50 hallitust
Valentinipäevaks jõudis kõigi maade kinolevisse “50 halli varjundit”. Oli raamat, nüüd on film. Koduvägivalda ja naise väärkohtlemist ülistab ikka!
Mõned asjad on adaptsiooniga tõesti paremaks läinud: filmi vaadates ei pea lugema erakordselt kohmakaid ja piinlikke sisemonolooge ja kirjeldusi. Aga ka suurele romantilisusele ning tõelisele armastusele ja hingesugulusele rõhuv, agressiivse reklaamikampaaniaga linateos esitab selgelt äratuntavatena lähisuhtes kõige levinumaid naistevastase vägivallani viivaid elemente (sõpradest võõrandamine, arvamusavalduste ja soovide ignoreerimine jne) kui õnnestava ja tervisliku suhte loomulikke osi. Naine ei pea oma peakest vaevama “ei” ütlemisega, sest mees teab paremini!
Feministid ei ole romantika, armastuse ja seksuaalse eneseleidmise ega BDSMi vastu, küll aga manipuleerimise, partneri terroriseerimise, keeldumise mittekuulamise ja muu vägivalla vastu. Ja rikka snobistliku võõrdunud psühhopaadi hingeelu ja tegevust avab palju paremini mõni teine teos, näiteks Bret Easton Ellise “Ameerika psühhopaat”, kus tegelaste lõpp on küll õnnetum, kuid see-eest palju tõetruum.
