ja majandusstruktuure, vaadatakse jälle masendunult peeglisse või süüdistava pilguga naiste ja immigrantide suunas. Uurimused on näidanud, et mehed, kes tunnetavad, et nad ei vasta mehelikkuse ideaalidele, kipuvad ülekompenseerima, nt liialdavad oma pikkusest, sportlikkusest ja agressiivsusest rääkides. Ülekompenseerimise negatiivseimateks tagajärgedeks on perevägivald või homofoobia. Alati on ka võimalik osta suurem auto, panna käima vägivaldne videomäng, laadida alla pornot: kapitalismil on ikka lahendus, mis võimaldab põgeneda fantaasiamaailma, kus ruulivad tugevad mehed, ja naised on vaid seksuaalsed objektid. Pärismaailmas see midagi ei muuda, aga vähemalt toob hetkeks ängistusse kergendust.

Newsweeki esikaas
Uus mees

Ajale jalgujäänud ideaali püüdmas

Probleeme ei tekita naised, venelased, põgenikud, geid, vaid mehelikkuse normid, mis on ajale jalgu jäänud. See mürgine mehelikkus aga sõna otseses mõttes tapab mehi: mehed joovad enam, kasutavad enam narkootikume, võtavad enam riske. Maailmas tervikuna sooritavad mehed 95% mõrvadest ja on 79% mõrvatutest (ainult omas kodus tapetakse naisi enam kui mehi). Euroopa on selles kontekstis muu maailmaga võrreldes turvaline, kuid sooline jaotus on ka meil suhteliselt sarnane. Mehed tapavad ka iseennast peaaegu neli korda sagedamini kui naised. Vanglates kinnipeetavatest moodustavad Euroopa Liidus mehed 95%. Meeste eluiga on umbes 10 aastat lühem kui naistel.

Mehed proovivad järgida iganenud ja kättesaamatut ideaali, mida neid pole õpetatud kriitiliselt vaatlema. Just seetõttu leiab endine ameerika jalgpallur Joe Ehrmann, et kaks kõige hävitavamat sõna, mida iga mees poisieas kuuleb, on „ole mees”. Prantsuse filosoof Elisabeth Badinter on rõhutanud, et mehelikkusest räägitakse käskivas kõneviisis kui millestki, mis tuleb saavutada, ning sellel on kõrge hind. Kui mees tunnetab, et ta ei vasta domineerivale mehelikkuseideaalile, siis tekibki tal tunne, et ta on läbi kukkunud. Probleem aga pole meestes, vaid selles, et sooideaal on aegunud ega pole enamiku meeste jaoks kunagi realistlik olnudki.

Muutuvas majanduses on naised viimase 50 aasta jooksul tugevasti muutunud, mehed mitte. Lood koopameeste agressiivsusest ei keera kella tagasi. Töökohad, mida täitsid ainult mehed, on lääneriikidest kadunud ega tule tagasi. Mehed peavad muganduma muutuva majanduskliimaga, kus domineerivad teenindussektori töökohad – ja jäävad domineerima ka tulevikus. Need pole ainult naiste pärusmaa – segregeeritud tööturu miinuseid nägime me viimase majanduskriisi ajal Eestis väga selgesti. Kivistunud nägemused mehelikkusest ei võimalda ajaga kaasas käia. Me oleme harjunud rääkima, et jäigad soorollid kahjustavad naisi, aga tegelikult kahjustavad need ehk veelgi enam mehi, sest nad ei luba meestel muutuda, vaid panevad nad depressiivselt tagasi vaatama näiliselt roosilisse minevikku, mille mehelikkuse kriisid on unustatud. Me vajame uusi mehelikkuse mudeleid ja eeskujusid, mis ei sunni kõiki mehi ühte kitsasse ahistavasse Prokrustese sängi. Eripalgelisi mehelikkusi on juba praegu meie ümber palju – õppigem neid märkama ja hindama.

Raili Marling on teadlane ja õppejõud.

Toimetas Aet Kuusik


Šufražetifoto: ‘Cartoon against women’s suffrage’ (Ministry for Culture and Heritage)