“Aga minu arvates on materialistid lollid!”

Kaua sa ikka kannatad suud kinni hoida, kui asi järjest absurdsemaid mõõte võtma hakkab. Konservatiivse rahvaerakonna viimane pingutus kooseluseadust põlema panna pani pea valutama ja seetõttu nõustusin roheliste erakonna juhi kutsel “Suud puhtaks” rääkima. Õhtul otsesaatesse kiirustades läks uudiste-eelne kirikujuhtide omavaheline arutelu minust mööda, nagu tegelikult vist enamik usuteemalisi sõnavõtte. Teadususulisena ei ole see maailm, mis mind kuidagi kõnetaks.

Küll aga on usk sügavalt seotud konservatiivide motivatsiooni ja eesmärkidega. Kui mina suudan nende isikliku jumalakäsitluse nende enda teemaks jätta, siis nemad kahjuks sekkuvad sellega meie kõigi ellu. Saates soovisin selgeks teha, et vähemalt koolides ja riigikogus peaks tegevus lähtuma teadusuuringutest.

Kadi Kriit: “Mina olen üks neist, kes hea meelega sõlmiks kooselulepingu, kui see [seadus] ükskord korda tehakse. Päris häbi on siin pärast kolme aastat istuda ja muudkui pealt vaadata, et asi ei liigu ei ühes suunas ega teises suunas. Ma ei suuda siiamaani aru saada, mis annab osale inimestest õiguse sekkuda teiste eraellu. Miks te teete sellist heteropropagadat? […] Koolis ja eriti riigikogus peaks lähtuma teaduspõhistest uuringutest, mis räägivad risti vastu teile.” Foto: ekraanitõmmis

Kuna kartsin, et mu sõnavõtt mõnda inimest veidi riivata võis, vabandasin pärast saadet Annika Laatsi ees, ja kuulsin viisakat vastust, et küll ka minul oma loojaga isiklik suhe. Seda pikemalt käsitlemata tänasin teda ta töö eest lastehaigla hingehoidjana, oma pisipojaga aasta algul haiglas hüvasti jätnuna saan väga hästi aru, kui vajalik ja valus see töö on. Intensiivraviosakonnas mitu aastat viibides ma temaga isiklikult kokku ei puutunud, kuna sealne osakonnajuhataja samasugune ateist nagu ma ise, aga nagu Laats ütles, ei erine meie armastuse mõiste palju tema jumalast, terminid lihtsalt teised. 

Küll aga sain väga erineva kogemuse osaliseks, kui pärast saadet garderoobis mantlit jahtisin, endal kõrvus veel Annika Laatsi leebed ja lapse teemal lohutavad sõnad, pisargi silmanurgas. Enamik inimesi oli juba lahkunud, sisse astudes oli keset garderoobi ootamas hr Hiob. Proovisin temast mööda vaadata ja oma riideid otsida, sest kartsin, et jumalasõnast seekord vist siiski ei pääse. Kahjuks oli mul õigus, ja mu teele ette astudes ütles õpetaja, et tema arvates on materialistid lollid. “Materialistid” oli sõna, mida ta kasutas, ja “lollid” tuli ka otse tema enda huulilt. Vastasin, et väga kahju muidugi, ja kas, või pigem miks, ta arvab, et ma olen materialist.

Minu küsimus oli mõeldud retoorilisena, sest hinges oli juba veidi hirm, kuna saatest olin aru saanud, et mu sõnavõtt oli veidi viltusena kohale jõudnud. Nimelt ei kasutanud ma ise kordagi tema poolt arutellu lisatud sõna “liivakastimängud”, kuigi jah, oma last väiksena ristides olin ise just nii mõelnud. Tütre katoliiklasest isa soovil ja sugulaste rõõmuks nõustusin temaga kunagi selle kirikutseremoonia kaasa tegema, sest millal siis veel kui mitte lapsepõlves selliste asjadega ühele poole saada.

Liikusin edasi oma mantli suunas, hoolsalt silmsidet vältides ja iga keharakuga märku andes, et tema lähedus ei ole soovitud, kuid kahjuks järgnes ta mulle ja jätkas juttu. See aga läks minu kõrvadest juba mööda, sest, mantli krabanud, märkasin saatjana kaasa tulnud eksabikaasat. Murphy seaduse järgi olime enne saadet arutanud, et kui keegi peaks küsima, mida ta seal teeb, vastame, et on mu bodyguard. Proovisingi temalt nüüd abi paluda, ehmatusega esiteks eesti keeles, millest ta kahjuks mitte-eestlasena aru ei saa. Õnneks aga sai olukorrast lõpuks aru hr Hiob, vabandas kiiresti ja haihtus. 

Kuulan praegu taustaks Annikat “Ringvaates” ja jäin mõttesse, kuidas tema sõnad erinevad tema usukaaslase minule lausutuist. Annika Laats:

“Kas te usute jumalat või mitte, te olete olnud tema saadikud,

sest te olete headuse eest kõnelenud…

Headus kannab.”

Hakka või uskuma.