Alastuse pidu

Oh, kui mõnus on teatrist lahkuda, teades, et oled ära näinud selle aasta rõõmsaima lavastuse. See on muidugi Vabal Laval etendunud Austria koreograaf Doris Uhlichi “Alastusest enam“. 

Uhlich, kes on rahvusvaheliselt juba üsna tuntud kaasavate tantsulavastuste poolest, oli ka oli seekord leidnud tantsijad kohapealt. Laval oli 17 alasti inimest. Aga mitte niisama ennast paljalt näitamas, vaid rokkimas, võdistamas, koogutamas, aelemas, hüppamas, rullumas, põrkumas, laksamas ja viskumas. Üksi, kõik koos, vastakuti ja gruppides. Robustselt ja õrnalt.

Kõrvale olid visatud ideaalid ilusast kehast, sest kehasid laval oli tõepoolest igasuguseid. Tundus, nagu oleks ideaalselt treenitud kehalt seekord justkui midagi ära võetud. Sest juba veidigi kogukamaid kehi oli laval märksa põnevam vaadata, kuna sellisel füüsisel on rohkem materjali, millega Uhlichi võtted kõige prominentsemalt esile tulevad. Rasvatants, nagu lavastaja on ise määratlenud.

Erootilise paljastamise, võrgutavate pooside, aga ka väljapeetud koreograafia otsijad pidid etenduselt pettumusega lahkuma. Nägin lavastuses puhast rõõmu keha liikumisest, higi lendamisest ja vabast alastusest. Alasti kehad mitteseksualiseerituna koos töötamas ei olnud tingimata mitte midagi väga uut, aga sellest oli siiski mõnusalt naljakas osa saada.

Laval toimuval polnud midagi ühist seksikuse või alastuse kultiveerimisega, millega meedia klikke kogub. Alastus selles lavastuses ei olnud tähelepanu püüdmise taktika, vaid meetod vabastada keha ja pidutseda. Meie reserveeritud ja kehalisust põlgavas ühiskonnas on ülimalt tervendav näha kintsude, tagumiku, kõhu ja üldse kogu keha emantsipatsiooni ekstaatilise tantsu kaudu.

Mul on siiralt hea meel, et kehapoliitikat ka nii lõbusalt teha saab.