fbpx

Septembris on kõik uus. Feministeerium räägib meestest

Illustratsiooni autor Brit Kikas.

Mehed on feministlikus narratiivis lahendamatu müsteerium. Nad omavad peaaegu et kõike. Rohkem kui 80 protsenti maailma maast kuulub meestele. Nad ei oma ainult maad ja metsa, vaid ka kaevandusi ja maavarasid, maju ja ettevõtteid, jahte ja autosid, tootmisvahendeid ja patente. Seda on muuseas kuni viimase ajani soosinud ebavõrdsed pärimisseadused. Maailma 22 rikkaimal mehel on rohkem vara kui kõigil Aafrika naistel kokku.

Mehed otsustavad peaaegu et kõike. Kuigi mõnele sariarvajale võib tunduda, et ammu on võim naiste käes (vt Kaja Kallas ja Ursula von der Leyen ja Sanna Marin ja …), juhivad riike siiski valdavalt mehed. 2021. aastal oli 10 riigipead ja 13 valitsuse juhti naised, aga maailmas on siiski 195 riiki. Mehed juhivad ka ettevõtteid, rahvusvahelisi organisatsioone, ameteid ja külakogusid. Hämmastavalt paljudes riikides, eriti Aasias ja Aafrikas, ei otsusta naised isegi kodus omaenda sissetuleku kulutamise üle, sest seda teeb nende eest mees.

Mehed tegutsevad teistsugustes tingimustes kui naised. Nad saavad näiteks eeldada, et neid kuulatakse. Neil on autoriteeti ja nende sõna maksab midagi. Nii kodus, sõimerühmas, klassis kui ka firma koosolekul. Nad ei saa üldjuhul dickpic’e või vägistamisähvardusi, kui nad millegi kohta arvamust avaldavad või poliitikas osalevad. Ja kui nad neid saavad, siis teistelt meestelt.

Meestel on rohkem eesõigusi ja nad teevad vähem hooletööd. Tasustamata (teisisõnu raha ei saa) hooletööst teevad naised ära enam kui kolmveerandi. Sageli tuleb naistel oma koduse hoolduskoormuse tõttu töötada lühendatud tööajaga või langevad nad tööturult üldse välja. Maailmas ei saa 42 protsenti tööealistest naistest töötada, sest nemad vastutavad kellegi hooldamise eest täiskoormusega. Meeste sama näitaja on kuus protsenti. Kui ei saa töötada, ei saa ilmselgelt ka vara koguda ega riiki, ettevõtet või osakonda juhtida. Rääkimata sellest, et selline hooletöö koormus piirab ka muid valikuid, näiteks enese loomingulist väljendamist. 

Selles kõiges pole midagi uut, aga lugejal võib tekkida küsimus, milles siis see lahendamatu feministlik müsteerium seisneb? Et mehed tunduvad sealjuures nii õnnetud. Neile nagu ei meeldiks see ühiskond, mille juhid, omanikud ja kujundajad nad ise on. See peegeldub tervise- ja vaimse tervise näitajates, näiteks alkoholismi- ja suitsiidistatistikas. Aga ka vägivaldsuse ilmingutes autoroolis, kui keegi ette keerab, või kodus, kui naine või lapsed oma käitumisega “üle piiri” lähevad.

Üks selgitus on muidugi see, et sügav ebavõrdsus ei jookse ainult mööda soopiire. Vara omanikud ja juhid moodustavad üldse väga väikese osa eliidist: kümme protsenti maailma jõukamaid inimesi omab 76 protsenti ülemaailmsest rikkusest ja skaala teises otsas vaesematest 50 protsenti omab vaevalt kaks protsenti globaalsest varast. Sügavad lõhed on ka riikide sees, näiteks regioonide vahel ja nahavärvi alusel. Kõik mehed ei ole sugugi rikkad ega juhid, otse vastupidi, ja see läheb karjuvasse vastuollu nende enda ja ühiskonna ootustega meestele. 

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Igaks juhuks informeerime: ka vaesed mehed on üldjuhul rikkamad kui sama grupi naised, nad saavad kõrgemat palka ja teevad vähem tasustamata hooletööd.

Miks siis mehed nii õnnetud on?

Miks mehed ei naudi enda loodut? Rootsi-Briti majandusajakirjanik Katrine Marçal esitas oma suvises saates Rootsi raadios järgmise teesi: kui naisi defineeritakse lähtuvalt nende kehadest, siis mehi lähtuvalt nende tegudest. Ja see teebki nad õnnetuks. 

Marçali teooria järgi peavad mehed kogu aeg oma mehelikkust tõestama, samas kui naised teeb naisteks nende keha. See on paratamatus, mis määrab nende olemuse, saatuse ja väljavaated. Kui sünnid naise kehas, pead arvestama sellega, et sinu arvamus ei loe, sind käperdatakse, sinu töö on vähem väärt ja sa vastutad kõikide teiste tunnete eest. Meestel aga ei piisa oma meheks olemiseks nende kehast. Nad peavad pidevalt tegudega näitama, et nad on ikka päris mehed. Mehelikkus on nagu mingi auhind, mida võita. 

Mehed ärkavad hommikul üles ja peavad saavutama, vastu pidama, üle elama, tõestama, riskima. Elu on pidev võistlus ja ühiskond on hierarhia, kus mees võib oma positsioonis (mehelikkuse skaalal) silmapilguga langeda. See võib juhtuda autoroolis, koolihoovis, jõusaalis, ööklubis. Samas on juba rahvalauludest teada, et iga mehepalokene on väärtuslik, kui kasvõi pool püksitagumikust jalas on. Mehe välimusega inimesel on avalikus ruumis eesõigus, ehk seal domineerivad mehed kõigi naiste ja vähemuste üle.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.
Marçal leiab, et on ainult kolm tunnet, mis sobivad kokku mehelikkuse ideaaliga:

  • olla vihane,
  • olla kiimas,
  • olla näljane.

Hirm, kurbus, lootusetus, häbi ja rõõm ei sobi mehelikkusega. Naistega on risti vastupidi – tunded on tavaliselt lubatud. Naisolevused ongi ju hirmus tundlikud ja kipuvad minestama, aga vihased, kiimased ja näljased võiksid nad siiski mitte olla.

Marçali tees võibki selgitada seda feministlikku müsteeriumit, miks isegi need mehed ei ole õnnelikud, kes omavad ja juhivad kõike. Rääkimata nendest teistest, kes ühiskonna hierarhia alumistel astmetel asuvad. See pidev tõestamine ja võitlus lihtsalt ei lõpe kunagi. Patriarhaat rõhub vaieldamatult naisi, süsteemselt. Aga see on loonud sitad tingimused ka meestele.

Lõpuks jääb alles ainult üks küsimus: kui meestel on ühiskonnas võim, siis miks nad seda ühiskonda ei muuda? Arvatavasti sellepärast, et nad istuvad ise ka süsteemis kinni. Kui tegelik võim on käputäie inimeste käes, siis on kõige suurem võimalus süsteemi muuta nendel samadel inimestel. Mida rohkem vara, mida kõrgemal kohal, mida rohkem võimu – seda suurem vastutus ja võimalus sul on. Mis ei tähenda, et teised ei peaks midagi tegema, sest ka nemad saavad valida, suu lahti teha, kodus demokraatiat praktiseerida ja töökohal või klassiruumis naiste ja vähemustega arvestada.

Võrdsem ühiskond aitab kõiki, ka mehi. Väiksemad lõhed ja vähem hierarhiat on kasuks ka neile, kes kõige all ei ole. Et mehed ei peaks kogu aeg tõestama, et nad pole naised ja sealjuures õnnetud olema.

Kuula ka Feministeeriumi augustikuist taskusaadet, kus Viisik meeste ja mehelikkuse teemasse sukeldus.

Ära kaaguta
Viisik ehk Viik ja Kuusik

Feministeerium laieneb!

Sügis on kaasa toonud uue alguse ka Feministeeriumi kollektiivis. Mais liitus toimetajana Rebeka Põldsam. Augustis ühinesid meiega Jana Levitina ja Julia Tisler, kes juba möllavad venekeelse Feministeeriumiga ning Nele Katvel, kes annab Feministeeriumi tekstidele viimase lihvi ja läike. Septembris alustas feministlike huvide kaitsmist Elise Rohtmets ning Hille Hanso Feministeeriumi eksportimist maailma ja maailma importimist Feministeeriumisse. Jipijei!

Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.

28
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik. Incel

Incel’id on kogukond ja liikumine, kes identifitseerib ennast tahtevastase tsölibaadi kaudu. Nimetus incel koosneb kahest ingliskeelsest sõnast – involuntary (tahtevastane)…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.