Autoportree revolutsionääri ja tantsijana. Intervjuu disainer Brit Pavelsoni ja kunstnik Cloe Jancisega

Tallinnas Kopli trammiliinidel liikuvad inimesed võivad tähelepaneliku pilgu korral Volta trammipeatuse kõrval silmata uhkelt raamitud vitriinkappi, mis vahelduva eduga tegutseb väiksemõõtmelise galeriina, kandes nime Volta Showcase. 14. augustini on seal end sisse seadnud disainer Brit Pavelsoni ja kunstnik Cloe Janicise paarisnäitus “Autoportree revolutsionääri ja tantsijana” (kureeritud koos Sigrid Liiraga). Näituse kahekõne kujuneb Jancise lõbusana näivatest, aga kriitilist joont hoidvatest autoportreedest ja Pavelsoni postkaardiseeriast “Kallis kodu” (2022), mille fotomaterjal on kogutud kohalikest kinnisvaraportaalidest. Kui Jancis kasutab ennast ja oma kodus loodud võtteplatse, et reflekteerida ja nalja visata naiste sotsiaalsete rollide üle, tõstab Pavelson esile dekoreeritud kodusid, kus on näha, kuidas keegi on oma intiimruumi loomisel detailitundlikkust ja maitset rakendanud. Näituse eesmärk oli leida pidepunkte argielu ja rõhumisele vastu töötavate praktikate vahel, tõsta tähelepanu alla identiteediloomemehhanisme ja selle seoseid isikliku ruumiga. Allpool lahtirulluv intervjuu olgu mälestuseks Pavelsoni ja Jancise loomingu omavahelisest klapist.

Millised nüansid teie kunstipraktikast on siinsel paarisnäitusel välja toodud?

Brit Pavelson: “Kallis kodu” postkaardiseeriaga töötades mõtlesin palju maitsele. Maitse puhul saab rääkida hulgast teguritest, sealhulgas näiteks päritolu, haridustase, majanduslik taust, sooidentiteet, aga ka palju muud. Inimese maitses sisalduvad kõik need komponendid.

Mind on maitseaspekt ammu painanud, sest disainerina on mind õpetatud teatud kokkuleppelist head maitset kujundama. Selliselt loodud disainil on hinnasilt küljes selles mõttes, et mina saan lihtsamini teenida, kui lähtun mainitud “heast” maitsest, lisaks keegi teine saab müüa enda tooteid või teenuseid kallimalt, kui see on pakendatud vastavalt. Sarja “Kallis kodu” kuuluvad postkaardid toovad välja need kodud, mis ei vasta disainikoolis õpitavale “heale maitsele”, need on leitud portaalide kõige madalamast hinnakategooriast. Ma ise imetlen neid ruume väga ja tahan neid kui disainiobjekte tõsiselt võtta, analüüsida nendes peituvaid esteetilisi valikuid, mis on otsapidi sisulised. 

Cloe Jancis: Minu lähenemine põhineb väga palju mu oma kogemusel. Alustasin kodus portreede tegemist ja see kannustas mind rohkem mõtlema mind ümbritsevate asjade ja ruumide peale. Kuidas ma oma ruumiga suhestun, seda üle võtan, aga ka kuidas ma kasutan mingeid riideesemeid, objekte või kangaid, et iseennast luua. Kuna ma olen lõpetanud fotograafia eriala, lahendan ma oma loomingus paratamatult ka mõnda fotograafilist probleemi. Näiteks meeldib mulle mängida objektide tähenduse ja funktsiooniga, uurida kasulikkuse ja butafooria omavahelisi piire. Selle puhul kannustab mind ka teatav semiootiline huvi ja nalja tegemine, et miks me mingeid asju mingil viisil kasutame, miks objektide uude rolli panemine vahel pahameelt võib tekitada. Ma olen näiteks mitu korda kasutanud sukapükse. Objektina tunduvad need mulle väga imelikud asjad, nendel on mingi erootiline alatoon. Samas nende tähendus muutub, kui sukapüksid näiteks pähe panna. Mäng objektide tähenduse muutmisega on minu arvates sarnane identiteediloome ja selle lahtimõtestamisega.

BP: Olme, identiteediloome ja dekoratsioon haakuvad hästi minu postkaartidega. Laias laastus ma üritan leida visuaalseid keeli alternatiivina sellele, mis praeguses disainis domineerib. Mulle jääb vahel mulje, et kaasaegseks disainikeeleks peetakse ainult lihtsuseni taandatud musta või valget maja ja ma ei taha sellega nõustuda. Neutraalseid esteetilisi valikuid, millele see taandatus pretendeerib, ei ole olemas.

“20.04.2020”. Pigmentfoto alumiiniumil. Cloe Jancis 2020–2021

Kaunistamise teema toob teie mõlema praktikad ühe laua taha ja vahel on tunne, et lõpetate üksteise lauseid ja kibelete üksteist täiendama. Kuidas te sellise huvini jõudsite?

CJ: Ilu-küsimus on teema, mis on alati minu teostes taustal. Mind on mõjutanud asjaolu, et tantsisin noorena balletti. Tollal juurdlesin, et kui palju kannatust käib kaasas vastamaks kellegi ettekujutusele ilust. Balletikooli minnes sain aru, kui palju valu nõuab tantsimine ja kuidas samal ajal peab naeratama ja kujutama ette, et keegi pildistab sind. Sealt jõudsin ma laiemalt esinemise teema juurde. Me oleme sunnitud väga paljudes situatsioonides näitlema, et vastata mingitele ootustele.

Samamoodi on mind mõjutanud kodus olemine. Emaks saades avastasin, et see ei ole üldse loomulikult võetav roll. Tundsin iseenda ootust osata kõiki asju käigupealt. See vedas mind alt ja pidin kohanema. Kui viha ja ebamugavus kasvas, hakkasin siseruumi ja kodu võtma näitelavana, kus kardinad on lava dekoratsioonid, kõik võib olla rekvisiidiks jne. Sain aru, kuidas traditsiooniline peremudel võib “pähe hakata” ka kõige alternatiivsema taustaga paaridele. Ikkagi mulle pärandatakse mingi näiline vastutus ja kohustus kodune olla.

BP: Ma olen väga kaua kaunistustele mõelnud, aga seda on ka huvitav seostada lapse saamisega. Eks see on vist paratamatu, et last saades veedad kodus palju rohkem aega. Ma muidu ikka irvitasin, et keda huvitab, milliselt taldrikult ma söön. Aga kui nii palju aega ühtede ja samade esemetega veeta, siis muutuvad need ajaga üha võimsamateks reliikviateks, mis on seotud kõiksugu olmerituaalidega. Dekoratsioon aitab ka luua seda emotsionaalset sidet füüsiliste esemetega, nii et on tahtmist neid üha kauem kasutada ning iga kordusega väärtus kasvab. See on põnevalt jätkusuutlik viis asjadesse suhtuda.

Kui ma Stockholmis magistrantuuris õppisin, oli mul kursuseõdesid, kellega see teema haakus. Kaunistust on ju väga pealiskaudseks asjaks peetud, väikekodanlikuks rõõmuks, aga mul on tunne, et tegemist võib olla kavala pendliga, mis viib kuhugi hästi sügavale. See, milliseid kaunistusi keegi oma elukeskkonnas kasutab, on kõige jutukam väljendus tema identiteedist. Isegi mustaks värvitud või viimistlemata sein on dekoratiivne valik, seega kaunistuse eest ei ole võimalik põgeneda. Pigem vaadata, mida see meile räägib.

Teos postkaardiseeriast “Kallis kodu”. Brit Palvelson 2022

Keda peate oma eeskujudeks või inspiratsiooniallikateks?

BP: Benedetta Crippa on üks disainer, kes mind mõjutas astuma Konstfacki kooli Rootsis. Tema lõputöö oli minu jaoks kindlasti suur tõuge, mis mind tol hetkel jalust niitis. Ta rääkis dekoratsioonist disainis nii, et see lahkas väga paljusid poliitilisi ja majanduslikke, aga ka emotsionaalseid taustsüsteeme. Samas peamine intrigant on ümbritsev olme ise. See võib olla barokne majamuuseum, talumuuseum, aga ka kellegi vanaema kodu. Täiesti ootamatud suvalised kohad võivad olla tohutud infopommid.

CJ: Mind on inspireerinud hulk sürrealistlikke naiskunstnikke. Näiteks Méret Oppenheimi viis objekte valesti kasutada ja nende tähendust muuta. Kui ma mõtlen fotolavastuste, identiteediküsimuste ja iseenda etendamise mõjude peale siis kindlasti Claude Cahun. Ta tundus mulle alati nendel põhjustel sümpaatne, aga ka tema tundlikkus läks mulle korda. Väikese hilinemisega muidugi ka mõistad, kui radikaalsed need asjad omas ajas olid, see mingi väike võitlus. Vastuhakk nendes teostes on alati paeluv.

Mida tähendab teie jaoks autoportree?

CJ: Autoportree minu jaoks on enda identiteediga mängimine, iseenda tühistamine, iseenda üle naermine. Tihti ei ole minu tehtud autoportreed autobiograafilised, sest ma ei tee fotosid, et oma elu dokumenteerida, pigem eesmärgiga illustreerida mingit mõtet. Ma nimetaks neid hoopis kollaažideks, milles kasutan objekte viidete ja mõtetena. Kasutan ennastki vahendina, aga samas mõtestan teatud positsiooni või olen seal, et etendada midagi kellegi jaoks – peegeldumise moment. Autoportree on kunstnikule vahend, millega saab iseennast kehtestada. Autoportree kunstiajaloos oli eelkõige kunstnik näitamas iseennast. See ei ole paraadfoto, vaid see ütleb, et mina olen ka siin. Naiste jaoks oli autoportree võimalus lahti murda muusa rollist, võimalus iseennast kujutada täiesti vabalt valitud viisil. See tundub kontrolli haaramisena. Ma võin iseenda jaoks olla ükskõik kes.

BP: Kuna disainer töötab enamasti kliendiga, on tema autoripositsioon alati kompromiteeritud ja ükski töö ei ole puhas autoportree. Selles mõttes oli minu magistriprojekt “Market Values” justkui aeg teha autoportreed, sest ma ei töötanud kellegagi koos. Ka minu lõputees oli ehitatud sellele, kuidas ma kasvasin üles oma vanemate kujundatud modernses, lääne ajakirjadest inspireeritud kodus. Ehkki see oli väga tore keskkond, kus üles kasvada, sain hiljem ülikoolis sarnast disainikeelt õppides aru, kuidas minu jaoks on oluline ka väärtustada seda, mida kogesin näiteks vanaema kodus ja mis on täielik vastand siledatele monokroomsetele pindadele – näiteks kõiksugu mustrilised tapeedid, linikud ja vaibad. Minu autoportree koosneb ju mõlemast. Ma ei ütle, et see modernne kodu oleks olnud kuidagi paha, aga see kustutamine on läinud väga kaugele ning mind huvitab, kas sealt saab ka midagi tagasi tuua. Selles mõttes on autoportree komponent selles töös olemas – ühelt poolt nendel postkaartidel nähtavad kodud kui kellegi eneseväljendus, teisalt minu enda disainihuvid ja -mõjutused.

“6.05.2020”. Pigmentfoto alumiiniumil ja fotoinslallatsioon. Cloe Jancis 2020–2021

Cloe, oled maininud, et pole ammu enam teinud selliseid pilte, nagu on väljas vitriingalerii näitusel. Kuidas sa sellistest autoportreedest välja kasvasid ja millistena näed uusi suundumusi enda loomingus?

CJ: Kui ma töötasin kodus, oli lihtne inspireeruda oma elukeskkonnast ja käsitleda probleeme, mida seal märkasin. Hiljuti kolisin stuudiosse, kus ei ole üldse koduseid asju ja mul tekkis mingis mõttes puhastatud hetk, kus ma sain uue kursi võtta. Stuudios hakkasin katsetama materjalidega nagu klaas ja peeglid, millega kodus ei ole võimalik töötada.

Praegusel Linnagalerii näitusel “Soovide kaev” (kuraator Siim Preiman, avatud kuni 04.09.2022) olen töötanud peegli materjali ja kujundiga, vaadates selle semiootilist ja ajaloolist tasandit – enesevaatlemine ja enesepeegeldus, aga ka peegel kui väga konkreetne viide fotograafiale. Ma lugesin samal ajal Virginia Woolfi ja Sylvia Plathi ning inspireerusin nende naiste lugude seosest veega. Naine, kes läheb veekogu äärde otsima iseennast või ka ennast uputama. Vee ja peeglitega on seotud ka ajas teisenud ilurituaalid, mis täna on näiteks oma peegelpildiga kohtumine, näo pesemine ja niisutamine jne. Selle kõigega haakub mõte igavesest ilust ja noorusest. Plathil on üks luuletus, mis ta kirjutas emaks saades ja märgates, et sel hetkel oled sa paratamatult silmitsi vananemisega, sest sa hakkad nägema, kuidas aeg möödub ja su laps kasvab. Neid luuletusi lugedes hakkasid kokku tulema eri teemad, mille poole olen oma loominguga triivinud: nooruse otsing, soov igavesti elada või loovisiku soov lõputult luua ja sellest joobuda.

Teos postkaardiseeriast “Kallis kodu”. Brit Palvelson 2022

Brit, kuidas salamisi soolistatud arusaamad graafilises disainis veel avalduvad?

BP: Kui siin võib natuke nalja teha, siis tulevad esimesena pähe tüpotüübid, keda on eri kunstikoolides ikka kursusel leidunud. Naiste tehtud fonte tuleb natuke eraldi ja sihilikult otsida, ka klassikalised kirjatüübid on suures osas meeste loodud. Ma ise pole kunagi suutnud tähti sellisesse klassikalisse fondi formaati kujundada, see lihtsalt ei huvita mind piisavalt ja olen seda tunnet usaldades hakanud üha rohkem käekirja kasutama. Igasugune käelise kirja teema on praegu väga õhus ja ma usun, et sinna on sisse kirjutatud kerge femme’ilik protest või põgenemine kirja tehnoloogilise suundumuse eest.

Kui ma mõtlen tagasi oma Rootsi õpingute ajale, siis hästi palju tegeldi tekstuuri ja atmosfääriga ja neid peeti graafilise disaini “naiselikumateks omadusteks”, mida ei ole selle soolise seose tõttu varem väärtustatud. Üha rohkem tegeletakse pinna ja tekstuuriga, igasugune isiklikkus ja kultuurilise tausta sissepõimine on esil. Kuna nüüd õpib lääne tippülikoolides aina mitmekesisem seltskond õpilasi, peavad ka disainikoolid järele jõudma ning hakkama tegelema sellega, kuidas eri kultuuride visuaalse pärandiga oma distsipliini sees suhestuda. Ma arvan, et need asjad praegu murenevadki.