Abielu­võrdsuse vastased, olge avalikkuse ja iseenda vastu ausad

Hetkest, mil toona alles loodav koalitsioon avalikkusele sooneutraalse abielu tulekust teada andis, on meid tabanud abieluteemaliste arvamusavalduste laine. Ise kaalusin seekord sõnavõtmisest kõrvalehoidmist, sest tundus, et iga seda teemat puudutav argument nii ühelt kui ka teiselt poolelt on korduvalt läbi leierdatud. Alati samad inimesed samu seisukohti avaldamas, midagi uut siit ometi tulemas ei ole. Ent nn väärtuskonservatiivide hädakisa täpsem vaatlus näitas, et päris nii siiski ei ole. Kas need uuelaadsed argumendid on kuidagi pädevamad kui senikuuldu? Väheüllatavalt, ei, kuid mõnes mõttes on nad huvitavamad.

Vastuargumente (sel määral, mil neid üldse argumentideks pidada saab) saab laias laastus jaotada kaheks: need, mis rõhuvad emotsionaalsetele (mõni eelistab võib-olla öelda vooruseetilistele) seisukohtadele ja need, mida püütakse põhistada mingite vähegi päriseluliste probleemidega. 

Emotsionaalne argument: ei meeldi

Esimestega sisuliselt vaielda ei saa. Kui kellegi arvates on homod jälestusväärsed, siis teda ühegi ratsionaalse argumendiga ümber ei veena. Samamoodi nagu inimest värvieelistuse, lemmiklõhna ja eelistatud muusikažanri osas ümber ei veena. Kust sellised eelistused tulevad, jäägu psühholoogidele uurimiseks, ja kuidas nad meie maailmapilti sobivad, filosoofidele, aga mis kõigel sel vaieldamatult ühist on: need hinnangud on sügavalt ebaratsionaalsed ega pretendeeri ratsionaalsusele. Keegi ei saa öelda, et need, kellele meeldib sinine värv, neil on vale arvamus, neile kellele aga punane, õige. Kui kellegi arvates homod ongi rõvedad, imelikud või kuidagi oma olemuselt sellised, et õiguseid ei vääri, siis see on samaväärne minu arvamusega, et kohupiimasõõrikud on vastikud. Kantseliitlikumalt saaks seda esteetiliseks homofoobiaks nimetada. Kui inimesel on selline arvamus, siis keegi seda temalt ära võtta ei saa. Samas, keegi ju tõsimeeli ei väidaks, et arvamus, mis on samavõrd ratsionaalne iga teise maitseküsimusega, meie kõigi ühiskonnaelu dikteerima peaks (ega minagi kohupiimasõõrikuid keelustama hakka).

Realistlikumad argumendid jäävad tõestuseta

Jõuame realistlikumate argumentatsiooniliste püüeteni sooneutraalse abielu vastasseisu õigustada. Esimest seda tüüpi argumenti on juba varemgi kuuldud ja see rõhutab sooneutraalse abielu väidetavatele (negatiivsetele) tagajärgedele. Neid argumente võiks põhimõtteliselt justkui tõsiselt võtta, aga seda vaid juhul, kui väidetavaid negatiivseid mõjusid mingilgi tõsiseltvõetaval viisil tõestada suudetaks. Ja just sel kohal – tõestatavuses – kukuvad vähemasti kõik mulle teadaolevalt siiani väljakäidud argumendid läbi. 

Näiteid taolistest argumentidest tuua saab mitu. Nii väidab näiteks Urmas Viilma, et olukorras, kus noorte vaimne tervis on kriisis (mis on vaieldamatult tõene tähelepanek), mõjub abielu tähenduse muutmine ühiskonnale laastavalt. Kuidas ta sellise järelduseni jõuab, lugejale ei avaldu, küll aga on meil empiirilisi andmeid, mis kinnitavad vastupidist. Nii on meil näiteks uuringuid, mis loovad üsnagi tõsiseltvõetava seose sooneutraalse abielu legaliseerimise ja noorte suitsiidijuhtumite arvu vähenemise vahel. 

Sündimuse argument

Teised sooneutraalse abielu vastased muretsevad jällegi sündimuse pärast, mis abielumõiste muutumisega väidetavalt kolinal kukkuma hakkaks. Ka see väide tundub jabur. Tõepoolest, väga head meetodit selle hindamiseks ei ole. Võime vaadata eri Euroopa riike ja analüüsida, kuidas sündimus neis riikides sooneutraalse abielu kehtestamisest alates muutunud on. Avanev pilt on üsna kirju. Mõnes riigis on sündimus kasvanud, mõnes muutumatu ja enamuses pisut langenud. Aga, oh üllatust! Sündimus on täiesti võrreldavas mahus langenud ka neis riikides, kus abielu on siiani mehe ja naise vaheline liit. Üldisemas plaanis tundub olevat üsna suur loogikahüpe teha järeldusi abielu soolisuse ja sündimuse vahel. Täpsemalt, et sellist seost ei ole, kinnitavad need uuringud, mille tegijad on otsustanud selle üsna tulutu seoseotsingu ette võtta. 

Julgeoleku argument

Viimane näide taolisest argumendist (või argumentatsiooniveast) on hiljuti üsna palju kõlanud. Sooneutraalne abielu olevat oht meie julgeolekule. Muidugi saab üks või teine isik väita, et tema ei ole valmis kaitsma riiki, mis võimaldab paaridel soost olenemata abielluda, aga sellest mingit tõsist julgeolekuohtu järeldada on ilmselt veelgi suurem loogikahüpe. Sama hästi (ja minu hinnangul õigustatumalt) võib samasoolises koosluses elav inimene küsida, miks kaitsta riiki, mis tema õiguseid ei taga? 

Ainus võimalus sellisele väitele kinnitust leida olekski ilmselt teha representatiivne küsitlus Eesti inimeste seas, mille käigus küsida, kas sooneutraalse abielu kehtestamise puhul ollakse valmis oma riigist ja kodanikukohustustest lahti ütlema. Mulle see tõenäoline ei tundu, pilk naaberriikidesse ei toeta vähimalgi määral väidet, et sooneutraalse abielu kehtestamine kaitsetahet kuidagi mõjutanud oleks, ja kuni seda uuritud ei ole, see argument ei päde.

Ebademokraatlikkuse argument

Nüüd aga jõuame lõpuks ometi argumendini, mis on päriselt uus ja millele tegelikult keskenduda soovin. Abieluvõrdsuse menetlemine ja kehtestamine moel, mil praegune võimuliit seda ette näeb, olevat ebademokraatlik. See argument ei ole nii jabur, kuivõrd ta on silmakirjalik. Nii avaldasid täna “taaiseseisvumise aegsed” riigitegelased, kelle hulgas on nii endine peaminister Mart Laar, nõukogudeaegseid juhtfiguure nagu Vaino Väljas, kui ka neid, kes ühes persoonis mõlemat ühendavad nagu Arnold Rüütel, avaliku kirja samasooliste paaride abiellumisõiguse vastu. 

Muuhulgas väidetakse selles, et olukorras, kus abielu mõiste muutmiseks olevat (oma programmides) mandaati küsinud üksnes sotsid ja Eesti 200, kelle valimistulemus kahe peale oli vaid 22,6%, ei ole taolise otsuse vastuvõtmine riigikogus demokraatlik. Küsimust, kuivõrd demokraatlik on meestel, kes pole aastakümneid rahvalt mitte mingisugust mandaati küsinud, oma arvamust peale suruda, ma siinkohal lahkama ei hakka. Küll aga tekib küsimus, kas härrased riigitegelased hiljaaegu koalitsiooni mõistega kokku puutunud on. Juhul, kui ei ole, siis selgitan: esindusdemokraatiates, kus ühelgi erakonnal absoluutset enamust parlamendis saavutada ei õnnestu, luuakse üldjuhul koalitsioon. Koalitsiooni iseloomustab see, et kõigil partneritel on võimalus teatav osa oma huvidest ja lubadustest ellu viia, seda aga mitte täiel määral. Nii on olnud, nii ilmselt ka jääb. 

Kas pensionireform oli demokraatlik?

Sama loogika alusel võime ju väita, et ka pensionireform sündis ebademokraatlikult. 2019. aasta valimiste eel lubas seda vaid Isamaa, kes saavutas valimistulemusena üksnes 13%. Koalitsioonileppele truuks jäädes surus EKREIKE koalitsioon oma rahvalt saadud mandaadiga muudatuse siiski läbi. Enamgi võiks sellise argumentatsiooni alusel väita, et enne tänavusi valimisi oli ka näiteks Ukraina toetamine ebademokraatlik. 2019. aastal ei osanud veel keegi lubada Ukrainale toeks olemist. 

Sellise argumendi puhul tekib küsimus, miks meil üldse koalitsiooniläbirääkimised toimuvad? Kui legitiimsed on vaid otsused, mis kajastuvad must-valgelt nende erakondade valimisprogrammides, mis saavutavad kokku üle 50% valijatoetusest, võiksid erakonnad sama hästi pärast valimisi oma lubadused Exceli tabelisse kirja panna ja vaadata, kus matemaatika klapib. 

Ning ärgem unusta: Reformierakond ei ole lubanud abieluvõrdsusele vastu seista. Võimuliit lubab lisaks abieluvõrdsusele (mis oli tõepoolest vaid sotside ja Eesti 200 lubadus) vastu võtta ka kooseluseaduse rakendusaktid (mida lubas Reformierakond). Kõik valitsuspartnerid pidasid LGBT-paaride õigusi oma suhteid reguleerida oluliseks ja lubasid nende eest seista. Kõik täidavad oma lubadusi ja oma kohustust oma valijate ees. Kui see ei ole esindusdemokraatia ideaal, siis mis veel on? 

Rahva enamuse argument

Sama vähe peavad vett kõiksugu argumendid, et sooneutraalset abielu ei tohiks seadustada, kuna rahva enamus olevat sellele vastu – eriti kurb on, et sedalaadi ebaadekvaatsed arvamusavaldused tulevad nii mõnigi kord politoloogilt. Rääkimata sellest, et on uuringuid, mis tõepoolest näitavad, et taolisel abielu mõiste muutmisel on oluliselt rohkem pooldajaid kui vastaseid, siis ega seegi eriti oluline ole. Miks? Sest Eestis ei võeta seadusi vastu arvamusküsitluste teel. Muidugi saaks teha siira üleskutse otsedemokraatiale üleminekuks, aga seda enamasti ei tehta. Küsitluste tulemused huvitavad arvamusavaldajaid vaid siis, kui tulemused nende enda maailmavaatelisi seisukohti kinnitavad. Rääkimata sellest, et tänapäevane demokraatia on enamat kui enamuse tahtel vähemusest üle sõitmine.

Asi taandub maitsele

Viimaks saamegi järeldada, et kuna arvamuse avaldajad ei ole enamasti lollid inimesed (vähemalt seda ma eeldan) ja tegelikkuses mõistetakse, et esmapilgul justkui päriselulised mured seoses sooneutraalse abieluga taanduvad eranditult täielikule nonsensile, siis muutub ilmseks, et ka sedalaadi argumentide põhjaks on emotsionaalsed eelistused – maitseküsimused. 

Olgem ausad, sooneutraalse abielu vastastele ei meeldi homod, sest miski muu taolist ratsionaalselt põhjendamatut vastasseisu ei selgita. Ja enamgi veel: astuge samm oma egost kaugemale ja tunnistage üles, et see, mis teile või kellelegi teisele lihtsalt meeldib või ei meeldi, ei peaks dikteerima meie ühiskonnakorraldust.