3 kiiret küsimust: Kaja Kann
Neljapäeval, 7. aprillil avati Vaal galeriis näitus “Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!”. Näitusega astutakse dialoogi naisteajakirjadega, sest ootusi, piiranguid ja eeskujusid naistele loob suuresti meedia või nagu seisab kaastekstis: “Naistest räägitakse kui ilusatest, ebakindlatest ja usinatest inimestest viisil, mis teeb kõik need omadused ühtlasi ootusteks, millele naine peaks vastama, et olla üks õige naine.” Feministeerium esitas kolm küsimust etenduskunstnik Kaja Kannule, kes seekord hoopis seebist skulptuuriga välja tuli.
1. Sinu teose pealkiri on “Kui sügav on su pesu?” Mina nägin saalis suuremapoolset, nõudlikku kätt, mis justkui pükstes sobraks. Kõrval olid veel üksikud näpud, mille külge olid kleepunud karvad. Kahtlustan häbemekarvu. Käsi ja näpud mõjusid ahistavalt, võibolla ka kontrollivalt. Kas ma ikka olen õige naine? Kas olen puhas? Selline oli minu interpretatsioon teosest, aga mida Sina öelda tahtsid?
Ametlikult on minu teos modelli kommentaar kuvandikonsultatsiooni projektile. Aasta tagasi olin Alissa Šnaideri kuvandiprojekti modelliks ja sain teada,
– et juukseid ei pesta õhtul, vaid hommikul või enne välja minekut,
Kaja Kann, Vaal galerii
– et kui jalakarvad on ajamata, ei ole mõtet panna nahavärvi sukkpükse jalga,
– kuidas ei saa ilmuda reggae-peole mustas mantlis ja sinises siidipluusis,
– kuidas üks käsi, kus on üks sõrmus ja lakitud küüned ning lisaks poolik õllepurk võib olla nii erutav ja ligitõmbav, et unustatakse kõrval istuv pruut,
– teiste inimeste kadedus ei tee mind õnnelikumaks,
– kuidas teha kriitikat ilma, et sind võetaks küünilise ja kepinäljas inimesena,
– kui põnev on maailm ja huvitavad on inimesed.
Ehk siis, Alissa teostas sügavpesu, mis sobis eriti hästi kõvade pindade puhastamiseks, selleks, et karedad, ebatasased ja nurgelised pinnad poleerida või puhastada häirivatest ja ebavajalikest lisadetailidest.
Aga kõik sai alguse, kui Rebeka Põldsam kutsus mind näitusel osalema, siis tema ettepanek oli esitleda Kajat kui Alissa imidžikursuse eksamitööd. Kogu näitus keerleb naist objektistava ideoloogia ümber, milles olevat suuresti süüdi naisteajakirjad.
Mis mul üle jäi, kui hakata teemaga tegelema. Sain kohe ka aru, et ma keeldun taolisest ettepanekust. Mis mind häiris oli tunne, et naiskuraatoril oli salajane soov naiskunstnik objektistada ja kiskuda intriigi, millest puhtalt välja tulla ei ole võimalik. Taoline näituseformaat, kus kuraator kutsub kunstnikud kokku ja paneb kõikide erinevad teosed, suhtumised ja ideed ühe pealkirja alla, mõjus mulle vägivaldsena ja liigselt sildistavana. Tundus, et mulle jääb siin liiga vähe ruumi, et kuraatori tekst ei räägi üldse minu suhtumisest, et ma ju ei sobi selle kannatava naise kuvandiga. Ühesõnaga olime ise ehitanud üles samasuguse süsteemi, mille pihta suures plaanis tahtsime kriitikanooli saata. Ja mu mõtted pöörlesid kunstniku objektistava ideoloogia ümber, kus süüdlasena tuvastasin kurja kuraatori.
Mõistsin, et kui ma tahan olemas olla, siis ma pean endale ise ruumi tegema. Kui tahetakse objekti, olgu siis juba päris objekt, esitlesin seebist nikerdatud, veidi tahumatut, veidi liiga suurt, kuid intiimset ja kaunist naisekätt.
Kokkuvõtvalt, tundub, et ma tahtsin rääkida mitte naisest, vaid suhtest. Mulle on oluline, et energia liiguks, et kõik osapooled oleksid olemas, et midagi päriselt toimuks, tekiks ja kaoks. Mitte nii, et üks kellel on, see annab ja siis teine kellel ei ole võtab, kasutab, siis annab tagasi või hoopis edasi.
NB!
Karvadest veel nii palju, et seebi peale ei ole võimalik midagi kleepida. Sulatasin erinevad, kuid isiklikud karvad seebi sisse, need saab sealt ära ainult siis, kui seebiga suhtesse astuda. Väikene hoiatus kah, et kui te seda teete, siis lisaks positiivsele puhastusefektile ilmnevad tagajärjed ka äravoolutorus.
2. Milline on Sinu suhe naisteajakirjandusse üldse?
Põhimõtteliselt mul suhe puudub, siiski loen neid huviga, kui kusagil lebamas leian.
3. Mis on Sinu jaoks naistevahelistes suhetes oluline?
Püüan pingsalt hoiduda lühikestes tekstides nimetamast sõna mees või naine, kui juba üldistada siis veel suuremalt ehk nimetada neid inimesteks. Loomulikult on maailmas olemas nii mees kui ka naine, aga mida keegi nende määratluste all mõistab on ikka väga erinev.
Siiski alustan kohe naistevaheliste suhete analüüsi julge šovinistliku väitega, et naistega on ikka jube keeruline. Eriti jubedad on inimeste solvumised töösituatsioonides. Pähh ja nagu kogemata vahetus sõna naine taas inimeseks, ilmselt sellepärast, et esimene inimene, kes suure solvujana mulle pähe kargas oli siiski mees, sealt edasi loomulikult ka mitu naist. Seega saan rääkida ainult inimestevahelistest suhetest. Oluline on eelkõige see, et oleks suhe, et ma kuuleksin, kuulaksin ja püüaksin mõista teise inimese argumente. Vältida võiks minu meelest seda meestemaailmast tuttavat võimumängu, või oma ideoloogia pealesurumist partnerile. Pole ju oluline saada võimu millegi või kellegi üle, see oleks kohutavalt igav, oluline on saada teada, et ka nii on võimalik mõelda, olla või tegutseda ja kuidas mina antud situatsioonis ennast tahan leida.
Näitust näha ja Kaja Kannu seebiga suhtesse astuda on võimalik 7. maini 2016.
Osalevad kunstnikud:
Alissa Šnaider & Kaja Kann, Mari-Liis Lill, Edith Karlson, Liina Pääsuke, Eva Mustonen, Helena Keskküla, Elis Saareväli, Katja Adrikova (avapildi teos “Kodune valdus”), Triinu-Liis Rahe, Anna-Stina Treumund, Sander Tuvikene, Brit Pavelson.
Kuraator Rebeka Põldsam ja koordinaator Kaarin Kivirähk.
