Annika Silde: nõusolekuta alastipiltide jagamine on sisuliselt seksuaalvägivald

Ilma nõusolekuta intiimsete fotode või videote jagamine on seksuaalvägivalla vorm ja ebaseaduslik. On aeg lõpetada ohvrite süüdistamine ja panna levitajad vastutama.

Kujuta ette, et sinu privaatsest hetkest tehtud pilti või videot jagatakse ilma sinu loata. See hakkab ühest seadmest teise levima ning seda vaatavad ja kommenteerivad võõrad. Selle emotsionaalne mõju (hirm, häbi, kontrolli kaotus) on võrreldav seksuaalvägivalla kogemusega.

Privaatsete, seksuaalse alatooniga või paljastava sisuga piltide ilma nõusolekuta jagamine või sellega ähvardamine on ebaseaduslik. Ometi juhtub seda iga päev. On aeg lõpetada pildil olijate süüdistamine ja nimetada asju õigete nimedega.

Sa ei ole selles süüdi, kui sinu fotosid levitatakse internetis ilma loata, ka siis, kui oled kunagi pildi või video tegemisega nõustunud või selle ise kellelegi saatnud. See ei anna kellelegi õigust materjali edasi jagada. Nõusolek ei ole kivisse raiutud, seda võib igal ajal tagasi võtta ning nõuda materjali kustutamist. Luba küsimata jagatud alastipildid ja -videod on sisuliselt seksuaalvägivald selle inimese vastu.

Kurvad ja pikaajalised mõjud

Kübermaailm on eriliselt julm, sest seal ei piirdu seksuaalvägivald tavaliselt ühe intsidendiga ega vägivallatsejaga. Iga inimene, kes pilti edasi saadab, salvestab või kommenteerib, võtab osa selle levitamisest. Internet ei unusta. Ohvri jaoks tähendab see püsivat vägivallaseisundit.

Küberruumis kogetud seksuaalvägivald võib sundida inimesi vaikima ja tõrjuda nad avalikust elust kõrvale. Ohvriks võib langeda olenemata soost ning sageli kogevad seda koolide ja ülikoolide õpilased. Tagajärjed võivad olla tõsised: õpitee katkeb või pidurdub, vaimne tervis halveneb, tekib ärevus ja tõrjutuse tunne. Mõned inimesed hakkavad end vigastama ja äärmuslikel juhtudel võib see viia enesetapuni.

Sageli on materjali levitamise taga endine partner või mõni tuttav. Nende motiivid on erinevad: kättemaks, pahatahtlikkus, tähelepanuvajadus või väljapressimine. Tänapäeval tuleb arvestada ka fotode ja videote manipuleerimisega. Näiteks saab süvavõltsingutega kujutada inimese äratuntavalt ja jätta muljet nagu ta osaleks seksuaaltegevuses.

Kuidas aidata lähedast, kes on sattunud ohvriks, kuid häbeneb või kardab sellest rääkida?

Esmalt: ole tema jaoks olemas ja kuula. Inimesed võivad pärast sellist traumeerivat sündmust tunda viha, abitust, jõuetust, häbi ning võivad juhtunus iseennast süüdistada. Nende igapäevaelu võib olla häiritud. Sa ei tea täpselt, mida sinu lähedane on kogenud ja läbi elanud. Sinu poole pöördumine on tema poolt väga julge samm!

Parim viis talle toeks olla on tema läbielamist mitte pisendada, jääda ise rahulikuks ja väljendada mõistmist. Rõhuta, et vastutus vägivalla toimepanemise eest lasub selle toimepanijal. Ära hinda seda, mida ta on teinud või tegemata jätnud või kuidas end tunneb. Ära ütle: „Sa ei peaks niimoodi tundma,“ või „Sa peaksid olema õnnelik, et neid pilte nii vähe levitati.“  Selle asemel tunnusta lähedast, et ta tuli sellest rääkima, ning anna pead noogutades märku, et oled talle toeks.

Hea, kui ta soovib oma läbielamistest rääkida, kuid ära survesta teda seda tegema. Ole ka ise valmis vastu võtma seda, mida ta sulle ütleb. Jälgi hea suhtluse nimel nii oma sõnu kui ka kehakeelt, nagu näoilmeid, silmsidet, žeste ja seda, kuidas teise inimese suhtes istud või seisad.

Kui esmased tunded on vaibunud, mõelge koos järgmised sammud läbi: kas ta vajaks abi politseisse teavitamisel, tõendite kogumisel, piltide mahavõtmisel, ohvriabisse või mujale pöördumisel?

Ohvriabist saab tuge

Ohvriabist toe saamiseks ei pea olema politseimenetlust ega kriminaalasja. Meie juurde võib pöörduda igaüks, kes on kogenud vägivalda. Me kuulame, pakume emotsionaalset ja praktilist tuge ning aitame vajadusel suhtlemisel teiste asutustega. Ohvriabi poole saab pöörduda ka anonüümselt – oluline on, et keegi ei jääks üksi.

Juhul, kui vajad kohest nõu või tuge, helista 116 006 – ohvriabi kriisitelefon kuulab sind ööpäevaringselt.