bell hooks ja Emma Watson vestlemas

Kui vaatame kunagi tagasi tänapäevale kui perioodile, mil naised hakkasid end seni tükk aega vaikselt leegitsenud kirega feministideks nimetama, saame tipphetkedena välja tuua Beyoncé 2014. aasta VMA ülesastumise, Malala Yousafzai Nobeli rahupreemia vastuvõtu ning Emma Watsoni kõne ÜRO-s.

Emma liigutavad sõnad ja tema töö ÜRO HeForShe kampaaniaga olid sissejuhatus feminismi paljudele noortele naistele ja meestele. Näitleja ütleb, et ta oli juba lapsena feminist, kuid samas hindab ta kirjanikku, kunstnikku, intellektuaali ja feministlikku ikooni, raamatu “Feminism on kõigile” autorit bell hooksi, kes teda innustas ning aitas kujundada ta arusaamu ja tõekspidamisi esseede, raamatute ja videote kaudu. Bell ise aga ütleb, et imetlus on vastastikune.

bell hooks: Emma Watson, sa vaimustad mind.

Emma Watson: Oh, bell. Olen sinust juba mõnda aega vaimustuses olnud.

hooks: Jah? Kuidas see juhtus?

Watson: Leidsin su oma sõbra Lilah kaudu. Kui sain ÜRO-sse tööle, saatis Lilah mulle kohe ühe su raamatu. Hiljem, kui tegin ise uurimistööd, leidsin videod su kõnedest The New School ülikoolis. Küsisin endalt: “Kes on see naine? Ta on nii naljakas.” Mulle väga meeldis su suhtumine. Kõik, mida ütlesid, kõlas nii siiralt. Nautisin su kuulamist ja sattusin sõltuvusse. Vaatasin läbi video video järel. Kui kohtusin Laverne Coxiga, rääkisime sinust. Olin teie vestlust vaadanud. Laverne ütles, et pean sinuga isiklikult kohtuma, sest oled imeline. Niisiis lugesin su töid ja siis me kohtusime. Selline on olnud minu teekond.

hooks: Ka mina leidsin su sinu töö kaudu, jälgides sind näitlejana Harry Potteri filmides. Mind kui kultuurikriitikut, kes kirjutab naistest ja esindatusest, paelus Hermione tegelane. Olin samal ajal nii elevil kui ka vihane, kui vaatasin Hermione arengut ja seda, kuidas niivõrd intelligentne tüdruk pandi poisi võimu teenistusse. Sellegipoolest on see tüdrukutele oluline kujutis.

Watson: Ma arvan samuti. Alustasin Harry Potteri raamatute lugemist 8-aastasena ja tõesti suhestusin selle tegelasega. Ma olin koolis see tüdruk, kes alati kätt tõstis, et küsimustele vastata. Olin väga mittelahedalt usin õpilane. Hermione tegelane lubas mul olla mina ise.

hooks: Kas Hermione mängimine innustas sind tahtma olla intelligentsem? Kuidas kujunes paralleelselt Hermione ja sinu enda hariduslik teekond?

Watson: See oli huvitav, sest ilmselgetest sarnasustest hoolimata üritasin ma end sellest tegelasest lahutada. Ma olin nii õrnas eas — olin 10- või 11-aastane, kui esimene film välja tuli — ja üritasin iseenda identiteeti paika panna, kuid see ei olnud veel välja arenenud. Kui vaatan praegu tol ajal antud intervjuusid, näen, kui eksinud ma olin! [Naerab] Pidin mõtlema, millest noored tüdrukud räägivad. “Mulle meeldib šoppamas käia ja ma olen armunud Brad Pitti.” Ja mul polnud aimugi, kes Brad Pitt on! Ma polnud ühtegi tema filmi näinud, kuid see tundus olevat õige asi, mida öelda. Mind teeb kurvaks, kui väga see tüdruk üritas seltskonda sobituda. Tegelikult mulle meeldis hoopis kool. [Naerab]

hooks: Kõik kaasaegses kultuuris elavad naised läbivad üleminekufaasi, kus niiöelda proovitakse aktsepteeritavaid naiselikkuse vorme.

Watson: Alguses üritasin ma näidata, et ma ei ole nagu Hermione, et mulle meeldib mood ja ma olen temast palju lahedam. Hiljem aga jõudsin iseenda aktsepteerimiseni. Tegelikult on meil palju ühist. Muidugi on ilmselgeid erinevusi, kuid sarnasusi on palju. Ja ma lõpetasin selle vastu võitlemise!

_Lehook, #feminism. Flickr CC.

hooks: Tihtipeale häiris mind Hermione kui filmitegelase areng. Viimase filmi ajaks on ta nagu äärelinna koduperenaine.

Watson: [Naerab] Noh, tal on karjäär ja ta teeb häid ja huvitavaid asju.

hooks: Huvitav, et viimases stseenis rongijaamas on Hermione nii passiivne.

Watson: Ma ei ole selle peale mõelnud.

hooks: Ma ei saanud aru, miks teda nii nõmedalt kujutati. Mõtlesin, kelle mõte see oli. Kas see tark tüdruk selliseks arenebki — huvitavast tegelasest igavaks tädiks? Filmidel on siiani raskusi tarkade, elavate, võimsate ja intelligentsete vanemate naiste kujutamisega.

Watson: Praktilisest vaatepunktist oli meil keeruline välja mõelda, kuidas tegelasi usutavalt vanemaks muuta. Olime kõik 20-aastased, kuid pidime välja nägema nagu oleksime 30. ja 40. eluaastates. See tekitas meile palju raskusi.

hooks: Siit tuleb välja küsimus sellest, kuidas meist saavad võimsad naised, kes samal ajal jäävad veetlevaks, lahedaks, ihaldusväärseks. Mulle meenub Amy Schumeri “Viimane pandav päev”. Kas oled seda näinud?

Watson: [Naerab] Muidugi.

hooks: See video häirib mind, sest lõpus käituvad nad, nagu kõik oleks korras ja see on vaid järjekordne üleminek. Minu meelest on põnev, kui saame edasi liikuda meie tõeliste minade juurde, objektist subjektiks, kujunditega, mis meid selles vanuses rohkem kõnetavad. See lähenemine oleks võtnud vaid 60 sekundit või ehk kaks minutit ja oleks minu meelest olnud tõesti huvitav kriitika. Nad oleks saanud öelda, et parim on alles ees mitte sellepärast, et nüüd võib jäätist lürpida, vaid sellepärast, et ees ootab imeline elufaas. Minu kui vanema naise jaoks on see huvitav ja põnev aeg. Paljud identiteeti puudutavad võitlused jäävad nooremasse ikka. Vananemisega kaasneb ka mõistmine, et sa ei taha jääda samaks tegelaseks, kes sa olid. Mind huvitab nii rass ja feminism kui ka paljud teised asjad. Otsin viise, kuidas kogu enda olemus välja tuua. Mind huvitab näiteks ka mood, eriti mugavuse ja ilu poolest. Kogu mu elu läbib huvi ilu vastu. Soovin end alati ümbritseda iluga, mis toidab hinge, mis vastandub mõnedele feministidest naiste stereotüüpidele.

Watson: Raamatus “Feminism on kõigile” leidsin just selle kohta meeldetuletuse: “Seksistlike kujundite kritiseerimine ilma alternatiivide pakkumiseta on poolik sekkumine. Ainult kriitika kui selline ei vii muutuseni.”

hooks: Mõtlesin sellele, mida sa enne ütlesid — et ma olen naljakas. Paljud nõustuvad sellega, kuid enamik nii ei arva. [Naerab] Mainisin seda, kui kohtusime. Feministide kohta on käibel stereotüüp, et me ei ole lõbusad, et meil puudub huumorimeel ning et kõik on tõsine ja poliitiliselt korrektne. Huumor on hädavajalik, et tegeleda keeruliste teemadega: rass, sugu, klass, seksuaalsus. Kui sa ei suuda naerda iseenda üle ja naerda koos teistega, ei suuda sa tekitada tähendusrikast sotsiaalset muutust.

Watson: Olen sinuga nõus. Mida rohkem sa tead, seda raskem on millestki rääkida. Tekib soov rääkida ja teada kõigest. Seetõttu avaldab mulle muljet, kui hästi sa oma teemasid tunned ja kuidas see võimaldab sul nalja teha ja enesekindel olla. See võime teeb su kõned nii nauditavaks.

hooks: Kui ma improviseerin, teen ma ka vigu. Kui ma rääkisin Beyoncést ja sellest, kuidas tüdrukud teda imetlevad, ei rääkinud ma lauljast endast, vaid tema imagost kui mingis mõistes terroristist. See ei lõppenud hästi, sest mu kommentaar kisti kontekstist välja. Tahaksin teada sinu suhtumisest sellesse, kuidas su sõnu kuuldakse ja kasutatakse. Kuigi oleme kuulsad erinevatel tasanditel, peame pidevalt jälgima, mida ütleme ja kuidas seda kuuldakse.

Watson: Tunnen, et pean olema üsna valvas. Vahel teeb see mind kurvaks. Muretsen, kas olen lähenenud teemale iga nurga alt, kuidas mind tõlgendada võib, kuidas mu sõnu kontekstist välja rebida võib. Samas tean, et mul on palju õppida ja ma peaksin olema ettevaatlik. Kuid olen sinuga nõus. Arvan, et on väga raske meedia vahendusel suhelda.

hooks: See on kindlasti keeruline. Erinevalt sinust ei ole ma sotsiaalmeedias eriti aktiivne olnud. The New Schooli vestlused teatud mõttes paiskasid mind sellesse. Ühelt poolt on see põnev, kuid samal ajal on rohkem võimalusi vääritimõistmiseks. Pidin sellega leppima ja perfektsionismist lahti laskma. Ei saa alati kõigile meeldida ja end alati kõigile mõistetavaks teha. Kui mu Beyoncé kommentaar kõikjal oli, postitas Janet Mock video minust loo “Drunk in Love” järgi tantsimas ja mind nimetati silmakirjalikuks. Minu jaoks ei olnud seal vastuolu, sest ma ei kritiseerinud ta muusikat. Elame maailmas, kus enamik inimesi ei mõtle kuigi kompleksselt, ja väga lihtne on üksteisest mööda rääkida ja teineteist valesti mõista. Rääkides valestimõistmisest: millal ilmus Emma Watsoni ellu feminismi mõiste?

UN Women. UN Women’s HeForShe Campaign Special Event. Flickr CC.

Watson: See on mu elus iga päev. See tuleb välja pidevalt, kui suhtlen inimestega, kelle maailmas ja teadvuses feminism ei eksisteeri, kuid kelle jaoks ma selle läbi oma ÜRO kõne või HeForShe kampaania nähtavaks teen, ning seda ideed ümbritseb tohutu valestimõistmine. Mu ÜRO kõne võeti hästi vastu, kuid kriitikud ütlesid, et see oli liiga pealiskaudne. See ei puudutanud olulisi küsimusi. Ma ei tea, kas nad saavad aru, kui vähe seda teemat maailmas mõistetakse.

hooks: Millal sa feminismi mõistet esimest korda kasutasid?

Watson: 9-aastasena mu kõige esimese Harry Potteri konverentsi ajal, kui ütlesin, et olen natuke feminist! Ha! Arvan, et kartsin sellega lõpuni minna. Kartsin, et ma ei tea, mida see tähendab. Ilmselgelt ma teadsin, kuid selle ümber oli nii palju kära.

hooks: Emma, sa oled täiuslik saadik. Sul on tõesti globaalne nähtavus. Kõneldes ülemaailmse publikuga, pead väljenduma nii, et maailm sind mõistaks. See tähendab, et vahel pead alustama lihtsatest asjadest. Sellisena nägin ka su ÜRO kõnet. See kõnetas kõiki maailma naisi ja mehi. Ka välismaal olles üritame suhelda lihtsate sõnadega, et ületada keele ja kultuuri vahemikku. Räägi mulle oma HeForShe kampaaniast ja mida sa saadikuna 2016. aastal teha loodad.

Watson: Raamatus “Feminism on kõigile” kirjutad sa sellest, kuidas akadeemikud ja soouurijad võtsid feminismi üle ning kuidas sellest kõneles vaid teatud rühm inimesi. Feminism peakski olema akadeemiline, kuid sa ütled, et see peab olema ka massiliikumine, et saavutada suuri muutusi. Ma tahan rääkida inimestega, kes ei ole feminismiga kokku puutunud. See on väga huvitav töö.

hooks: Tundsin samamoodi, kui kirjutasin seda teost. Tahtsin kirjutada kergesti loetavat raamatut. Teadsin, et leidub inimesi, kes ütlevad, et see pole eriti teoreetiline ega intellektuaalne. Kuid see ei olnud mu eesmärk. Mu õpilased kurtsid, et nende vanemad ei mõista, millega noored naisuurimuses tegelevad. Tahtsin kirjutada raamatu, mis oleks sissejuhatuseks feminismi.

Watson: Ma algatasin hiljuti raamatuklubi.

hooks: Jah, Meie Ühine Riiul.

Watson: Ma loen nii palju ja avan end nii paljudele uutele ideedele. Peaaegu tundub, nagu mu aju koosseis ja struktuur muutuks tohutu kiirusega. Vahel on mul keeruline iseendaga sammu pidada. Praegu on minu jaoks väga lahe aeg. Mu ÜRO ülesanded on väga selgelt piiritletud, kuid mu isiklikud vaated ja arvamused alles arenevad.

hooks: Sa jätad näitlemise aastaks kõrvale, et keskenduda aktivismile ja enesearendamisele. See on suur otsus.

Watson: Võtan aastaks näitlemisest puhkust, et keskenduda kahele asjale. Esimene on mu enda isiklik areng. Tean, et sa loed päevas ühe raamatu. Minu isiklikuks ülesandeks on lugeda raamat nädalas ning lisaks üks raamat kuus raamatuklubi jaoks. Ma loen tohutult palju. Oleksin peaaegu aastaks ülikooli soouuringute erialale läinud, kuid mõistsin, et õpin rohkem inimestega suheldes ja lugedes. Tahtsin seda edasi teha. Sel aastal loen palju ja tahan ka palju kuulata.

hooks: Hea on see, et sul on veel aega ka ülikooli minna. Praegu aga vestled sa inimestega nagu Gloria Steinem ja bell hooks.

Watson: See on olnud uskumatu. Tahan kuulata võimalikult paljusid naisi maailmas. Olen seda teinud nii omaette, ÜRO kaudu, HeForShe kampaania kaudu ja oma töös üleüldse. Sel jaanuaril on HeForShe IMPACT kampaania eesrindel kümme tegevdirektorit, kes avaldavad meediale esimest korda oma firmade siseelu: kui paljud tegevjuhid on mehed ja naised, kui suur on palgalõhe. Kogu info on täiesti läbipaistev. Seda pole kunagi varem tehtud. Suured ettevõtted nagu Vodafone, Unilever ja Tupperware tegelevad avalikult firmasiseste probleemidega ja arutavad, kuidas neid lahendada. Olen selle üle väga elevil. Järgmise paari kuu jooksul lähen ka järjekordsele reisile. Korraldame HeForShe kunstinädalat, ülikoolide ringreisi ja HeForShe veebilehe avamist. Meil on palju tegemist.

hooks: Kõlab tõesti selle moodi. Seda kuulates tekib küsimus, millal sa puhata ja lõbutseda jõuad.

Watson: Jah… [Naerab]

hooks: Vahel on raske kaasata inimesi võitlusse õigluse eest, sest nad arvavad, et lõbu jaoks ei jäägi aega. Igaüks vajab tasakaalustatud elu. See aitab meil mõistuse piires püsida ja mitte üle pingutada teiste ootusi täites. Leidub inimesi, kes on väga küünilised aktivistiks hakanud kuulsuste suhtes. See võib panna kuulsusi tundma, et nad peavad rohkem pingutama, et tõestada oma siirust.

Watson: Kui rääkisin oma emaga mõttest minna ülikooli, ütles ta, et sellega üritaksin ma teistele midagi tõestada. Pühendades oma aega, kuulates, rääkides võimalikult paljude inimestega, näitan ma, et hoolin. Siiski ma tunnen aeg-ajalt, et pean rohkem pingutama.

hooks: Oluline on olla õppimisele avatud. Kui kuulsused toetavad mingeid teemasid, jätavad nad sageli ütlemata, et nad õpivad, räägivad inimestega. On väga põnev, et sa seda teed. Sa mõtiskled siiralt selle üle, mida on vaja patriarhaalse ülemvõimuta maailma loomiseks. Kui sa saaksid anda naistele midagi, mis aitaks nende vabanemisele ja võimule kaasa, siis mis see oleks?

Watson: Ma arenen pidevalt ning mu vastus võib muutuda, kuid minu jaoks seisneb feminismi vabastav mõju selles, et on kadunud suur hulk enesekriitikat. Olen nüüd võimeline kiiresti ja ratsionaalselt võitlema negatiivsete mõtetega. Näen seda nüüd hoopis teistmoodi. Sooviksin anda naistele võime sellest kõigest mööda minna. Näen paljusid naisi võitlemas enesehinnangu probleemidega. Nad teavad ja kuulevad ja loevad ajakirjadest ja raamatutest kogu aeg, et enesearmastus on oluline, kuid seda on tegelikult väga keeruline saavutada.

Hernán Piñera. Read. Flickr CC.

hooks: Mina mõtlesin, et kaks asja, mis on naistele kogu maailmas olulised, on enesearmastus ja kirjaoskus. Ma kasvasin üles fundamentalistlikus kristlikus kodus, kus valitsesid väga kitsad arusaamad soost. Lugemine avas mu silmad.

Watson: Ka mina nimetaksin neid kahte punkti. Lugemine võimaldas mul aktsepteerida ja armastada end kui naist.

hooks: Läänes unustatakse sageli, et miljonitel naistel ja tüdrukutel maailmas ei ole ligipääsu haridusele ja nad ei oska lugeda ega kirjutada.

Watson: Tõepoolest.

hooks: Lugemine ja õppimine on ühed mu suurimad kired. See on nagu hingamine. Tahaksin seda jagada. Kohe, kui kohtusime, tundsin, et mõtleme ja unistame sarnastest kirgedest. Elame mitmes mõttes rassiliselt väga jaotatud ühiskondades. On olemas nii palju erinevaid inimesi ning rassiliselt ei ületa me teatud piire. The New Schooli vestlused olid põnevad, sest sain kaaslasteks valida inimesi nagu Laverne Cox. Laverne tuli ka mu väiksesse kodulinna Kentuckys bell hooks Instituuti sisse õnnistama. Tunnen, et õiglase ja mitmekesise maailma loomiseks peame meid üksteisest eraldavate piiride vastu võitlema. Mul on hea meel, et ma ei ole sinust eraldatud ja et meid ootavad ees uued toredad vestlused.

Watson: Jah, tõepoolest. Veel kord lõbust rääkides: tahan lõpetada jooga kolmanda astme meditatsiooni õpetamise kursuse. Märkasin, et raamatus “Kõik armastusest” kasutasid sa Jack Kornfieldi tsitaati. Lugesin tema töid, kui hakkasin meditatsiooniga rohkem tegelema. Kas see tsitaat on pärit raamatust, mida lugesid?

hooks: Täpselt, sellest me rääkisimegi. Vahel mõtlen, kas leidub üldse midagi, milleni ma ei jõua raamatute kaudu. See ajab mind naerma.

bell hooksi ja Emma Watsoni vestlus ilmus esmalt 18.02.16 inglise keeles veebiajakirjas Paper Mag 18.02.2016, loe siit originaali.

Tõlkinud Kristiina Raud, toimetasid Aet Kuusik ja Nele Laos.