Aasta sõimu ja iibepropagandaga

Helme ja Helme või Dupont ja Dupond?

Pühapäeval tähistasime emadepäeva. Paradoksaalsel kombel juba teist korda kahe kuu jooksul. Nimelt peeti märtsis naistepäevakonverentsi, kus räägiti peamiselt ainult emadusest ja naise rollist kodus kui naise suurimast ja ihaldatuimast eneseteostuse vormist. Naistepäeva ajalugu täiesti ignoreerides, naise õigust olla just sellisel moel nagu talle endale meeldiks ja sobiks, samuti. Halvustati neid, kes on teinud teadliku valiku olla üksinda ja lasteta. Nii nädalaid enne kui ka nüüd, värskelt pärast emadepäeva, olen mõelnud, mida on viimane aasta EKRE-IKE koalitsiooni Eesti emade ja naiste jaoks muutnud ja kaasa toonud.

Meieni on hiilivalt jõudnud väga naistevaenulikud seadused, reeglid ja isegi ministeeriumite osakonnad. Üks näide. MTÜ Sündimusuuringud on konservatiivne ja paljulapselisi peresid propageeriv ühing, mis küll on väitnud, et tegeleb sündimuse uuringutega, kuid on olnud seotud pigem kampaaniatega, mis propageerivad rohkem lapsi saama. Samuti on ühingu endine juht tihti nii oma sotsiaalmeediakanalites kui ka arvamusartiklites sõna võtnud just naiste võrdsete võimaluste edendamise vastu, kritiseerides tugevalt näiteks kohustuslikku isapuhkust, mõistmata, et see on eriliselt vajalik just Eestis, kus naised on Euroopa Liidu suurima palgalõhe all kannatajad ning veidikenegi võrdsem lapsehoolduspuhkuse jaotus aitaks vähendada ebavõrdsest hoolduskoormusest tulenevat palgalõhet. Nüüd juhib sama inimene Siseministeeriumi rahvastiku- ja perepoliitikaosakonda ning hakkab kaudselt kujundama väga paljude Eesti naiste – ja seega tulevaste emade – valikuvõimalusi.

Patriarhaalse valitsuse loodud koduse ema ideaal

Ma siiralt ja südamest loodan, et kodusest paljulapselisest naisest ei saa uut ideaali meie ühiskonnas. Loodan, et meil ei saagi üldse olema ühte “ideaali” –, vaid et kõikide naiste otsuseid ja soove lapsi saada või mitte võetakse arvesse ning aidatakse ka töötavaid emasid. Just neid ministeeriumi põlatud “karjäärinaisi” peaks toetama rohkem lapsi saama, kui nad seda soovivad. Neil on sageli olemas just see varanduslik turvatunne, mis annab võimaluse lapsi rohkem saada, ent kogu muu tugisüsteem (et oleks piisavalt lasteaiakohti ka 1,5-aastastele lastele, et mehega lapsehoolduspuhkuse võrdsem jagamine oleks ka kultuuriliselt aktsepteeritud, et näiteks ERRi nõukogus oleks nende kõrval teisi naisi veel neid toetamas, et teiste pereliikmete hooldamisel oleks rohkem kohaliku omavalitsuse kanda jne jne) on meil kahjuks täiesti katki.

Meil ei pea olema ainult kaks valikut, kas kodune paljulapseline ema või töötav/ettevõtjast ema. Eestis on üldse paljudel naistel keeruline hakkama saada ning toetama peaks kõiki emasid, sealjuures puudega naisi, puudega laste emasid, neid, kes tahaksid lapse saada surrogaadi abil, aga ei saa, transsoolisi emasid, samasoolises kooselus olevaid emasid. Viimase aasta meediakajastuste põhjal on ilmne, et ideoloogiline pastoraal-emadus (heteronormatiivne, kristlik, vähemalt kolme bioloogilise lapsega abielu) on tugeva riigipoolse tõuke toel jäigemalt meie ellu tulemas ja valikuid suunama hakkamas majanduslike meetmete kaudu. 

Sõim pakendatud “sõna- ja arvamusvabadusse”

Muidu nii tugevalt kodust emadust ja traditsioonilist perekonda suruvad Helmed ei tuletanud neist kumbagi oma emadepäeval eetris olnud Tre raadio klatšisaates kordagi meelde. Rohkem eetriaega saab kogu ksenofoobne, patriarhaalne diskursus, pakendatuna rukkililledesse ja “sõna- ning arvamusvabadusse”. Poliitikud ja konservatiivsed (mees)ettevõtjad tegelevad meie Overtoni akna liigutamisega aktiivselt.

“Isside” valitsus on kaasa toonud verbaalselt vägivaldsema Eesti, kurjema avaliku ruumi. EKREkate kohatu keelekasutus, rünnakud meie kaaskodanike, liitlaste, vähemusgruppide ja meie naiste vastu, on olnud niivõrd vääritud ja vastikud, et on suutnud vähendada valitsuse autoriteeti ja tõsiseltvõetavust institutsioonina. Rünnakud on nii sagedased ja tavapärased, et ületavad küll uudiskünnise, aga ei too mitte mingisuguseid tagajärgi. Meid on lihtsalt tuimaks sõimatud.

Mis aitaks?

Märkan enda ümber olevate inimeste üldist väsimust nii Covid-kriisist kui ka sõnades vägivaldsest poliitikast. Umbes nagu koduvägivallaohvri jaoks muutub pidev sõim mingil hetkel tavapäraseks suhtluseks, millega õpitakse elama. Sellisel taustal kaob (õigupoolest kaotatakse) huvi naiste õiguste vastu täiesti ära, samuti igasuguse võrdõiguslikkuse vastu. Muud asjad nagu töökoht, kodu olemasolu, toit laual – eriti praeguse kriisi ajal ja pärast seda – saavad palju olulisemaks ning naiste või vähemuste õiguste eest ei ole lõpuks kedagi võitlemas, kuna nad üksi ise uutes tingimustes enam seda teha lihtsalt ei suuda.

Kuidas edasi? Noorem põlvkond, need naised, kes praegu oma peresid loovad, on kasvanud vabas Eestis, piirideta Euroopas ja teadmisega, et nad on rohkem väärt ning et võrdõiguslikkus, võrdsed võimalused, tasu ja tunnustus on elementaarsed asjad. Me õpetame neid väärtuseid ka oma lastele, et tütred oskaksid neid küsida ja pojad toetada. Me näeme piire palju hägusematena ja ei defineeri neid ainult rahvuslike tunnuste või emakeele järgi, kuna tihtipeale meie enda lapsed (minu omad sealhulgas) on sündinud kahe rahvusega inimese liidust. Meil on vaja mõjukaid naisi, kes seda reaalsust mõistavad, sest nemad suudaksid poliitikat samaväärselt mõjutada kui mehed ja mõned parempopulistlikud naised seda praegu teevad.

Teiseks usun, et Eesti aktiivne kodanikuühiskond on see, mis näitab tugevamat ja arenevat demokraatiat, mitte see, et valitsusse said natsionaalsotsialistide sümpatiseerijad. Sest just kodanikuühiskond aitab kompenseerida koalitsiooni vaimuvaest ja tulevikuvaateta poliitikat, loob uusi võimalusi meile ja meie lastele, kuni Toompeal asjad paremaks lähevad.

PS! Minge vaadake MTÜ Emale veebi: www.mtuemale.ee ja arvutage oma tasuta tehtud hoolduskoormus välja. Mitte selleks, et näha, millest te ilma olete jäänud, vaid ikka selleks, et näha, mis te väärt olete!

26
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka