Toimetaja veerg. Valitsus sai madalal rippuva õunaga vastu pead

Mis võiks poliitikas olla nii ihaldatud madalal rippuv puuvili? Ilmselt midagi, mis oleks populaarne, suure positiivse mõjuga, lihtne ära teha (muuda vaid ühte seadusesätet) ja täiesti tasuta.

Valitsus teatas neljapäeval, et eelistab pigem maksta trahve kui üle võtta palkade läbipaistvuse direktiiv, mis aitaks Eestis vähendada soolist palgalõhet – probleemi, mis mõjutab väga suurt osa elanikkonnast. Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo põhjendas valitsuse otsust tohutu halduskoormusega, mida direktiiv tööandjatele kaasa tooks. Välisminister Margus Tsahkna pakkus, et “ideoloogiline” direktiiv võib lausa ettevõtluse välja suretada.

Probleem pole niivõrd selles, et valitsus tahab end positsioneerida just ettevõtjate sõbrana, kuigi Eestis elavad ja toimetavad ka teised inimesed, ning probleem pole kohe kindlasti selles, kui vähendatakse mõttetut bürokraatiat. Mis aga vaieldamatult on probleem, on ebaausus, poliitiliste otsuste põhjendamine fantaasiatega ja ebausaldusväärsus, mis kaasneb omaenda lubadustest ettearvamatu taganemisega.

Null halduskoormust

Direktiivis on mitmeid tegevusi, mis on palgalõhe vähendamisel väga efektiivsed, mille järgi on vajadus ja nõudlus ning millega kaasneks null halduskoormust. Miks otsustas valitsus ka need prügikasti visata? 

Näiteks värbamisel palgavahemiku avalikustamine, soovitatavalt juba töökuulutuses, on lihtne, elementaarne, tõhus, täiesti bürokraatia- ja kuluvaba viis säästa nii enda kui tööotsijate aega ja närvikulu. Selles on raske näha midagi muud, kui tööandjate halduskoormuse vähenemist. Sest miks peaks tööandja raiskama aega võimalike kandidaatide individuaalsetele päringutele vastamisele või veel hullem, nendega värbamisprotsessi lõppfaasi viimisele ainult selleks, et avastada, et küsitud ja pakutud palga vahel laiub kuristik? 

Väheoluline pole ka see, et praktiliselt kogu Eesti tahab, et palk oleks avalik juba töökuulutuses. Tervelt 92 protsenti elanikest (95 protsenti palgatöötajatest) leiab, et töökuulutustes peaksid palgavahemikud olema märgitud. Kas on veel midagi, mida inimesed nii ülekaalukalt sooviksid ja kus ei ole mingeid märke ei “ideoloogiast” (viide välisministrile), “veidrast vasakpoolsest klassiviha õhutamisest” (viide majandusministrile), “bürokraatiast” (viide peaministrile) ega polariseerumisest? 

See ei ole poliitikutele enam ihaldatud madalal rippuv puuvili (sest ülipopulaarne, lihtne ja eelarvekulu null), see on gravitatsiooni abil maha kukkunud, küpse õun. Korja vaid üles ja tee ära.

Täiesti tasuta ja bürokraatiavaba on ka selgesõnaline keeld kandidaadilt tema praegust palka küsida, vältimaks seda, et pakutud palka kohendatakse selle järgi, mida ta saab kuskil mujal. Et madal palk ei jääks inimest mööda töökohti jälitama. 

Bürokraatiavaba, tasuta ja lihtne on ka direktiivi säte, et töötaja võib iseenda palka avaldada ja jagada. See tähendaks, et tööandjad ei saa nõuda töötajatelt oma palga varjamist vastavaid punkte töölepingusse lisades (jah, seda Eestis praktiseeritakse). Kui töötaja tahab, siis avaldab ja jagab, kui ei taha, siis ei tee. See on töötaja vaatest iseenesestmõistetav õigus, aga laiem kasu on see, et suurem palkade läbipaistvus vähendab diskrimineerimist. 

Nende õiguste tagamisest keeldumist põhjendada halduskoormusega on lihtsalt ebaadekvaatne ja ebaaus.

Tohutud kulud, lausa miljonites!?

Vastutav minister Erkki Keldo selgitas, et direktiiv tooks kaasa “tohutud kulud” ettevõtlussektorile läbi töötundide ja halduskoormuse, mis on “kindlasti” suuremad, kui võimalikud trahvid. ERRi artiklis ulatuvad kulud lausa “miljonite” eurode ja “tuhandete” töötundideni”. 

Palusin majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist Keldo hinnangu aluseks olevaid arvutusi näha, sest ökonomistina hakkas huvitama, millest need tohutud kulud, lausa miljonid, koosnevad ja mis potentsiaalselt kogu Eesti ettevõtluse välja suretavad. Selgus, et ametnike teada on mõju halduskoormusele küll analüüsitud, kuid selliseid arvutusi tehtud ei ole. Arvata võib, et ei ole, sest need ei oleks ka usutavad.

Direktiivis ettenähtud aruandluskohustus hakkab MKMi enda hinnangul Eestis kehtima ligikaudu 900 tööandjale, mis moodustab Eesti kõigist tööandjatest ühe(!) protsendi. Nendest 900st on arvestatav hulk (192) valitsus- ja riigiasutused. Suuremad tööandjad (alla kolmandiku nendest samast 900st) peaksid aru andma kord aastas, ülejäänud iga kolme aasta järel. Ning juhul, kui tööandja edastab andmeid statistikaametile läbi andmevahetusteenuse, siis saab lasta statistikaametil aruande koostada.

Kui suured on aga võimalikud trahvid? Ka seda ei tea. Mida aga kindlasti teame, on see, et neid ei hakka maksma praegune valitsus, vaid maksumaksjad. Kellest suur osa on naised. Kes juba niigi kannatavad madalamate sissetulekute all. 

See on mõnitamine. Kogume teilt maksuraha, et maksta trahve, peaasi, et ei peaks teie palgalõhe vähendamisega tegema.

Hakkame hoopis palgalõhet selgitama – töötajatele

Valitsuse sõnul tuleb pigem panustada ettevõtjate ja töötajate seas selgitustööle. Kuidas aitab töötajate seas tehtav selgitustöö palgalõhe vähendamisele kaasa? Mis neil plaanis on, naistele rääkida, et palgalõhe on filosoofiline probleem (sest täpseid andmeid töötajad enda töökoha kohta jätkuvalt ei saa)?

Pehmed meetmed selgitustöö näol võivad olukorda vast natuke mõjutada küll, eriti kui see on suunatud tööandjatele. Aga milline saab olema töötajatele suunatud selgitustöö, kui paralleelselt saetakse toolilt kõik ülejäänuid jalad ära? Kui pigem makstakse trahvi kui tagatakse elementaarne palkade läbipaistvus, sh ei tagata isegi õigus kolleegidega oma palka vabalt arutada. Või tähendab see töötajate kollektiivset üleskütmist, et nad ebaõiglusele tähelepanu juhiksid streikide kaudu? Kuidas see veel tööandjatele hea oleks?

Selle kõige juures on eriti nõme see, et igas palkade läbipaistvuse direktiivi etapis on vastutavad ministrid on olnud reformierakonnast või Eesti 200st. See puudutab nii otsust alustada sellise direktiivi väljatöötamist (2021), väljatöötamise protsessis aktiivset osalemist (2022), lõpptulemuse heakskiitmist (2023) ja direktiivi ülevõtmise ettevalmistust (2024-2026, RIP). 

Nüüd, vähem kui kaks kuud enne direktiivi ülevõtmise tähtaega, mis muide on olnud teada enam kui kolm aastat, avastavad samade erakondade ministrid korraga, et direktiiv on tohutult ebamõistlik, võibolla suretab Eesti ettevõtlust, toob kaasa tohutuid, lausa miljonitesse ulatuvaid kulusid ja seda ei saa vastu võtta. 

Gravitatsiooni abil kukkus õun valitsusele pähe, siis maha, aga valitsus astus selle laiaks, endal muhk peas.

PS. Samal ajal, kui artikkel valmis, potsatas postkasti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist pressiteade, et valitsus muutis – jälle – meelt. Nüüd otsustati, et tööle kandideerijalt ei tohi küsida eelmise töökoha palka ja tal on õigus enne intervjuule minekut saada infot tulevase palgavahemiku kohta. Hea seegi, kuid valitsus võiks aru saada, et maast kokkukraabitud ja kandikule pandud õun ei maitse just eriti hästi.

Artikkel ilmus algsel kujul Õhtulehes.