Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast
Kas ajad muutuvad? Anastasia Basil kirjeldab ühes oma essees 1980. aastaid.[1] Siis oli täiesti normaalne reklaamida naiste sukkpükse loosungiga „Gentlemen prefer Hanes“ ja see, mida naised eelistavad, ei huvitanud kedagi. Ahistamine tähendas seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad. (Mida blond kõrvade taha paneb, et atraktiivsem olla? Oma jalad!) Kuid Basil juhib tähelepanu ka millelegi väga olulisele: ajad ei muutu niisama. Neid muudetakse. Selles ei ole midagi passiivset.
Ajaloolisi muutusi kirjeldatakse sageli passiivses keeles, eriti kui asi puudutab inimõigusi. Hanna Fahl osutab samale fenomenile.[2] Naised said hääleõiguse, justkui see olnuks mingi pehme ja loomulik areng. Lihtsalt teadmiseks: naised ei saanud niisama midagi. Naised nõudsid endale hääleõiguse välja, selle taga oli vägivaldne konflikt, oli tugev vastasseis ja kaasnes väga palju ebamugavust. Samamoodi on konfliktid ja vastasseisud käinud kaasas muude sotsiaalse õigluse teemadega. Rassiseadused ei kadunud iseenesest. Abieluvõrdsus ei tekkinud iseenesest. Nende muudatuste taga on olnud inimesed, kes teadsid, miks nad muudatusi soovivad. Basil kirjutab: „Need 23 protsenti ameeriklastest, kes toetasid 1963. aastal kodanikuõigusi, teadsid täpselt, mida nad teevad. Nad ei teinud juhuslikult õigeid asju. Nad ei olnud kogemata ajaloo õigel poolel.“
2017 ja 2018 on aastad, kus on olnud palju juttu ahistamisest ja seksuaalvägivallast. On olnud palju ebamugavust ja vastasseisu. Ka nende lugude puhul tuleb küsida, kes olid teadlikud, kes valisid vaikimise, kes aitasid kinni mätsida, kes proovisid midagi muuta. Siin püüan anda ülevaate suurematest lugudest Eestis ja mujal ning nende mõjudest.
Välk selgest taevast?
Veidra kokkusattumusena algas #metoo ehk avalikult seksuaalsest ahistamisest rääkimine Eestis samal ajal kui ülejäänud maailmas. Möödunud aasta septembris pidas eestlaste äridelegatsioon pidu ühes hotellibaaris Malaisias. Paar nädalat hiljem, 5. oktoobril, ilmus The New York Timesis artikkel Harvey Weinsteinist,[3] kus kaksteist naist süüdistasid Weinsteini seksuaalses ahistamises, nende ründamises ja vägistamises. Pärast artikli ilmumist tunnistasid paljud teised filmitööstuses tegutsevad naised, et neil on Weinsteiniga olnud samu kogemusi. Uued paljastused hakkasid riburada pidi välja tulema: näitleja Kevin Spacey, iluvõimlemistreener Larry Nassar, senatikandidaat Roy Moore, koomik Louis C. K.… Skandaalid hõlmasid varsti Rootsi Akadeemiat, India Bollywoodi staare, poliitikuid ja meediamaju. Kanadas pidid neli inimest parlamendist lahkuma. USA-s mõjutas see ärimaailma, näiteks Nike vallandas ahistamissüüdistuse tõttu üksteist juhti ja Fordi autotehas Chicagos peab ohvritele maksma 10 miljonit dollarit rassilise ja seksuaalse ahistamise eest.
9. oktoobril kirjutas Laura Mallene Eesti Päevalehes Tartu psühhiaatrist Lembit Mehilasest, kes katsus depressioonihaige patsiendi rinda, viis jutu korduvalt seksuaalteemadele, kommenteeris patsiendi keha ja soovitas tal armukese võtta.[4] Mehilane ise põhjendas oma käitumist nii: „Ta ise käitus veidike väljakutsuvalt, riietus oli, nagu oli. Ja ma puudutasin sõrmega ta rinda. See oli tähelepanu juhtimine, et kuidas ta välja näeb.“ Kui patsient kaebusega Ambromedi kliiniku juhi poole pöördus, oli too väga empaatiline ja kinnitas, et on teadlik, et arsti töömeetodid ei ole alati sobivad, mistõttu nad ei lase sekretäridel noori naisi tema vastuvõtule panna. Seda tuleks aeglaselt korrata: kliinik oli „töömeetoditest“ teadlik, aga ei teinud muud, kui delegeeris probleemilahendamise sekretärile. Ei pöördunud politseisse, ei lõpetanud töösuhet, ei kindlustanud, et arst enam patsientidega kokku ei puutuks. Artikli tuules võtsid Päevalehe reporteritega ühendust ka teised naissoost patsiendid, kes kinnitasid, et Lembit Mehilane küsitles neid üksikasjalikult just seksuaalelu kohta – näiteks kas patsiendile meeldib anaal- või oraalseks. Samuti andnud arst soovituse mõni mees „ära vägistada“ ja pakkunud iseennast peigmeheks.[5]
10. oktoobril ilmus Eesti Päevalehes Liisa Tageli sulest artikkel, kus toodi avalikkuse ette Malaisia hotellibaaris toimunu.[6] Kirjeldati mitmeid seiku: üks naine lendas basseini ja teine kallati mehe poolt joogiga üle, saateks lause „ma tahtsin sind märjaks teha“. Kõige enam tähelepanu sai aga naine, kes rääkis, kuidas üks peoline lükkas ta kahe külmkapi vahele, üritas suudelda, kleiti kiskuda ja käperdada. Peatselt selgus ka peamise süüdistatu isik – Taavi Rõivas, endine peaminister ja riigikogu aseesimees. Rõivas astus samal päeval riigikogu aseesimehe kohalt tagasi ja on üldse üks kõige kõrgemal positsioonil olnud poliitikuid maailmas, kes ahistamissüüdistuste tagajärjel on pidanud tagasi astuma. Oma süüd ta otseselt ei tunnistanud, vaid sai naisega võrreldes „asjadest mõnedes detailides erinevalt aru“ ja vihjas ka sellele, et naisel võttis tervelt kolm nädalat aega, et talle oma ebamugavustundest rääkida. Ta oli ka hämmastavalt suuremeelne: „Ma võin isegi omaks võtta need asjad seal lehes kirjutatust, mida ma tegelikult pole teinud. Ma ei taha minna oma südametunnistusega vastuollu, aga kui on vaja võtta omaks veel midagi, siis ma võin ka veel midagi omaks võtta.“[7]
Loo avalikustamine toimus keset kohalikke valimisi ja päeval, kui elektrooniline hääletamine oli just lõppenud. Samas oli valimispäeva endani veel mitu päeva aega. Andmeteadlase Taivo Pungase ja politoloog Kadri Pungase analüüs näitas, et Rõivas küll kaotas pärast skandaali puhkemist ca 600 paberhäält, kuid reformierakonna mandaatide arvu see ei mõjutanud.[8] Kokkuvõttes mingit dramaatilist mõju see poliitiku populaarsusele ei avaldanud.
15. oktoobril, just samal päeval, kui Eesti rahvas läks valimiskastide juurde ja 1419 inimest otsustasid Taavi Rõivase poolt hääletada, tegi näitleja Alyssa Milano Twitteris seksuaalse ahistamise ohvritele üleskutse säutsuda #metoo (ehk „mina ka“), et näidata probleemi mastaapi. Facebookis kasutas seda esimese 24 tunni jooksul enam kui 4,7 miljonit kasutajat 12 miljonit korda.[9] Olin tol ajal veel Facebooki kasutaja ja ka minu silme ees rullus lahti pilt, kus märkimisväärne osa minu naissoost sõpradest ja tuttavatest tunnistas, et on ahistamist kogenud. Kinnistes naistegruppides hakati oma kogemustest rääkima ja ühe mälestused tõid teistele meelde enda omi, nii et läbi eri naiste elude põimus kokku otsekui tihe muster.
Teema oli õhus juba enne Weinsteini-kaasuse avalikustamist. Rebecca Corbett, The New York Timesi toimetaja, kes juhtis Weinsteini juhtumi uurimist, ütles hiljutises intervjuus, et aeg oli õige.[10] Viimastel aastatel oli mitmeid mõjukaid meediafiguure süüdistatud seksuaalses ahistamises või vägivallas, nende seas olid Bill Cosby, Roger Ailes ja Bill O’Reilly. Weinsteini kohta oli mürgiseid nalju tehtud juba aastaid. 2017. aasta jaanuaris toimus naiste marss, kus protesteeriti vastvalitud president Donald Trumpi vastu, kes oli kiidelnud, kuidas ta abielunaistele läheneb („You can do anything. Grab them by the pussy. You can do anything.“). Toimetuses arutati, kas selliseid juhtumeid võib veel olla, ja üles kerkis Weinsteini nimi. Corbett tundis enda sõnul tugevalt, et ei peaks keskenduma ainult Hollywoodile ja eliidile, vaid uurima ka madalapalgalisi valdkondi. Nii tõmmati Weinsteni kõrval paralleelselt käima Fordi autotehase uurimine (Fordi lugu ilmus detsembris ja jäi siinmail suuresti tähelepanuta).[11] Weinsteini lugu ei olnud seega algus, vaid pikema protsessi tulemus. Corbett ütleb, et ajakirjanikud kasutasid Weinsteini puhul klassikalisi uuriva ajakirjanduse meetodeid – uuriti kirjalikke dokumente, e-kirju, lepinguid. Iga kajastatud juhtumi puhul otsiti üles inimesed, kellele ohvrid olid toimunust rääkinud enne ajakirjanikuga suhtlemist. Naiste taustu kontrolliti, lood, mille ümber oli küsitavusi, jäeti käsitlusest välja: „See oli raske otsus, aga tahtsime, et lugu oleks kuulikindel.“
Ahistamise ja vägivalla teemad olid õhus ka siin, nii et võibolla ei olnudki tegemist veidra ajalise kokkusattumusega, nagu alguses kirjutasin. Eestis olid mõned lood 2016. aastal pälvinud suurt tähelepanu, kuigi nood kuulusid pigem perevägivalla kategooriasse. Juunis tuli avalikuks Tiit Ojasoo juhtum, detsembris Mihkel Kunnuse oma. Eriti esimene raputas avalikkust üpris tugevalt, sest Ojasoo näol oli tegemist väga progressiivse ühiskonnakriitikuga (Kunnust on veidi raskem kellekski selliseks mõelda). 2017. aasta alguses kirjutas Kadri Ibrus Eesti Päevalehes juhtumist Tartu ülikoolis, kus naissoost doktorant väitis, et juhendaja ahistas teda seksuaalselt ning et ta ei saanud oma doktorantuuri lõpetada.[12] Hiljem tuli avalikuks, et juhendaja oli Tehnoloogia instituudi professor Mart Loog, kes on siiamaani ametis.
Küsisin Liisa Tageli ja Laura Mallene käest, mida nemad selle kohta arvavad, kas teema oli õhus? Mõlemad kinnitavad, et ahistamisest ja vägivallast on kirjutatud ka varem ja teemast huvituvaid ajakirjanikke on samuti kaua olnud. Hoopis teine küsimus aga on, kuidas auditoorium on paljastustele reageerinud, millisele pinnale teemakajastus on langenud.
Tõsi on ka see, et akadeemilisel tasemel on seksuaalset ahistamist uuritud pikalt, 1980. aastatel ilmus sel teemal väga palju uurimistöid. Samuti on juba 50 aastat tegeldud poliitilise aktivismiga. Seksuaalse ahistamise tõid 1970ndatel poliitilisse päevakorda feministlikud grupid, seda laiema seksuaalse rõhumise kontekstis. On sõltumatu – radikaalfeministliku – liikumise teene, et naisepeks, vägistamine, prostitutsioon ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine ei kuulu enam apoliitilisse erasfääri, vaid on midagi, millega peab tegelema poliitika.[13] Ka #metoo nimi sündis juba kaksteist aastat tagasi, kui selle võttis kasutusele Tarana Burke, et toetada mustanahalisi naisi ja tüdrukuid, kes on kogenud seksuaalset kuritarvitamist.
Kas #metoo oli nagu välk selgest taevast? Kindlasti ei. Selle juured ulatuvad kaugele ja sügavale, kuid mastaapi on ilmselt mõjutanud kogunenud vimm. Sest kui sa räägid aastakümneid viisakalt mingist probleemist, mida tõsiselt ei võeta, siis lõpuks sa tüdined viisakas olemast.
Kuulsusefaktor
2017. aasta sügis erineski varasemast ajast võibolla selle poolest, et avalikult hakkasid sõna võtma kuulsused, andes teemale võimsa kõlapinna. Teisest küljest võivad kuulsused tähelepanu rajalt kõrvale viia. Laura Mallene toob välja, et Taavi Rõivase juhtum varjutas täielikult Lembit Mehilase oma, mis näitab, et prominentsus on üks võimsamaid uudisväärtuse kriteeriume. Samas puudutas Mehilase juhtum rohkemaid naisi, kaebused ja kontekst olid tõsisemad. Selles valguses pole imelik, et Fordi autotehase uurimist pole siinmail eriti kajastatud, kuna selle keskmes olid täiesti tundmatud, madalapalgalised naised ja mehed.
Aga tagasi 2017.–2018. aasta sügistalve. Samal ajal kui naised omakeskis minevikutraumasid arutasid, hakkas Eesti meedias üksteise järel ilmuma arvamusi meestelt, kes ennast häirituna tundsid. Kui guugeldada „metoo“ ja „nõiajaht“, tuleb ühe esimese vastena välja Mihkel Kunnuse arvamuslugu, kus ta (lisaks sellele, et #metood nõiajahi ilminguks peab) analüüsib ahistamisteemat läbi kreenis soosuhete prisma ja üksinduse.[14] Seksuaalne ahistamine tuleneks justkui asjaolust, et inimestel on raske leida paarilist ja luua perekonda. Ühtlasi heidab autor ette, et ahistamisdebatt ei suuda kohe kuidagi püsida „ajendprobleemi“ ehk siis sellise ahistamissituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Selle asemel tahavad naised rääkida igasugustest ebameeldivatest kogemustest, oh häda küll. Ühe näitena toob ta Feministeeriumi #minaka sildi all kogutud ja avaldatud anonüümsed kogemuslood.[15]
Feministeerium hakkas lugusid koguma uskudes, et oma loo rääkimine võib aidata kaasa tervenemisele – nii ühiskondlikule kui isiklikule. Lood hakkasid riburada pidi ilmuma ja mida rohkem neid ilmus, seda rohkem meile kirjutati. Lugudest joonistusid varsti välja teatud mustrid.
Esiteks oli selge, et ahistamisega seotut tõlgendati väga laialt ja kindlasti mitte seadusepügalaid jälgivalt. Lood ulatusid ebameeldivatest kommentaaridest ja ähvardustest vägistamise ja pedofiiliani välja. Teiseks olid sündmused kõhedusttekitavalt sageli aset leidnud väga varakult, lapsepõlves või eelpuberteedi-puberteedi aegu. Kolmandaks oli paljudel lugudel tunnistajaid ja teadjaid. Klassikaline näide oli ühistranspordis onaneerimine, hõõrumine, valjuhäälne tütarlapse rindade kommenteerimine, samal ajal kui teised reisijad pilgu ära pöörasid. Neljandaks kõikehõlmav süü- ja häbitunne. Miks just mina? Mida ma valesti tegin? Mitu lugejat kirjutasid, et nende seksuaalelu sai pikaks ajaks rikutud.
Tõsi ta on, et #metoo ei ole kohe kuidagi tahtnud püsida „ajendprobleemi“ juures. Teemale on väga laialt lähenenud nii Feministeeriumile kirjutanud inimesed kui ka teised avalikustajad. Kogemused ulatuvadki tüütust catcalling’ust eluaegseid tagajärgi põhjustava vägistamiseni. Nende tegude toimepanijate seas on lasteaiakaaslasi, vanaonusid, kolleege, võhivõõraid, abikaasasid. Osa lugusid kuulub halli tsooni. Neis ei ole ilmselt midagi, mida karistusseadustik hõlmaks, aga lugedes tekib küsimus, et äkki peaks hõlmama. Eesti karistusseadustikus eeldab vägistamine vägivalda või ohvri seisundi ärakasutamist, näiteks kui ta ei suuda vastupanu osutada. Kui ohver tehniliselt suudaks vastupanu osutada, aga mingil põhjusel ei tee seda, ei ole justkui tegemist vägistamisega, isegi kui tegu on tahtevastane. Miks on vägivalla läveks see, et inimene peab väljendama oma soovimatust teo suhtes? Miks ei ole selleks, et puudub nõusolek? Ja mitte ainult nõusolek, vaid „entusiastlik nõusolek“?
Lugudest tuleb küllaltki selgelt välja ka see, et ohvrite vaatenurgast ei ole ahistamisel ja vägivallal mitte midagi pistmist suhete ja perekonna loomisega. Mis suhteid või perekonda keegi võiks tahta luua seitsmeaastasega? Imetava emaga? Teismelisega trammis, trollis, bussis? Kreenis soosuhted ja üksindus on tõlgendused, mis sobivad maailmavaateliselt neile, kes näevad seksuaalses pinges igasuguse inimtegevuse alust. Enamik inimesi käib aga tööl, koolis ja sõidab trammi või trolliga mingil muul eesmärgil.
Aasta jooksul jõudis Eesti avalikkuse ette veel ahistamisjuhtumeid. Kõige enam tähelepanu pälvis astroloog Igor Mangi juhtum, mille avalikustas 2018. aasta kevadel „Pealtnägija“.[16] Mangi juhtumit on huvitav analüüsida seetõttu, et väga kiiresti liikus süükoorem Mangilt tema ohvritele.[17] Meestearst Margus Punab leidis, et „suurim probleem ei ole ÜKS pervert, vaid … inimesed, kes on vaimselt sedavõrd ebastabiilsed ja lihtsalt manipuleeritavad“.[18] Naiste esoteerikahuvi ja abituse pärast oma probleemidega toime tulla tundsid muret ka ajakirjanikud Toomas Sildam ja Anvar Samost.[19] Punabile sekundeeris Peeter Helme, lisades, et probleem on seotud Eesti meditsiini rahastamisega, sest järjekorrad nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juurde on lootusetult pikad.[20]
Kuigi pealtnäha leiti konsensus, et põhiprobleem on ohvrites ja nende vaimses ebastabiilsuses, tasuks Mangi juhtumi puhul eraldi vaadata meedia rolli laiemalt ja Maalehe rolli spetsiifiliselt. Tänu meediale Mang oma kuulsust kasvatas. Mang ei oleks saanud olla Mang ilma meediata. Maaleht tiražeeris Mangi viimast aastahoroskoopi 102 000 eksemplaris (oma vaimselt ebastabiilsetele lugejatele?).
Eestis on avalikuks tulnud ka üks juhtum, kus ahistamises süüdistatakse naist. 2018. aasta oktoobris kirjutas Mikk Salu Eesti Ekspressis, et endised töötajad süüdistavad keeltekooli direktorit Signe Laigut ahistamises.[21] Juhtumite ülevaate lõpetab aga Martin Hallik, kes vallandati ahistamissüüdistuste tagajärjel päevapealt Tartu Ülikooli raamatukogu direktori ametikohalt ja kes otsuse töövaidluskomisjoni edasi kaebas. Novembris leidis komisjon, et vallandamisotsus on tühine, ning mõistis ülikoolilt Halliku kasuks välja märkimisväärselt kõrge hüvitise.[22] 118 000-eurone hüvitis riivas tema endiste alluvate õiglustunnet, kes seepeale meedias süüdistuste sisu täpsemalt lahti rääkisid ja kirjeldasid asutuse peol toimunut järgnevalt: „ta lihtsalt hõõrus ennast meie vastu“, „ta lihtsalt käis ringi ja katsus valimatult naisi“, „Hallikust möödudes sain lataka vastu taguotsa“ või „ta käperdas, surus oma alakeha minu vastu“.[23] Süüdistusi oli veel. Hallik eitas kõiki.[24]
Samal ajal ilmus kaks uudist, mis pärineksid justkui The Onionist – Martin Hallik viis läbi koolituse teemal, kuidas edukalt töösuhet lõpetada, osalemine maksis 300 eurot,[25] ja Eesti Naisteühenduste Ümarlaud teatas, et annab naistevastase vägivalla vastu võitlemise eest auhinna justiitsminister Urmas Reinsalule. Auhinda põhjendati muuhulgas sellega, et karistusseadustikus jõustus seksuaalset ahistamist käsitlev süüteokoosseis.[26] Tegemist on sellesama sättega, millele Reinsalu vastu oli.
Üks asi, millele #metoo nii Eestis kui mujal terava valguse suunas, on nende inimeste vastutus, kes toimunust teadsid. Paljudel juhtumitel oli küllaga pealtvaatajaid, teadjaid, kahtlustajaid ja kinnimätsijaid. Oli hulk advokaate, kes ohvritega vaikimislepinguid sõlmisid ja neile raha välja maksid. Oli tööandjaid, kirikuid ja haridusasutusi, kes „jamadesse“ sattunud töötajaid lihtsalt järgmisse kohta liigutasid. Oli toosama psüühikahäiretele spetsialiseerunud kliinik Tartus, kes palus noored naispatsiendid lihtsalt teiste psühhiaatrite juurde suunata. Nendel inimestel – sest ka suurtes organisatsioonides langetavad otsuseid alati inimesed – lasub väga suur vastutus. Eraldi kategooria on siin süüdistatute lähedased, sageli naised, kes oma meeste kaitseks välja astusid. Olen veendunud, et ükski inimene ei vastuta teise tegude eest, küll aga enda tegude ja tegemata jätmiste eest. Kui sa oma mehele sellist katet pakud ja ta tänu sellele saab edasi tegutseda, siis vastutad sa ka selle eest.
Milline on olnud konstruktiivne kriitika?
#metoo liikumist on kritiseeritud mitmes plaanis ja osa kriitikast tasuks arvesse võtta. Näiteks on vähe olnud kuulda erinevate vähemusgruppide häält ja nende kogemusi. Mis juhtub, kui rassism ja seksism omavahel põimuvad? Vähemusrahvustesse kuuluvad naised on üleesindatud madalapalgalistel töökohtadel ja sektorites, kus ahistamine on laialt levinud, nagu hotellindus, toitlustus, teenindus (ja Fordi autotehas). Sama kehtib ka Eestis, kus venekeelsed naised on tööturul kõige kehvemal positsioonil üldse, teenides veel vähem kui eestikeelsed naised. Samal ajal ei pruugi nad viibida samas infoväljas, lugeda The New York Timesi või Eesti Päevalehte. Puudega inimesed, kes võibolla sõltuvad isiklikust hooldajast, on eraldi riskigrupp. Üldse on ebaõigluse vastu raskem astuda, kui sinu positsioon on madalam korraga mitmel põhjusel. Prostitutsiooni ja seksitööstusesse kaasatute häält pole samuti eriti kuulda olnud, kuigi seksuaalse ahistamise ja vägivalla risk on selles valdkonnas ülikõrge.
Teine kriitikakoht puudutab seda, et väga palju on tähelepanu saanud silmapaistvad üksikjuhtumid ja – nagu Laura Mallene ja Liisa Tagel välja tõid – staarid. Üksikjuhtumitele keskendumine tähendab aga, et paljude naiste igapäevased kogemused jäävad tagaplaanile. Kui ma augustis Arvamusfestivalil justiitsministriga ahistamisteemalises vestluses osalesin, oskas ta hämmastavalt hästi meenutada veidraid üksikjuhtumeid välismaalt, samal ajal demonstreerides õndsat teadmatust Eestis toimuvast. Üks veider üksikjuhtum, mis talle rahu ei andnud, puudutas Waterhouse’i maali eemaldamist Manchesteri kunstigaleriist, sest pildil olid nümfe kujutavad topless-tütarlapsed – niisiis olla moraalipaanika juba sinnamaale jõudnud. Nüüd on küll asi liiga kaugele läinud, arvas justiitsminister. Selleks ajaks oli juba pool aastat teada olnud, et kunstiteose ajutine eemaldamine oli osa kunstiprojektist, mille eesmärgiks oli uurida kunstipubliku ja -töötajate rolli kureerimisel.[27] Aga miks lasta ennast kunstniku keerukast põhjendusest segada, kui lihtsam on „tsensuur!“ karjuda? Ja miks peaks üldse tähele panema, mis Eesti koolides, ülikoolides, avalikus ruumis ja töökohtades toimub, kui on võimalik „tsensuur!“ karjuda?
Selge on, et ahistamisest avalikult rääkimine on langenud väga erinevale pinnale sõltuvalt sellest, kas auditooriumi väärtused on pigem liberaalsed või konservatiivsed. Liberaale šokeeris, kui süüdistused puudutasid inimesi, keda peeti progressiivseiks. Eestis oli selleks Ojasoo, Rootsis Virtanen ja USA-s teati Harvey Weinsteini kui „Pulp Fictioni“ suguste filmide tegijat, kes annetas raha pereplaneerimise liidule ja osales naiste marsil. Šokile vaatamata ei ole aga nende hoiakud ahistamissüüdistuste suhtes eriti muutunud. USA konservatiivsed valijad seevastu on mitmete uuringute andmeil pigem teema vastu vaenulikumaks muutunud, nii et demokraatide ja vabariiklaste vahel on märkimisväärsed erinevused. 18% meessoost demokraatidest leiab, et „#metoo liikumine on liiga kaugele läinud“. Vabariiklastest meestest leidis seda 76%.[28] President Trump tundub igasuguste süüdistuste osas immuunne olevat. Kui ülemkohtukandidaati Brett Kavanaugh’d süüdistati vägistamiskatses, teatas Trump, et „praegune aeg on noorte meeste jaoks väga hirmutav“.[29]
Eesti konservatiivide positsioonivalikut on veidi keerulisem hinnata. Nii EKRE kui ka Isamaa esindajad on riigikogu stenogrammides esinenud sõnavõttudega, mis võivad jätta nendest mulje kui suurimatest naistevastase vägivalla vastu võitlejatest. Samas räägivad nende teod midagi muud. EKRE seisis aktiivselt vastu naistevastast vägivalda reguleeriva Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisele ja Reinsalu takistas sellega edasiminekut, nõudes selle raames ühtlasi ka burkade kandmise keelustamist. Samuti ei soovinud ta üldse karistusseadustikku seksuaalse ahistamise paragrahvi lisada, pidades seda ebaotstarbekaks „ülereguleerimiseks“.[30] Et kõigile oleks selge – ahistamise säte ei ole karistusseadustikus mitte tänu justiitsministrile, vaid tema vastuseisust hoolimata. Samuti on raske unustada Reinsalu eepilist vihapurset naisõiguslaste suunas, kes pöördusid presidendi poole seoses Ojasoo vabariigi aastapäeva lavastusega.[31]
Vähemkonstruktiivne kriitika
Kolmas kriitikasuund puudutab sama, millele osutas Mihkel Kunnus – ei taheta kuidagi „ajendprobleemi“ juures püsida ja debatt käsitleb seksuaalvägivalda liiga laialt. Selle kriitikaga ma ei nõustu. Rahvusvaheliselt pälvis tähelepanu 2018. jaanuaris ilmunud lugu, kus üks naine kirjeldas oma ebameeldivat kohtumist koomikust näitleja Aziz Ansariga.[32] Kriitikud leidsid, et selliste lugude esiletoomine teeb #metoole karuteene, sest ainus asi, mille vastu Ansari eksis, olevat see, et ta ei suutnud naise meelestatust välja lugeda, igasugust halba seksi ei saavat aga pidada vägivallaks. Ilmselt siis ei saa eeldada, et inimene mõistaks: kui sa oled viis korda järjest naise käe oma peenise peale asetanud ja ta on selle – viis korda järjest! – sealt ära võtnud, siis ta ei taha seda seal hoida. On tõesti halle alasid. Ja sellepärast on vaja entusiastlikku nõusolekut. Kui on nii palju inimesi, kes ei suuda teise inimese suhtumist välja lugeda, ja nii palju neid, kes arvavad, et kui üks osapool ei soovi, on lihtsalt tegemist halva seksiga, siis on vaja see hall ala mustvalgeks teha. Amnesty Internationali andmetel on Euroopas kaheksa riiki, kus vägistamine on defineeritud nõusoleku kaudu, ja veel kolmes riigis on see arutluse all. Eesti ei ole üks neist.[33] Aga võiks olla.
Seksuaalvägivalla käsitlus on olnud nii lai ka teisel põhjusel. Nii lihtsalt läheb, kui inimesed räägivad oma lugusid sellisena, nagu nad neid mäletavad, ilma raamideta. See protsess on olnud väga kirju, kohati räpane, ja seda on võimendanud arusaam, et individuaalsed kannatused on osa suuremast mustrist, mis ongi kirju.
He said, she said
Olen seni mööda hiilinud ühest põhilisest kriitikaliigist, mis on seotud faktikontrolliga ja murega, et paljude juhtumite puhul ei saagi keegi peale osaliste endi täpselt teada, mis juhtus, s.o tegemist on „he said, she said“ olukorraga, kus kohut mõista pole võimalik. Põhiline on hirm valesüüdistuste ees, sest üksainus lugu võib süüdistatu karjääri ära rikkuda, ülejäänud elust rääkimata. Kohtuekspert Berit Cavegn kirjutab, et seksuaalkuritegude puhul esineb valesüüdistusi sarnases mahus kõikide teiste kuriteoliikidega, pigem isegi vähem. Lisaks ei tähenda valesüüdistus siin seda, et rünnakut ei toimunud, vaid valesüüdistusena lähevad arvesse ka need juhtumid, kus kriteeriumid, millega süüdistus valena määratletakse, sõltuvad menetleja isiklikust otsusest ja muudest subjektiivsetest ilmingutest, mitte otseselt uurimise tulemusest. Paljudel juhtudel arvestatakse valesüüdistusteks ka need juhtumid, kus ohver vastu ei hakanud.[34] Seega on ohvritel väga palju põhjust karta hoopiski vastupidist – et tõesed juhtumid ei saa justiitssüsteemilt õiglast lahendust. Ohvrite karjääre ja elusid aga mõjutavad need juhtumid ju samuti, ükskõik kas nad tulevad avalikuks või mitte. Tulemuseks on teatamata seksuaalkuritegude väga suur osakaal.
Ekslik on ka arvamus, et ahistamist ei ole võimalik tõendada, kui ei ole tunnistajaid. Inimesed jätavad maha jälgi ja räägivad toimunust teistele. Kui läbi viia korralik uurimine, ei pruugi tõendamine olla sugugi keeruline. Põhiküsimus on pigem selles, kui tõsiselt võtab tõendamist meedia, rääkimata sotsiaalmeediast. The New York Times käitus oma uurimistöös eeskujulikult, otsides vettpidavaid tõendeid ning jättes kõrvale kõik küsitavusi tekitavad asjaolud. #metoo tagajärjel tekkis aga nähtus, kus peavooluajakirjandus taasesitas nimelisi süüdistusi, mida omakorda ei olnud tõendatud. Rootsis tekkis selle ümber päris terav debatt, kui saatejuht Cissi Wallin süüdistas vägistamises Fredrik Virtaneni, ennast väga progressiivse vasakpoolse feministina profileerinud kolumnisti.
Kuna Wallin nimetas Virtaneni nimepidi ja tegemist oli kahe tuntud inimesega, sai juhtum palju tähelepanu. Virtaneni süüdistasid ka teised, anonüümseks jäänud naised. Üks 14-aastane tüdruk, kes tema juures praktikat soovis teha, sai Virtanenilt sõnumi küsimusega „kas tahad seksida“. Virtanen tunnistas, et on minevikus „sitapeana“ käitunud, kuid see olla toimunud alkoholi ja narkootikumide mõjul; ta eitas vägistamissüüdistusi ja väitis, et ei teadnud, et praktikant on ainult 14 (oma sõnumit ta ei eitanud). Praegu elab ta eeskujulikku elu, on abielus ja feminist.[35] Hiljem on ta rääkinud, kuidas meediapeks mõjus väga rängalt, ta olevat tundnud end lintšituna ja tema väikesed lapsed olla kannatanud. Rootsi pressinõukogu taunis kahe suure meediaväljaande, Expresseni ja Svenska Dagbladeti Virtaneni-teemalisi artikleid ning teiste väljaannete otsust avaldada tema nimi seoses kuriteoga, mille eest teda ei ole süüdi mõistetud.[36] Virtanen kaebas kevadel Wallini laimu eest kohtusse. Wallin ei ole oma süüdistustest taganenud ja siinse loo kirjutamise hetkel ei ole prokuratuur talle veel süüdistust esitanud.
Oskan sellest järeldada üht. Seksuaalvägivalla uurimine ja sellest teada andmine seab meediale ajakirjanduseetika osas väga kõrged nõudmised. #metoo valguses on oma töömeetodite üle olnud põhjust järele mõelda päris mitmel väljaandel. Muide, sama kehtib ka ohvrite kohtlemise kohta. Aga lahenduseks ei ole seksuaalvägivalla teemat mitte kajastada. Mis puudutab individuaalseid süüdistusi sotsiaalmeedias või mujal, siis nende eest vastutavad inimesed ise ja süüdistatul on alati võimalik laimamise vastu kohtusse pöörduda. Sõnaõigust kelleltki ennetavalt ära võtta aga ei saa.
Lõpetuseks
Kas #metoo käigus on olnud võitjaid, kaotajaid? See ei olnud kindlasti mugav ei neile, keda süüdistati, ega neile, kes võibolla esimest korda näevad enda ohvriksolekut. Õigemini näevad, et teised näevad neid ohvritena. Vastupidiselt levinud arusaamale ei taha kõik ohvrid olla, eriti kui neil on probleeme feministliku maailmavaatega. Nii et kindlasti on kaotajaid. Harvey Weinstein ei ole enam Harvey Weinstein ja Mang ei ole enam Mang. Nii mõnegi oma tunnistustega välja tulnud naise elu on väga kibedaks tehtud, Christine Blasey Ford ei saa enam kodus elada. Aga see on olnud vajalik ja on sügavalt muutnud seda, kuidas me seksuaalvägivallast räägime.
Anastasia Basil kirjeldab, kuidas Harvardi ülikooli raamatukogu oli kuni 1967. aastani avatud ainult meestele, sest naised „häirisid“ tõsisele haridusele pühendumist. Kas Harvardi juhtkond ärkas lihtsalt ühel päeval üles ja otsustas, et täna avame raamatukogu naistele? Ei. Ärkas hoopis üks feminist, Naomi Weisstein. Koos mõne sõbraga tõmmati selga trikood, võeti kaasa klarnet, trompet ja kaks tamburiini ning mindi Harvardi raamatukogu ette pilli mängima ja karjuma „me alles näitame teile häirimist“. Naomi Weisstein ei olnud kuulus, ta oli lihtsalt üks aktivist, kes Basili sõnul „oma käe äravooluavasse pistis ja selle kõntsast puhtaks rookis“, et teised naised saaksid õpingute ajal raamatukogus käia. Et neil oleks lihtsam. Ka neil, kes esinevad #WomenAgainstFeminism sildi all ja ära unustavad, et kui poleks olnud kõntsa rookinud suguõdesid, siis poleks ka naiste varjupaiku, hädaabinumbreid ega alaealise vägistamise kriminaliseerimist.[37] Rääkimata sellest, et neil endalgi üldse mingit sõnaõigust oleks.
Ajad ei muutu niisama ja iseenesest, ei muutu ka inimesed. Keegi kutsub muudatuse esile. Keegi näitab, mis valesti on. Räägib oma lugu. See on ebamugav, aga kuula teda.
Artikkel ilmus algselt Vikerkaares.
Allikad:
[1] A. Basil, Relax, Ladies. Don’t Be So Uptight. You Know You Want It. Medium, 19.09.2018. https://goo.gl/QhU6fj.
[2] H. Fahl, Det har varit ett smärtsamt men nödvändigt år med metoo. Dagens Nyheter, 14.10.2018.
[3] J. Kantor, M. Twohey, Harvey Weinstein Paid Off Sexual Harassment Accusers for Decades. The New York Times, 05.10.2017.
[4] L. Mallene, „Ta katsus mind luba küsimata.“ Tuntud psühhiaater ahistas patsienti. Eesti Päevaleht, 09.10.2017.
[5] T. Jõesaar, Patsiente ahistanud psühhiaater oli kuus aastat tagasi vägistamissüüdistusega uurimise all. Eesti Päevaleht, 18.10.2017.
[6] L. Tagel, Ahistamised ja basseini lükatud naine. Taavi Rõivas ja Eesti äridelegatsioon korraldasid Malaisias peo, mille pärast ekspeaminister pidi avalikult vabandust paluma. Eesti Päevaleht, 12.10.2018.
[7] Rõivas astub riigikogu aseesimehe kohalt tagasi. ERR.ee, 12.10.2017.
[8] T. Pungas, Kas skandaal mõjutas Taavi Rõivase häälesaaki valimistel? 18.10.2017. https://pungas.ee/roivas/.
[9] C. Santiago, D. Criss, An Activist, a Little Girl and the Heartbreaking Origin of „Me Too“. CNN, 17.10.2017.
[10] Rebecca Corbett avslöjade Harvey Weinstein: Vi ville göra storyn skottsäker. Dagens Nyheter, 22.11.2017.
[11] S. Chira, C. Einhorn, How Tough Is It to Change a Culture of Harassment? Ask Women at Ford. The New York Times, 19.12.2017.
[12] K. Ibrus, Tartu ülikool keeldus uurimast doktorandi seksuaalse ahistamise kaebust. Eesti Päevaleht, 15.02.2017.
[13] L. Gemzöe, Feminism. Stockholm, 2006.
[14] M. Kunnus, #MeToo ja Neverland. Postimees, 09.02.2018.
[15] https://bit.ly/2G0bOR0.
[16] M. Kärmas, A. Gavronski, „Pealtnägija“: mitu naist süüdistavad Igor Mangi seksuaalses ahistamises. ERR.ee, 09.05.2018.
[17] https://bit.ly/2SoHH76.
[18] M. Punab, Probleem ei ole mitte ühes perverdis, vaid tuhandetes pidetutes isikutes, kes soolapuhujaid usuvad. Delfi, 11.05.2018. https://goo.gl/dcMEqx.
[19] Toomas Sildam: kui inimene nutab, siis mina ei naera. ERR.ee, 13.05.2018.
[20] „Rahva teenrid“: Mangi juhtum osutab meie ühiskonna hädadele. ERR.ee, 12.05.2018.
[21] M. Salu, Koolidirektor tahtis õpetajalt seksi. Keeldumise peale lasi ta õpetaja lahti. Eesti Ekspress, 24.10.2018.
[22] Töövaidluskomisjon tühistas TÜ raamatukogu direktori vallandamise. ERR.ee, 22.11.2018.
[23] K. Kuulpak, „Ta käperdas, surus oma alakeha minu vastu.“ Martin Halliku alluvad räägivad oma lood. Postimees, 27.11.2018.
[24] Tartu Ülikooli raamatukogu eksjuht Martin Hallik: ma ei hõõrunud ennast kellegi vastu, „paugu lahti saamise“ soovi pole avaldanud. Delfi, 27.11.2018. https://goo.gl/Ai7cwT.
[25] G. Palgi, TÜ raamatukogu direktori kohalt vallandatud Martin Hallik viib läbi töösuhte eduka lõpetamise koolituse. Tartu Postimees, 23.11.2018.
[26] ENÜ Valge Lindi auhinna pälvib 2018. aastal justiitsminister Urmas Reinsalu. Eesti Naiste Ümarlaud, 25.11.2018. https://goo.gl/GS95eE.
[27] S. Boyce, Our Removal of Waterhouse’s Naked Nymphs Painting Was Art in Action. The Guardian, 06.02.2018.
[28] New Bucknell Survey Finds Americans Deeply Divided by #MeToo. For the Media, 05.04.2018. https://goo.gl/5HF3rD.
[29] J. Diamond, Trump Says It’s „a Very Scary Time for Young Men in America“. CNN, 02.10.2018.
[30] Seksuaalset ahistamist eraldi kuriteona seadustesse ei panda. ERR.ee, 20.03.2017.
[31] https://bit.ly/2Ph6lVz.
[32] K. Way, I Went on a Date with Aziz Ansari. It Turned into the Worst Night of my Life. Babe, 03.01.2018. https://bit.ly/2AXTL6t.
[33] Women Across Europe Failed by Outdated Rape Legislation. Amnesty International, 24.11.2018. https://goo.gl/mmc3mY.
[34] https://bit.ly/2QvUpE3.
[35] Virtanen: Jag har betett mig tölpigt och skitstövligt. Aftonbladet, 25.10.2018.
[36] Expressen fälld i Pressens Opinionsnämnd för påståenden om Fredrik Virtanen. Allmänhetens Pressombudsman, 25.06.2018. https://goo.gl/Bmfbcm.
[37] A. Basil, Relax, Ladies. Don’t Be So Uptight. You Know You Want It.
