Ahistamisjuhtum Tartu Ülikoolis. Ohvrid räägivad oma lood

Viimastel aastatel on mitmel pool maailmas lahvatanud skandaalid, mis keerlevad tudengite ja õppejõudude vaheliste suhete või siis selle ümber, kuidas mõni õppejõud oma tudengeid seksuaalselt (ja süstemaatiliselt) ahistab. Teema ei ole võõras ka Eestis. Need on lood, mis peavad päevavalgele tulema, et oleks lootust süsteemi muutumisele.

Alates 2022. aasta algusest on rahvusvaheline teaduskogukond kihanud ühel komplitseeritud teemal: Harvardi tunnustatud antropoloogiaprofessor John Comaroff eemaldati seksuaalse ahistamise süüdistuste tõttu töölt¹, aga seejärel lasti tal positsioonile naasta, kuna ülikool ei leidnud väidetavalt otsustavaid tõendeid arvukate süüdistuste kinnituseks.

Veidi enne seda, kui süüdistuste esitajad kohtusse pöördusid, olid 38 Comaroffi tunnustatud kolleegi kirjutanud talle toetuskirja, kuid pärast kohtumaterjalidega tutvumist võtsid paljud neist oma allkirjad tagasi. Muidugi ei ole juhtumist kõneldud üksnes kitsas teadlaste seltskonnas – tegu on ikkagi Harvardiga – seega on arutelusse kaasatud olnud kogu Ameerika Ühendriikide avalikkus: teemat lahati pea kõigis väljaannetes, alates New York Times’ist kuni tudengilehtedeni.

Kuidas on võimalik silmapaistvaid ning jõupositsioonil olevaid teadlasi oma tegude eest vastutusele võtta?

Pärast rahvusvahelist #metoo liikumist pööratakse küll kogu maailmas üha enam tähelepanu seksuaalse ahistamise ennetamisele töö- ja õpikeskkonnas, aga just ülikool, väga jäiga akadeemilise struktuuri ja võimuhierarhiaga keskkond, näib vähemalt Harvardi näitel olevat nende muutuste elluviimiseks liiga keeruline ja aeglaselt muutuv sotsiaalne süsteem. Juhtunust ajendatult küsitakse üha sagedamini, et kuidas on võimalik silmapaistvaid ning jõupositsioonil olevaid teadlasi oma tegude eest vastutusele võtta, ning veelgi enam: kuidas tagada, et ülikoolid kui institutsioonid tegeleksid tõsiste seksuaalvägivalla ja ahistamise juhtumitega ja arvestaksid ohvrite kaebustega. Lisaks kerkib ka küsimus, et kuidas saab avalikkus aidata olukorda parandada, kui seesugused lood on päevavalgele toodud.

Ahistamine Eesti ülikoolides 

Kui küsida, kuidas kulgeb seksuaalse ahistamise ennetamise protsess Eesti ülikoolides, saab tõdeda, et meie ülikoolid on astunud teatud samme selle probleemi lahendamiseks. Siiski pole veel selge, kas need sammud viivad turvalise ja õiglasema akadeemilise keskkonna loomiseni. 2020. aastal avaldas Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) uuringu “Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrgkoolis”, mis paljastas olukorra tõsiduse ning tegi ilmseks, et tegutsemine on vältimatu. Ehkki uuring ei olnud esindusliku valimiga ja seetõttu ei saa selle tulemusi üldistada kõigi Eesti ülikoolide üliõpilastele, tõendab see siiski, et Eesti ülikoolides esineb seksuaalset ahistamist ja ohvritele tuleb tagada abi. Uuringuküsimustele vastajaist 72 protsenti olid vähemalt korra kogenud soolist või seksuaalset ahistamist (enamasti seksuaalse alatooniga nalju ja stereotüüpseid solvavaid märkusi nende aadressil) ning 14,7 protsenti vastajatest olid kogenud vähemalt üht olukorda, mis hõlmas ka soovimatut füüsilist kontakti.

72 protsenti vastajaist oli vähemalt korra kogenud soolist või seksuaalset ahistamist ning 14,7 protsenti ka soovimatut füüsilist kontakti.

Mainitud uuringu tulemustega käisid kaasas ka soovitused, kuidas soolist ja seksuaalset vägivalda ning ahistamist ennetada ja kuidas niisugustele juhtumitele reageerida, kuid ülikoolid ei ole neid kuigivõrd arvesse võtnud. Ehkki 2022. aastast on soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava olemasolu kõrgkoolidele kohustuslik ning mingis vormis on see kõigil neil ka olemas, siis pole ülikoolid oma kavade koostamisel lähtunud kõige olulisematest neile suunatud soovitustest. Näiteks sellest, et ahistamise või seksuaalvägivalla puhul ei nähtaks esmalt ette pöördumist juhendaja või õppeprogrammi juhi poole ning alles esialgse pöördumise lahendamata jäämisel instituudi juhataja poole. Raportis tuuakse välja, et kõrgkoolidesse oleks tingimata vaja võimuhierarhiatest eraldiseisvat neutraalset institutsiooni, sest see väldib ringkaitse teket ja soovi juhtumeid maha vaikida. Samuti on oluline, et nii ohvrid kui pealtnägijad saaksid ahistamisest ja seksuaalvägivallast teatada ka anonüümselt. Positiivsena toodi esile seda, et vähemalt peavad ülikoolide esindajad teemat oluliseks, ehkki oskused ja teadmised selle osas on napivõitu.

Seksuaalse ahistamisega tegelevate institutsioonide loomist on siinses avalikkuses ja ajakirjandusmaastikul tihtipeale pigem naeruvääristatud, hoolimata nüüdseks juba arvukatest laiemat kajastust saanud ahistamisjuhtumitest eri ülikoolides. Seega ei avalda ka üldsus tugevat survet, et Eesti ülikoolid selle valdkonnaga tähelepanelikult tegeleksid ning suuri avalikke pöördumisi ja proteste nagu Harvardis me Eesti ülikoolides veel naljalt ei näe.

Miks tegeleda seksuaalse ahistamise küsimusega ülikoolides?

EÜL-i läbi viidud uuringus kirjeldab üks küsitletu ahistamist järgnevalt: “Seksuaalne [ahistamine] on, kui puudutad kedagi või palud midagi teha, mida teine ei soovi. Ja mulle tundub, et ahistamise juures on eriti oluline see aspekt, et kui sul on raske “ei” öelda. Ahistamine saab toimuda suuresti siis, kui on võimusuhe.” Tihtipeale ei mõisteta, kuidas võimuhierarhiad kuritarvitamist mõjutavad, sh miks ahistamine ja seksuaalvägivald raporteerimata ja varjatuks jäävad. Ei tulda selle pealegi, et just sellistes keskkondades tuleb ohvrit võimestada, võimaldada tal pöörduda tema jaoks neutraalse inimese poole ja talle abi osutada, et ta üleüldse juhtunust teada annaks.

Siinses artiklis kirjeldatav lugu jõudis minuni hetkel, kui Eesti meediataevas lahvatas järjekordne grupiviisilise vägistamise juhtum, kus vägistajad süütõendite mittepiisavuse põhjendusel õigeks mõisteti. Minuga tuli rääkima Maali, kes oli terve viimase poolaasta olnud omamoodi esindajaks naistele, kes pöördusid ülikooli poole kaebusega, et nende õppejõud on neid seksuaalselt ahistanud. “Nad tahaksid oma loo ära rääkida,” ütles ta.

Minu otsus selline vestlus ette võtta oli kantud soovist mõista, mida vägivallakogemus inimestega teeb. Samas on vestluse artikliks saamisel ka mitmetahuline teraapiline funktsioon: ühelt poolt pakub see intervjueeritavatele võimaluse oma lugu maailmale ära rääkida, teisalt aga võiks siinne artikkel pakkuda empaatilist põhjendust, miks tuleb paindumatus akadeemilistes keskkonnas seksuaalvägivalla teemaga – spetsiifiliselt ahistamisega – arvestada.

Ülikooli institutsioonide rägastik: kes vastutab?

Maali ei ole jurist, ta on õppinud hoopis sotsioloogiat nii Eestis kui ka mujal. Ka temal endal on kogemusi seksuaalvägivallaga ja kuna ta mingil hetkel otsustas teraapia korras sellest veidi avalikumas vormis kõnelda, siis selle kaudu need noored naised tema juurde jõudsidki. Ta on feminist ning teab päris palju seksuaalvägivalla ennetamise ja sellele asjakohaselt reageerimise võimalustest. Ühtlasi võib ta põhjalikult rääkida näiteks Inglismaa ülikoolide edusammudest, seksuaalvägivalla ennetamise tarbeks loodud institutsioonidest ning ka vägivallavabast sõnakasutusest.

Maali peamiseks rolliks saigi see, et olla vahendajaks anonüümseteks jääda soovinud tüdrukute ning ülikooli vahel. Siiski tunnistab Maali, et Eestis jäi ta asjade ajamisel veidi hätta ning tunneb endal isegi süüd, et ei suutnud ohvreid piisavalt kiiresti aidata. “Minu viga oli, et ma ei teadnud, kuhu ja kelle poole ülikoolis pöörduda, aga selgus, et sel hetkel ei teadnud ka ülikoolis justkui keegi, kelle vastutusvaldkonda seksuaalse ahistamise küsimus kuulub.” Ta lisas, et ka ülikooli kodulehelt ei olnud kuidagi võimalik leida infot selle kohta², kes seksuaalse ahistamise kaebustega tegeleb.³

Sel hetkel ei teadnud ka ülikoolis keegi, kelle vastutusvaldkonda seksuaalse ahistamise küsimus kuulub.

Seega ei jäänud Maalil muud üle, kui küsida infot ülikooli juhtkonda kuuluvatelt isikutelt, samuti üliõpilasesindusest. Talle juhatati kätte inimene, kes oli varem hea seisnud ülikooli soolise võrdõiguslikkuse kava loomise eest ja sellest ajaleheartiklite vahendusel ka avalikkusele rääkinud. Aga see inimene oli maal puhkusel ega kandnud telefoni endaga kaasas. Kui teda õnnestuski tabada, ei olnud tal aega rääkida ning ta väitis, et ei salvesta kunagi võõraid numbreid ega helista neile tagasi. Lisaks ütles ta, et kui tegemist ei ole kohtuasjaga, siis vist ei ole see ikkagi nii akuutne teema ning vast leiavad osapooled omavahel lahenduse. Nii jäigi Maalile mulje, et inimene, kellel pidi olema seksuaalse ahistamise kaebuste lahendamise kohta rohkem infot ning kellel paluti sel teemal ülikooli seisukoht kujundada, ei tea asjast eriti midagi.

Peale sellist segast kokkupuudet otsustas Maali lõpuks saata kirja oma esialgsele kontaktile, kuid vastus, mis sealt tuli, on väga ilmekas näide kogu keeruka süsteemi taga peituvast suhtumisest ning sellest, et probleemi tuumast sisuliselt aru ei saada. “Tegelikult hakkab see ahel ikka üksuse juhtidest pihta: osakond, instituut, dekaan, prodekaan. Muidu tekiks olukord, kus kõigi probleemidega peaks tegelema rektoraat või siis kõige viimane isik – rektor,” seisis Maalile saabunud vastuses. “Ja siis on veel üks asi, mis peaks olema ja mis miskipärast ei toimi: inimesed peavad ise suutma potentsiaalsele ahistajale otse ja selgelt öelda, et “lõpeta”, mitte lootma, et keegi kolmas tuleb kõrvalt ja paneb asjad paika … Nimetagem seda “eetiliseks kõrvakiiluks” :-)”

Ohvrid kartsid nii võimaliku anonüümsuse kaotamise, kui selle mõju pärast oma õpingutele.

Ometi hakkasid selle kirja tuules asjad lõpuks liikuma: ülikooli struktuuris leidus järsku inimene, kes tõesti teadis, mida ette võtta ja soovis ohvritelt tunnistusi. Tuli välja, et info võimalikust ahistamisest oli juba kuidagi ka temani jõudnud, aga talle ei olnud keegi andnud Maali kui tüdrukute huvide esindaja kontakti. Ohvrid olid selleks hetkeks (Maali esimesest pöördumisest ülikooli poole oli möödunud viis kuud) aga juba väga hirmul: nad kartsid nii võimaliku anonüümsuse kaotamise, kui selle mõju pärast oma õpingutele. Ülikool tuli neile vastu ning võimaldas tüdrukutel anda ütlused telefoni teel ja anonüümselt, seega osa ohvreid saidki jääda peitu. Ohvrite suhtes oli selline lahendus kahtlemata empaatiline.

Maali ei taha juhtunust täpsemalt mulle ise rääkida. “See ei ole minu lugu,” ütleb ta. “Kui ma peaksin kuidagi defineerima seda, mis nende tüdrukutega aset leidis, siis ei oska ma sellele täpset nime anda. Seksuaalne ahistamine päris kindlasti. Võimu kuritarvitamine. Kas sellises olukorras saab keegi üldse anda informeeritud nõusoleku?⁴“

Tüdrukute kogemused

“Kui ma teda järgmisel korral kohtasin, oli jälle mingi koosviibimine, kuhu nooremad õppejõud ka satuvad.” Foto: Oană Andrei, Pexels

Brita

Brita lugu on esimene, sest ta ei ole kuulnud kellestki, kellel oleks enne teda selle õppejõuga sarnaseid kokkupuuteid olnud. Ülikooli peal räägitakse muidugi ka teistest.

Brita räägib aeglaselt, mõtlikult, madala häälega, tunderõhku alla surudes. Tema tahtis juba 10. klassis just seda eriala õppima tulla, see oli ta suur unistus. “Ma olen ametlikult veel esimesel õppeaastal, aga tegin Covidi ajal teisel erialal õppides aineid vabaainetena ette ära, seega polegi mul ainepunkte eriti vähe,” räägib neiu. “Nüüd ma enam ei teagi, kas tulen siia tagasi õppima.” Brita on praegu tervislikel põhjustel akadeemilisel puhkusel.

“Ma ei mäleta, kus ma temaga esimest korda isiklikult kohtusin. See võis olla äkki rebastepeol,” meenutab Brita. “Igatahes, ta kutsus mind tantsima ja pärast seda me tulime millegipärast koos õue. Tema suitsetas. Siis me rääkisime hästi palju, aga mingil hetkel, kui mees juba liiga purjus oli, saatsin ma ta koju. Palusin luba tema juures tualetti kasutada ning läksin siis ära oma koju.” Järgmisel päeval saatis ta Britale e-maili: “Aitäh:)”

“Kogu instituut peab teda väljapaistvaks … Tema sarmikus ongi intelligents.”

Samal ajal oli mees Brita õppejõud, hindas tüdruku kodutöid ning konsulteeris teda ka üks-ühele. Neiu sõnul olid tema loengud alati huvitavad, ta oskas neid hästi üles ehitada ning muidugi kaasnes selle kõigega ka mingi intellektuaalne sarm.

“Kui ma teda järgmisel korral kohtasin, oli jälle mingi koosviibimine, kuhu nooremad õppejõud ka satuvad. Me rääkisime palju, kuulasin teda suu ammuli,” räägib Brita edasi. “Kogu instituut peab teda väljapaistvaks … Tema sarmikus ongi intelligents.” Selleks hetkeks olid neiul oma õppejõu vastu ka mingid tunded tekkinud, millest ta viimasele rääkis. Peale tundeavaldust ei öelnud mees enam sõnagi ning suudles Britat. Sel õhtul olid nad vahekorras.

Järgmisel nädalal, kui nad Britaga taas kohtusid, ei öelnud ta samuti mitte midagi. “Nagu midagi ei oleks juhtunud. Isegi ei vaadanud mu poole,” meenutab tüdruk ning ütleb, et kaks nädalat hiljem nägi ta neid juba Lauraga koos. “Ma ütlesin Laurale, et minuga juhtunust pole paari nädalatki mööda läinud. Olin teda vähemalt informeerinud.”

Brita pidi terve sügise mehe õpilane edasi olema. Õppejõud ignoreeris teda täielikult kuni selle hetkeni, mil tüdruk esitas talle oma analüüsitöö, mispeale tegi ta muiates järgmise kommentaari: “Ei hakanud sulle igaks juhuks 100 punkti panema.” Hindamisele ei järgnenud ühtki sisulist kommentaari ka peale seda, kui tüdruk neid küsis.

“Minu otsese õppejõu ning tööde hindajana poleks sellist olukorda tohtinud kunagi juhtuda.”

Paar päeva pärast selle kommentaari saamist kohtus Brita temaga juhuslikult Barlovas ning mees küsis, kuidas tal läheb. Õppejõud oli veinine ning hakkas kurtma, et “tal läheb väga halvasti, on vaevu elus”, mispeale Brita küsis talt otse, et kas ta oma käitumises üldse mingit probleemi ei näe ning kas mehel on peale tema ja Laura veel tudengeid. “Ta üritas mulle seletada midagi laadis, et “sa oled minu ainus päris õpilane, rohkem pole kedagi”. Seepeale ütlesin talle, et ta on munn,” räägib tüdruk konfrontatsioonist. “Lisasin, et parem oleks, kui ma enam selliseid asju ei kuule, et tulevad esmakursuslased ja asjad juhtuvad.”

Kokkuvõtlikult nendib Brita, et tol õhtul oli seks nende vahel konsensuslik, sest tal olid mehe vastu mingid tunded. Algul ei osanud Brita endaga juhtunut üldse teiste tüdrukute lugudega suhestada. Tal oli vaja aega ning mitme sarnase, hiljem juhtunud loo kuulmist, et näha kujunevat mustrit ja mõista, et oli vaid üks lüli krooniliselt pikas reas. “Minu otsese õppejõu ning tööde hindajana poleks sellist olukorda tohtinud kunagi juhtuda,” ütleb Brita lõpetuseks.

Laura

Laura räägib vaikselt, kobamisi, õigeid sõnu otsides. Tema tutvus õppejõuga 2021. aasta novembris, mil mees otsis konverentsile ettekandjaid. “Peale seda kutsus ta mind veinile ja see lõppes seksuaalvahekorraga,” meenutab Laura. “Tema defineeris selle kohe suhtena. See polnud minu otsus ning mulle ei tundu, et ma selles hetkes üldse otsustada sain.”

Ta hakkas saatma Laurale sõnumeid, näiteks “Igatsen seksuaalselt.” Lisaks pakkus ta ennast tüdruku bakalaureusetöö juhendajaks, olles seejuures öelnud, et “See on kõige ebaeetilisem asi, mida ma teen.” Mehest saigi Laura töö juhendaja.

“See on kõige ebaeetilisem asi, mida ma teen.”

“Aastavahetuse paiku ütlesin talle, et lõpetame ära. Ta ei jätnud mind rahule,” räägib tüdruk ning tunnistab, et ei suutnud end selles olukorras piisavalt kehtestada ning nii venis nendevaheline teema umbes pool aastat. “Tol suvel lugesin ma raamatut positiivsest seksist ning sain teada, et nõusolek peaks olema. Lõpetasin temaga suhtlemise.” Laural läks väga kaua aega, enne kui ta suutis välja öelda, et temaga oli manipuleeritud.

Hiljem, samal jõulupeol, kus mees Eliisele soovimatult lähenes, üritas õppejõud teda kõigi teiste peoliste ees pihast üles tõsta ning ütles midagi stiilis, et “talle ei meeldi see asi”. Lisaks oli mees ka varem üritanud Laurat kutsuda juttu ajama. “Kõik peol olnud inimesed, mõned neist ka osakonna juhid, ju teadsid, et me oleme “suhtes”,” lisab tüdruk. “Ta on muide abielus ka. Vabasuhtes. Isegi tutvustas mulle põgusalt oma naist.”

Ühel päeval väitles Hanna sõpradega kohvikus, järgmisel päeval pakkus vestlust pealt kuulanud õppejõud talle uusi argumente. Foto: Nasr Al, Pexels

Hanna

Hanna istus ükskord sõpradega välikohvikus ning arutles nendega ühe parajasti päevakorralise teema üle. Lõpuks jäädi eri arvamustele, nagu vahel ikka juhtub. Järgmisel päeval kohmitses tüdruk peale loengu lõppu tühjas saalis veel oma asjadega, kui õppejõud tema laua juurde astus. “Ta pakkus välja argumente eelmisel päeval kõlanud teemal, mis minu seisukohta toetaksid,” meenutab Hanna. “Tundus süütu, ent pisut veider, et meie vestlus talle nõnda “kõrvu jäi”.”

“Päeval annab loengut, õhtul paneb sulle käsi ümber.”

Ühel teisel korral istus tüdruk mingil peol koos õppejõu ning oma kursakaaslastega diivanil, kui mees nõudis, et Hanna tantsima tuleks. Neiu nõustus, lubades vaid ühe tantsu. “Aga kui me tantsisime, siis ta muudkui hoidis mind kinni ja ütles, et sa ei saa veel minna, see on meie laul,” räägib Hanna asjade käigust. “Eliise päästis mu sellest, tuli ja ütles, et tal on vaja minuga rääkida või midagi sellist. Tol õhtul tal vist oligi see asi Britaga …”

Hanna sõnul oli kogu olukord tema jaoks vastik. Ta ei tahtnud meest solvata, sest hindas teda õppejõuna väga ning oli ka vahetult enne seda koosviibimist väga ägeda loengu maha pidanud. “Arutasime pärast Eliisega, et kui putsis see ikka on, et päeval annab loengut ja siis õhtul paneb sulle käsi ümber,” võttis Hanna oma mõtted kokku.

Eliise

Oli instituudi jõulupidu, kus koos tudengid ja õppejõud, kokku üle saja inimese, kes jagunesid läbi mitme ruumi. Eliise oli tolleks hetkeks juba kuulnud midagi Britast, teadis Laura lugu ning päästnud tantsupõrandalt Hanna. “Tema ja Laura kohta öeldi, et ta on ühe oma bakalaureusetöö juhendatavaga suhtes, kellegagi, keda kutsub muusaks. Teadsin, et ta on sellist sorti mees,” jagab Eliise oma toonaseid mõtteid. “Ta oli nagu kogu aeg seltskonnas. Minu jaoks oli ta ebameeldiv ning ma väljendasin seda talle ka.” Samas pidas tüdruk meest heaks õppejõuks, kes rääkis lahedat ning inspireerivat juttu. Selline rollide segunemine ajas Eliise väga segadusse ning ta nentis, et tegemist on küll huvitava inimese, ent halva mehega.

“Minu jaoks oli ta ebameeldiv ning ma väljendasin seda talle ka.”

Tol jõulupeol sai Eliise tudengiauhinna ja pidas selle vastu võtmisel tänukõne. “See oli meie esimene jõulupidu, ja enne seda koroona-ajal ju ei toimunud pidusid pea üldse.” Tüdruk tarbis tol peol ka päris palju alkoholi. Eliise sõnul tundis ta endal tihti mehe pilku. Ta rääkis parajasti õues ühe teise õppejõuga oma bakalaureusetööst, kui mees tema juurde tuli, suitsu küsis ning tema klaasist lonksu tahtis. “Tundsin, et ma ei taha seal enam olla ning läksin ühte väiksemasse ruumi, istusin ja mõtlesin, et olen nii väsinud ja peaksin ära koju minema,” meenutas Eliise õhtuseid sündmusi. “Panin silmad kinni ja lihtsalt istusin. Ta tuli mulle järele, pani käed mu põlvedele, küsis, kas mul on kõik hästi ning suudles mind põsele. Ütlesin talle “ei”. Sain aru, et olen purjus, aga ma nagu kangestusin ning ei teadnud, kuidas sellest olukorrast välja saada. Mul oli tunne, et ma ei saa liigutada.”

Kas nüüd teeb mees temaga sama, mida oli teinud teiste tüdrukutega?

Neist läks mööda üks teine õppejõud, kes rääkis parajasti telefoniga ning noogutas neile. Eliise suutis mõelda vaid sellele, et nüüd teeb mees temaga sama, mida oli teinud teiste tüdrukutega. Ta pani silmad kinni, et ta meest vähemalt ei näeks. Järsku tulid samasse tuppa Jane ning üks nende kursavend, mille peale Eliise suutis neile öelda, et ta tahab, et mees tema juurest minema läheks. Kursavend aga ütles, et ärgu ma hakaku jälle peale ning milleks mingit draamat kerida. Tüdruk solvus tema sõnade peale, kuid õnneks oli tuttavate saabumine ta tardumusest välja raputanud. Samal hetkel tuli tagasi ka varem toast läbi käinud teine õppejõud, kes otsis oma jopet, et peolt lahkuda, ning Eliise küsis, kas nad võiksid koju sõitmiseks taksot jagada.

“Taksos istudes küsisin talt, et kas ta just ei näinud, mis juhtunud oli. Et mees oli teda niimoodi silitanud ja musitanud …” räägib Eliise ning ütles, et hakkas seepeale kõva häälega nutma. Teine õppejõud oli täiesti šokis ning juhtunu pärast väga mures. Eliise rääkis talle, et pole ainuke neiu, kellega midagi sellist juhtunud on.

Järgmisel päeval sai Eliise teda taksoga koju viinud õppejõult kirja, kus too ütles, et ei jäta seda nii. Ta ütles, et mõistab, kui tüdruk ei taha praegu suure institutsiooniga võitlema hakata, ent isegi siis ei saa asjad samamoodi edasi minna. Ühtlasi ütles õppejõud, et räägib juhtunust ise eriala juhtidega.

Jane

“Ma peatasin jõuluõhtul Eliisega toimunud olukorra ära, aga ega selle tõsidus mulle kohe kohale ei jõudnud. Ma ei saanud vist aru, mis oli juhtunud,” jätkab nüüd Jane ülal kirjeldatud õhtust rääkimist. Peale koosviibimise lõppu tahtsid vanemad õppejõud kuhugi edasi minna ning kutsusid tüdruku kaasa. Mindi Lokaali ning muidugi tuli ka mees sinna kaasa. “Ta oli kaks aastat olnud mu õppejõud ning ühtlasi kursusetöö juhendaja. Ma juba teadsin, milline inimene ta on,” selgitab Jane oma mõttemaailma. “Kõige hullem on, et sellest hoolimata tahad sa ennast talle ikkagi heast küljest näidata, tahad, et ta märkaks su saavutusi. Soovid saada seda akadeemilist tunnustust, mis tema poolt on tõesti väärtuslik.”

Iga kord, kui nad lauajalgpallis värava said, krabas mees teda tagumikust.

Teised õppejõud soovisid lauajalgpalli mängida ning Jane sattus mehega samasse tiimi. Nende koostöö sujus hästi ning nad võitsid kogu aeg. Ent iga kord, kui nad värava said, krabas mees teda tagumikust. Jane tundis, et ei saa nende teiste õppejõudude pilgu all midagi öelda. Mees võttis tal korduvalt ka pihast kinni, mille peale tüdrukul tuli kramp sisse ning ta mõtles, et kas päriselt on nüüd nii, et ta tuli just Eliise juurest ning võtab nüüd tema ette.

Olukorrast eemale saamiseks läks Jane suitsuboksi suitsu tegema. “Tundsin, et ta on minu jaoks kõigilt pjedestaalidelt langenud,” kirjeldab tüdruk oma tolleõhtuseid emotsioone. “Ta tuli mulle järgi ning üritas mind tagasiteel sinna väikesesse boksi suruda ja suudelda vist. Ma panin käed ette.”

“Mõtle, kas sa ikka ütlesid talle, et see on ahistamine? Ärge tehke seda avaldust, ma räägin temaga ise.” Foto: Josh Hild, Pexels

Osakonna ringkaitse

Pärast jõulupidu otsustasid Laura ja Eliise ülikoolile “selle avalduse” ära teha ning kutsusid teised tüdrukud ka kampa. Kokku lepiti kuupäev, millal Laura juures kohtutakse, et avaldus koostada ja akadeemilisele sekretärile esitada. Natuke enne kohtumist sai Eliise ootamatu kõne programmijuhilt, inimeselt, keda pidas oma mentoriks: “Kuulsin, et tahate seda avaldust teha. Mõtle, kas sa ikka ütlesid talle, et see on ahistamine? Ärge tehke seda avaldust, ma räägin temaga ise.” Sama inimene helistas Laurale ka, kuid tema ütles kohe, et ei soovi sellest rääkida.

Hiljem samal päeval kirjutas Eliisele Facebookis õppejõud, kes oli ta taksoga koju viinud ning lubanud olukorra osas aidata. Ta rääkis, et instituudi asejuht oli öelnud, et nemad ei saa midagi teha, sest hetkel ei ole mehel sellist lepingut, mis teda õppetööga seoks, seega ei saa teda oma tegude eest ka vastutusele võtta.

Ahistaja väitis, et pole midagi valesti teinud ning kui ongi, siis tahaks vabandust paluda.

Eliise tunneb senini, et programmijuht kasutas ära seda, et neil oli varasemast lähedane suhe: “Ta oli olnud justkui mu mentor, ta sai paluda, et ärge esitage  avaldust …” Hanna jaoks oli see šokk, et inimesed, kes peaksid tahtma sind aidata, on sinu vastu. Ka Laura tundis, et peaks pöörduma mõne sellise inimese poole, kes pole tema õppejõud olnud, eriti pärast oma bakalaureusetöö kaitsmist. Peale kaitsmise lõppu oli programmijuht ta kõrvale tõmmanud ja soovinud juhtunust taaskord rääkida, öeldes talle, et neiu ise oli ju seda suhet soovinud ning tema ei saa aru, milles probleem on ja mida Laura nüüd tahab.

Aidata lubanud õppejõud ja paar ülikoolivälist inimest tegutsesid siiski edasi ning kirjutasid, et toetavad tüdrukuid. Ahistaja visati seetõttu ühe ajakirja kolleegiumist välja, sest seal võeti juhtunut tõsiselt. Nüüd hakkasid ka mehel endal küsimused tekkima ning ta saatis kirju inimestele, kellest arvas, et need juhtunust midagi teavad. Ta väitis, et pole midagi valesti teinud ning kui ongi, siis tahaks vabandust paluda, kui ainult kuidagi teada saaks, kellele ta haiget on teinud. Tema palvel küsis instituudi asejuht Eliiselt ka teiste tüdrukute nimesid. Ehkki Eliise neid ei avaldanud, tundis ta end survestatuna. “Ma arvan, et ta ei saanud aru, et teda ei ole ju hea pärast saadetud neid küsima,” mõtiskles tüdruk. “Ma saan sellest ka aru, et nad on kaua sõbrad olnud ja siis see lojaalsus püsib, isegi kui näed, et asi enam õige pole.”

Ühine kiri ning pöördumine paremuse poole

Ühel hetkel hakkas Eliisele tunduma, et kõik ümberringi räägivad tema isiklikust loost mingit oma versiooni ning tal tekkis soov juhtunu üle kontroll võtta. Seetõttu saatiski Eliise ühise kirja osakonna juhtidele ja kõigile õppejõududele, kes olid asjast juba kuulnud. Selle kirja sai ka ahistaja. Oma nimedega esinesid seal Eliise ja Jane, kes olid otsustanud asjaga avalikuks tulla, teised tüdrukud olid kirja pimekoopias ning jäid anonüümseks.

Kirjas ütles Eliise otse välja, et kaotas igasuguse austuse nii programmijuhi kui juhtunust pikka aega teadnud õppejõudude suhtes. Ta ütles ka seda, et kuigi ta annab ahistajale andeks, siis ei taha ta enam õppida selles osakonnas ning koos nende inimestega, kes silma nõnda on kinni pigistanud. “Ma ütlesin välja selle, mida mina, Jane ja Brita tunneme. Me sooviksime eriala edasi õppida, kuid juhtunu tõttu on meil ka lõpetamine edasi lükkunud,” selgitas Eliise. “Pidime algselt kaitsma oma lõputöid eelmisel kevadel, kuid meie Janega üritame selleni nüüd siiski jõuda.”

“Mina kaotasin positiivse akadeemilise ruumi, kollegiaalsust ei ole enam. Ma ei saa neid inimesi enam kunagi päriselt usaldada.”

Ilmselt just selle kirja mõjul pöördus programmijuht lõpuks endast ühe astme võrra kõrgemal oleva instituudi juhi poole. Sel korral oli vastus empaatiline ning asja arutati juristidega. Ahistajal enam ülikoolis õpetada ei lastud. Tüdrukutele pakuti ülikooli raha eest ka psühholoogilist nõustamist ning võimalust, et ülikooli sees leitakse neutraalne isik, kellele nad telefoni teel saavad anonüümselt ütlusi anda. Brita sõnul küsiti temalt ütluste andmise ajal, et millist tulemust ta tahaks, mille peale tüdruk vastas, et oleks õiglane, kui ahistaja enam ülikoolis ei õpetaks. Nii ka juhtus.

Eliise sõnul soovib tema, et nende instituudi lehel oleks olemas vastav info selle kohta, kuhu selliseid avaldusi üldse esitama peaks ning et juhtumid leiaksid neutraalset käsitlemist. “Rääkides meie programmijuhist, siis mulle tundub, et ta kartis rohkem enda positsiooni või instituudi maine pärast,” spekuleerib tüdruk. “Minu pärast ta küll ei kartnud. Samas kaotasin mina positiivse akadeemilise ruumi, kollegiaalsust ei ole enam. Ma ei saa neid inimesi enam kunagi päriselt usaldada.” Brita sõnul ei asunud ringkaitsesse ainult instituudi juhataja, kelle empaatia ja pädevus olukorraga tegelemisel olid tema jaoks isegi hämmastavad. Instituudi juhataja jaoks oli juhtunu tõsiselt probleemne, ent tal polevat ohvrite sõnul ahistajaga ka lähedast sõbrasuhet.

Viis kuud pärast Eliise kirja loodi Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise tugiisiku funktsioon⁵.

Eriti hävitavalt mõjus tüdrukutele see, et lähim akadeemiline kogukond suhtus nende seksuaalsesse kuritarvitamisse ja nendega manipuleerimisse niivõrd leigelt. Foto: cottonbro studio, Pexels

“Ma pole kindel, kas ma end kunagi enam päriselt korda saan.”

Intervjueerides kohtusin viie traumeeritud noore inimesega. Usalduse ja võimu kuritarvitamise kogemus on kõigi tüdrukute vaimset tervist mõjutanud. Eliise ja Hanna võtsid vastu ülikooli pakkumise maksta kinni nende psühhoteraapia arved, sest neil poleks selleks finantssuutlikkust olnud. Kõik need noored naised käivad psühhoteraapias tänaseni. 

Seejuures pole ka sobiva spetsialisti leidmine alati lihtne olnud. Näiteks rääkis Brita, et esimene terapeut, kelle juurde ta sattus, ei mõistnud sugugi võimusuhtest tuleneva ärakasutamise mehhanisme ega saanud aru, et tegemist ei ole lihtsalt ühe lõppenud suhtega. Laura käis abi saamata järjest aga lausa kahe terapeudi juures. Kulus rohkem kui aasta ning alles kolmanda terapeudi abil jõudis tüdruk selleni, et suutis iseendale tunnistada, et oli ahistajaga mittekonsensuslikus suhtes.

Terapeut ei mõistnud võimusuhtest tuleneva ärakasutamise mehhanisme.

Kogetu taak painab kõiki tüdrukuid. Eriti hävitavalt mõjus neile see, et lähim akadeemiline kogukond suhtus nende seksuaalsesse kuritarvitamisse ja nendega manipuleerimisse niivõrd leigelt. Juhtunut soovitakse ühtaegu unustada, kuid samas otsitakse võimalust oma lugu maailmaga jagada ning õiglust leida. Kõige selle juures püsib nende range soov jääda anonüümseks ning laiema avalikkuse ja oma ülikoolikaaslaste eest peitu. Eliise ja Jane tulid kirja teel lähematele õppejõududele oma nimedega avalikuks, ent teised tüdrukud peidavad oma seotust selle juhtumiga endiselt. Brita, Laura ja Hanna isiklikke kogemusi teavadki vaid Maali, mina ja nende terapeudid.

“Mul puudub nende inimeste vastu usaldus. Ma ei saa seda enam kunagi tagasi,” räägib Eliise enda jaoks väga oluliste õppejõudude osas usalduse kaotamisest. Ta ei kujuta ette, et suudaks enam nende ainetes käia. Hannagi ei tunne ennast enam selles akadeemilises kogukonnas turvaliselt. “Ma olen sellest kõigest nii väsinud. Tahaksin, et mul oleks võimalik sama eriala kusagil mujal õppida,” selgitab tüdruk. “Tunnen end peaaegu süüdi, et olen oma unistust ja tulevikuplaane hülgamas.”

Juhtunut soovitakse ühtaegu unustada, kuid samas otsitakse võimalust oma lugu maailmaga jagada ning õiglust leida.

Ahistaja kirjutas kevadel ka Laurale ning vabandas, kui oli talle haiget teinud. “Ta ütles, et oli ju armunud,” meenutab tüdruk. “Ja siis ikkagi üritab programmijuht mind veenda, et ma ise ju tahtsin seda suhet …” Brita arvab, et mees ei tea siiani, kes selle pöördumise taga peitusid, sest ta on kas valimatult nii paljudele haiget teinud, et ei mäleta enam isegi, või lihtsalt üldse ei hooli. “Kuna mina kirjutasin selle kirja, siis mind ta teab,” toob Eliise välja. “Aga ta ei ütle mulle enam tere ka mitte. Temas ei ole mingit kahetsust.”

Kõigi tüdrukute jutust kõlavad vastu enesehinnangu kõikumine, endas kahtlemine ning pidetus. “Ma ei tea, millal ma suudan jälle kellegagi üldse koos olla,” ohkab Laura. Hanna ja Brita on mõelnud Tartust ära kolimisele, et keskkonda vahetada. “Ma ei taha olla halb inimene, aga ma tõesti ei taha, et ta kunagi enam Tartu Ülikoolis töötaks,” nendib Eliise. “Aga võin kihla vedada, et varsti on ta tagasi, seega kuidas ma saaksingi siin magistrantuuri minna?” Ta teab, et ülikool teeb muutusi ning ilmselt lähevad asjad tulevikus teiste jaoks lihtsamaks ja turvalisemaks. Lihtsalt tema ise ei taha sellest progressist praegu midagi teada ega jaksa selle peale isegi mõelda. “Ma pole kindel, kas ma end kunagi enam päriselt korda saan,” võtab tüdruk sündmuste traagika ühe lausega kokku.

Loe ka Gea Kangilaski arvamuslugu selle artikli kirjutamisest.

1. Harvardile ei ole see ka sugugi esimene kord seksuaalse ahistamise ohvri kaitsmisel põruda. 1980. aastate alguses andis dotsent Terry Karl, nüüdne Stanfordi politoloogiaprofessor, ülikoolile teada, et professor Jorge Dominguez ahistab teda seksuaalselt. Kuigi sarnaste  teadetega oli viimase 40 aasta jooksul ülikooli poole pöördunud veel üheksa naist, ei juhtunud midagi enne, kui tema vastu ilmusid 2018. aastal välja uued tõendid. Alles seejärel määrati Dominguez kuni pensionile minekuni administratiivsele puhkusele ning ülikool pöördus vabandustega Terry Karli ning ühtlasi ka kõigi teiste kannatajate poole, kes õigeaegse sekkumise korral ei oleks seksuaalse ahistamise ohvriks langenud. Hoolimata avalikkuse ja tudengkonna protestidest näib täpselt sama aeglaselt kulgevat ka professor Comaroffi tegude uurimine. Aastal 2024 ei paista lahendust veel kuskilt ning sel kevadsemestril loeb Comaroff Harvardi tudengitele tervelt kolme ainet.
2. Tartu Ülikooli sõnul on nende kodulehel vastavasisuline info ehk võrdse kohtlemise juhend üleval olnud alates 2016. aastast.
3. Hiljem kuulen, et nüüdseks on see juhend ja institutsioon – võrdse kohtlemise tugiisikud – loodud. Võib-olla aitas sellele kaasa ka kõnealune juhtum. Lisaks on ülikooli kodulehel üleval isegi juhendavad videod puhuks, kui keegi tunneb end “kiusatu” või “diskrimineerituna”, kuigi seksuaalsest ja soolisest vägivallast seal otsesõnu siiski ei räägita.
4. Kui keegi soovib lugeda sügavamat käsitlust seksuaaleetikast ja nõusoleku ning võimu omavahelistest suhetest, siis Feministeeriumi toimetus soovitab lugeda UT ajakirjas ilmunud Francesco Orsi artiklit “Seksuaaleetika. Kas nõusolekust piisab?”.
5. Praeguse seisuga on kogu ülikooli peale ametis 19 tugiisikut, kes ei ole seotud konkreetsete instituutidega. Ülikooli sõnul on inimesel võimalik ise valida, kelle poole neist pöörduda, sest tugiisik võib olla ka täiesti teisest instituudist, valdkonnast või tugistruktuurist.