Ahhetavad-ohhetavad müstilised kaunitarid eesti filmis
„Postimehe filmitoimetaja pobiseb oma laua taga: “&%¤#!!! ma tahan seda KOHE näha. KINOS!!!“ Tegelikult ma ei tea, kas Postimehe filmitoimetaja oma vaimustust ka päriselt nii suurte sõnadega väljendas, aga sel viisil ajalehe kultuuritoimetus oma Facebooki postituses Veiko Õunpuu uue filmi „Viimased“ treileri kohta kirjutas. Vaatasin ka ja tahaks veidi räntida selle peale.
Treileri põhjal tundub, et taas on valminud film, kus on täpselt üks naissoost tegelane (habras, salapärane, ebamaine), kelle roll on olla meespeategelase (sügavamõtteline, kergelt kriisis, ennast otsiv) huviobjekt ja tõenäoliselt ka päästerõngas. Miks see nii tuttav ette tuleb? Miks meeldib eriti just arthouse kino poole kaldu režissööridele naisi sellisena kujutada? Feministlik kirjanik Roxane Gay küsib oma bestselleris „Bad feminist“: „Kas oskate ette kujutada draamaseriaali, kus ei oleks vähemalt mõnd vägistamisliini?“ Soovitan hakata sama pilguga vaatama näiteks eesti (aga tegelikult ka laiemalt euroopa) filme – kui palju leiame selliseid mängufilme, kus on hingehädades vaevlev meespeategelane, üks habras naiskaunitar – ja, mis seal salata, ka vägistamistseen (sest nii tihti nende ebamaiste kaunitaridega juhtub)? Sel teemal saaks hea bingo kokku panna.
Asi pole ainult filmis, loomulikult
Käisin mõni kuu tagasi vaatamas Draamateatris rohkelt auhinnatud, Uku Uusbergi lavastatud Tšehhovi „Ivanovit“ ja mõtlesin, et kuidagi eriti tabavalt joonistus lavastuses välja naiste kujutamine eesti teatris. Alati on ikka mõni ahhetav-ohhetav noor naiivitar-kaunitar, kes ei tea maast ega ilmast ja usub armastusse suure algustähega. Teine naisetüüp on juba veidi vanem daame, kes ehk võib endale lubada ka kerget koomilisust. Sellega naisetüüpide ampluaa lõpeb. Samal ajal moodustavad meestegelased terve inimloomuse arhetüüpide rea. Miks see nii peab olema? See, et lavakunstikooli võetakse noormehi vastu poole rohkem kui neiusid, illustreerib eriti täpselt ja karmi aususega ajaloolist ebavõrdsust nais- ja meesrollide vahel teatris.
Ma ei arva, et kõik filmid ja teatrilavastused peaksid olema võimalikult mitmekesised lihtsalt sellepärast, et näidata korralikult ära kõik sood, nahavärvid, kehatüübid. See pole lihtsalt võimalik, sest maailm on liiga kirju. Eks sellest on ka palju räägitud-kirjutatud ja vaikselt tekib juba tunne, et kaua võib. Asi ei ole ju poliitkorrektsuses või selles, et lisame siis ühe naise juurde, et oleks võrdsem. Miks ei võiks kujutada elu nii, nagu see on, kus on erinevaid naisi ja mehi, õrnakesi ja tugevaid, kõhnu ja pakse, eestlaseid ja venelasi?
Mäletan, et kunagi algklassides lugesime Oskar Lutsu „Kevadet“ ja õpetaja andis kunstitunnis ülesande joonistada raamatu tegelasi. Ainult et kõik tüdrukud pidid joonistama Teelet, seejuures poisid võisid valida ülejäänud tegelaste vahel (kes juhuse või autori tahtel on meessoost). Olin väga pahane, kuna Teele ei olnud toona üldse mu lemmik, tema valgete punupatside joonistamine tundus igav ja üleüldse samastusin pigem hoopis teiste tegelastega, mis siis, et nad olid kirjutatud poisteks. Selguse huvides ütlen, et Teele on mulle aja jooksul ikkagi väga meeldima hakanud, aga see selleks. Selline joonistamisülesanne iseloomustab hästi, kuidas raamatutegelased dikteerivad kaudselt ka seda, kellega poisid-tüdrukud end päris elus samastada proovivad või vähemalt, millist samastumist neilt eeldatakse. Ja tihti juhtubki nii, et poistel on valida tuhande eri tüübi vahel, tüdrukutele aga on ette nähtud ainult üks Teele. Eks me oleme juba sellega harjunud, aga ikkagi – äkki saaks ka teisiti?
