Asi ei ole ainult aasta ema auhinnas
1918. aastal lahkus Marie Reisik koos oma toetajatega 1907. aastal ühiselt asutatud esimesest naiste ühingust Tartu Naisseltsist ja lõi Tartu Naisühingu. Temaga koos astus seltsist välja ka mitu teist tuntud tegijat ja väikeses unises provintsilinnas tekkis kaks omavahel võistlevat organisatsiooni. Naisliikumise sisemised konfliktid ja vastuolud ilmestasid kogu iseseisvusperioodi, see raskendas koostööd ja kesksete ideede ellu viimist. Kas tuleb tuttav ette? Eesti taasiseseisvusaastad selles mustris muudatust ei too. Endiselt kerkivad vastuolud konservatiivsete ja uuendusmeelsete vahel. Kuid midagi on siiski kardinaalselt muutunud.
Reisik, kelle sünnist tänavu veebruaris möödus 130 aastat, on Eesti naisliikumise ajaloo legend, üks esimesi naispoliitikuid, ajakirjanik, kutse- ja kunstihariduse rajajaid. Üsna sageli kujutakse teda skandaalse feministina, kes suitsetas avalikult ja lõikas poisipea, unustades mainida, et sedasi esindas ta oma ajastu tüüpilist moodsat Euroopa naist – ühte esimeste hulgas Eestis. Reisik pidas oluliseks naiste eneseteostust valitud kutsealal ja tal ei olnud lapsi – tema elutöö ulatust arvesse võttes on viimane täiesti asjasse puutumatu fakt, kuid ikka ja jälle leiab ka see mainimist hoolimata tema elust ja tööst kirjutatud ridade nappusest.
Naisliit oli eeskujuks sufražettidele
Ideoloogilised vastuolud Tartu konservatiivsete vaadetega naiste ja Pariisis prantsuse keele õpetajaks õppinud ja omas ajas radikaalse Marie Reisiku vahel ei takistanud teda alates 1911. aastast seltsi poliitilist ajakirja Naisterahva Töö ja Elu toimetamast, 1917. aasta mais Eestimaa naiste esimest kongressi sisse juhatamast ja läbi aastate seda juhatamast, ega 1920. aastal Naisliidu juhiks saamast. Naisliidus sai Reisiku peamiseks ülesandeks Eesti naisliikumise mitmesugused suundumused ühise katuse alla koondada ja naistele nende poliitilises võitluses teerajajaks olla. Esimese naisliidu väljaandena avaldati Emma Mikkelsaare uurimus prostitutsioonist Eestis, alustati üle-eestiliste suguhaiguseid käsitleva loengusarjaga ja palju muud “radikaalset”. Samas olid need tegevused sünkroonis Skandinaavias ja teistes Euroopa riikides toimuvaga. Eesti naised olid sel perioodil oma poliitiliste õigustega eeskujuks koguni maailmakuulsatele sufražettidele Inglismaal!
Naisliidu ajalugu võib periodiseerida mitmeti, kuid tõmbaksin ühe punase joone Pätsi vaikiva ajastu režiimi algusesse. Just siin muutus naisliikumise retoorika ja tegevus radikaalsest järjest rahvus-traditsioonilisemaks, vastutasuks õnnestus naisliidul ühena vähestest oma tegevust jätkata. Taaskord avaldus Reisiku poliitiline andekus. Ja kuigi ta oli algusest peale kuulunud nn Tõnissoni leeri, suutis ta kiirelt Pätsiga koostööks sobiva platvormi leida ja naisliidu tegevusele uue poliitilise doktriiniga sobiva suuna anda. Keskseks muutus naiste kutseharidus ja asutati Kodumajanduse Instituut (hiljem tuntud kui pisipeda).
Näitus ajaloolistest Eesti naistest Ladyfest 2014 festivalil
Kuhu kadus Marie Reisiku särav panus Eesti feministide ajalukku?
1940. aastal, kui Nõukogude võim Eestis ühingute tegevuse keelas, saadeti laiali ka naisliidu juhatus. Enamik naisliidu arhiivist on praeguseni kadunud või lausa hävinenud. Põhiliselt saamegi tegevusest aimu nende enda aastaraamatute, artiklite ja välja antud ajakirjade vahendusel. Marie Reisikut otsisid võimud taga ja ta suri 1941. aastal Tallinna keskhaiglas. Sealt edasi vajus ta paljudeks aastakümneteks unustuste hõlma.*
Ja kuigi leidub naisliidus neidki, kes Marie Reisiku hauda Liiva kalmistul korras hoiavad, siis pole suurem osa inimestest Eestis selle naise nime üldse kuulnudki. Vaevalt teatakse midagi tema tegevusest, saati siis tollel ajal toimunud naiste omavahelistest võitlustest. Sellest on kahju, sest hulk samu naiste probleeme on praeguseni aktuaalsed. Muuhulgas näiteks naiste poliitiline esindatus, palgalõhe, lastehoiukohtade puudus ja palju muud.
Ma olen palju mõelnud, et miks siis ikkagi Marie Reisikut üldse ei tunta? Naisliidu seisukohalt on ju tegemist ammendamatu inspiratsiooniallika ja ääretult põneva varajase naisliikumise ideoloogiga, kelle 20. sajandi esimeste kümnendite revolutsioonilised artiklid kõnetavad praeguseni. Fantastiline meie oma esifeminist, kel lisaks suurepärasele renomeele naisliikumise juhina on ette näidata teeneid nii hariduse, ajakirjanduse, kultuuri kui ka poliitika valdkonnast.
Näitus ajaloolistest Eesti naistest Ladyfest 2014 festivalil
Kes esindab Eesti naiste ühishuve praegu?
Kui Marie Reisiku juhitud naisliit 1920. aastal loodi, siis selle ülesanne oli edendada üldist naisliikumist Eestis. Tegemist ei olnud lihtsalt veel ühe naisorganisatsiooniga paljude teiste väiksemate kõrval, vaid sooviti olla poliitiline jõud, teha naiste heaks tööd nii Eestis kui ka maailmas. Naisliidus ühendati radikaalsem ja uuendusmeelsem suund konservatiivsemaga, sest ainult üheskoos on võimalik suuri asju korda saata. Loomulikult ei läinud ka tolleaegses naisliidus asjad alati nii nagu planeeritud ja poliitilistes kemplustes jäid naiste nõudmised sageli tahaplaanile. Kuid esimese vabariigi aastatel oli naisliidu juht kindlalt naisliikumise teerajajate, mitte järellohisejate hulgas.
Praeguse naisliiduga seoses on tekkinud poliitilise legitiimsuse küsimus. Olukorras, kus naiste esindusorganisatsioon on suurem osa naistest Eestis avalikult üle parda visanud, on paljudel naistel nüüd raske samu inimesi enda õiguste kaitsele usaldada. Ja tõsi ta on, et juba aastaid on naisliit oma käitumisega näidanud ükskõiksust. Aasta ema fopaa paljastab probleemi selle alastuses.
Eestis puudub naiste esindusorganisatsioon, mis suudaks adekvaatselt eri naiste gruppide ühishuvi esindada või isegi sooviks seda ühishuvi osa kaardistama hakata. Praegune esindus on näiline, tegelebki peamiselt traditsioonilise pere kaitsega ja väldib sekkumist avalikku debatti, saati siis veel omaalgatuslikke aktsioone või (soo)tundlikke teemasid. See on väga valus probleem, sest naiste olukord Eestis on endiselt kesine ja vajab aktiivset sekkumist (vt raporteid ja analüüse näiteks ENUTi kodulehelt). Nii ei saa edasi minna. Hiljuti osalesin Eestimaa naiste VII kongressi arutelus ja avaldasin lootust, et naisorganisatsioonide vaheline koostöö paraneb. Praegune avalik vastuseis teeb nähtavaks nii mõndagi sellest, mis varem on olnud varjatud. Naisliidu ajaloos on feministlikku sära, millest tänaseks on järel vaid pudemed. Kuidas edasi?
*Nüüd oleme Okupatsioonide muuseumi, Prantsuse Instituudi ja Rootsi saatkonnaga koostöös Reisiku mälestuselt tolmu pühkinud ja selle naisliidu grand old lady Eesti naisajaloo alles tagasihoidlikult täidetud lehekülgedele kirjutanud. Tulemuseks on põnev ajaloonäitus, mida Tallinnas mai esimese nädala lõpuni vaadata saab. 2. mail toimub näituse lõpuüritus, täpsem info Okupatsioonide muusemi kodulehelt.
