fbpx

Me peame rääkima naistest ja naistega, kui teemaks on julgeolek

Åsa Regnér Tallinnas. Foto: ICDS / Marko Mumm

Aprilli esimesel päeval leidis Tallinnas aset Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) julgeolekukonverents „Väikeriigid ÜRO Julgeolekunõukogus“. Esialgu oli konverents kavandatud julgeolekunõukogu 2020–2021 ajutise liikme Eesti eduka tegevuse kokkuvõttena, kuid Venemaa kallaletung Ukrainale vajutas oma tugeva pitseri konverentsi tööle. Polnud esinejat, kes poleks puudutanud oma esinemise ajal sõjateemat. Nõnda ka seda artiklit kirjutama ajendanud president Kersti Kaljulaidi ja UN Womeni asejuhi Åsa Regnéri dialoog, mis pidanuks rääkima naiste osast julgeolekupoliitikas üldiselt ehk resolutsioonist 1325, aga vestluse käigus jõudsid vestluspartnerid alatasa ühte ja samasse kohta tagasi. Ukrainasse.

22 aasta eest sai ÜRO ovatsioonide saatel maha resolutsiooniga 1325. Too neljast numbrist koosnev kombinatsioon tähendab maailmaorganisatsiooni põhimõttelist hoiakumuutust, et rahu ja julgeolek naisi kaasamata on võimatu. ÜRO dokumendi põhipaatos räägib naiste kaasamisest kriisi ennetamisse, kriisi reguleerimisse ja kriisi järel turvalise ühiskonna ülesehitamisse. Resolutsiooni on kahe kümnendi jooksul mõistagi täiendatud. 1325 täitmise kohta peavad riigid esitama teatud perioodi järel aruande, kuidas endale võetud kohustusi on ellu viidud. Täna oleme paraku olukorras, kus Euroopa ühes riigis käib enam kui kuu aega sõda. Mis veel veebruari keskel tundus mõeldamatu, on aprilli alguses igapäevaelu osa. Ukraina sõjapõgenike arv on nende ridade kirjutamise hetkel ületanud nelja miljoni piiri. Pole märke, et see väheneks. Vastupidi.

Venemaa laastav agressioon

Siinkohal on oluline märkida, et praegu käimasoleva sõja põgenikud kujutavad endast ennekõike naisi ja lapsi. Meeste kohus on sõdida rindel. Tegelikult hoiavad relva vabatahtlikena käes ka paljud ukraina naised. Venemaa agressioon on võtnud mõõtmed, mis ei jää oma laastamistöö ulatuselt alla Teisest maailmasõjast. Meedias kõigile näha pildid tänasest Ukrainast mõjuvad šokeerivalt. Esimesed teated massimõrvadest on kogu oma alastuses jõudnud maailma avalikkuse ette. Häirivaid fotosid toimunud julmustest tuleb paraku veel. Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) on alustanud Ukrainas toimuva kohta faktide kogumist. Vene võimu hierarhia tipp ja absoluutselt kõik sõjaroimarid peavad saama teenitud karmi karistuse.

Eestisse on jõudnud kolmveerandi Pärnu elanike jagu põgenikke, kellele iga päev aga lisanduvad uued Ukrainat hülgama sunnitud inimesed. Põhiliselt tahavad sõja jalust pagenud inimesed peatuma jääda naaberriiki Poola lootuses, et peagi lõpeb sõda ja võib naasta Ukrainasse. Oma koju tagasi. Optimistlik vaade lubab põgenemise ajutisust tõesti uskuda, aga skeptilisem vaatenurk tähendab sunnitud lahkumisele pikemat kanna kinnitamist uuel asukohamaal. 

Sooline võrdsus üha rohkem ÜRO resolutsioonides

UN Womeni asejuht Åsa Regnér juhtis tähelepanu suurele pildile, kriipsutades alla julgeolekunõukogu viimaste aastate resolutsioonide soolist aspekti. UN Womeni asejuhi väite kohaselt esineb 70% juhul selle kümnendi ÜRO resolutsioonide tekstides soolise võrdõiguslikkuse teema. Näitena tõi ta ajavahemiku 2000–2005, mil julgeolekut puudutavatest resolutsioonidest vaid 15% puudutas soolist aspekti. Åsa Regnéri pani pigem muretsema mõne riigi kiusatus avada kuulsat 1995. aasta ÜRO neljanda ülemaailmse naiste konverentsi Pekingi lõppdokumenti. See kätkeb endas tegevusi, kuidas maailmas vähendada naiste diskrimineerimist. Avada 27 aastat tagasi kirja pandud alusdokument tähendaks praegu seda, et maailmaorganisatsioonis on jõudusid, kes asuksid meelsasti teksti lahjendama või hägustama sellisel viisil, et Pekingist kulutulena üle maailma levinud USA tollase esileedi Hillary Clintoni lööklause „Naiste õigused on inimõigused“ kaotaks oma tähenduse.

Regnér illustreeris oma mõtet faktiga, et kui varem on Hiina ja Venemaa end distantseerinud soolise võrdõiguslikkuse temaatikast, siis viimasel ajal on märgata nende kahe suurriigi huvi kehtestada ÜROs oma mängureeglid ka soo vallas. Åsa Regnéri kiituse pälvisid ÜRO Julgeolekunõukogu sellised tublid väikeriigid nagu Iirimaa ja Norra, kes oma liikmeks oleku vältel naiste teemat kotkapilguga jälgisid ja innukalt edendada püüdsid.

Kaljulaid: mis saab vägistatud naisest, kui ta on peatuma jäänud abordi keelustanud riigis?

UN Womeni asejuhi sõnul on halb uudis naistevastase vägivalla puhul kehtinud karistuse kaotamine mõnes riigis ja samamoodi tuleb muret tunda naiste pärast, kelle riik on abordikeelu seadustanud. Kui tegemist on Euroopa riigiga, paneb see eriti tugevasti häirekella helisema. President Kaljulaid arendas sedasama teemat Ukraina sõja kontekstis, küsides retooriliselt, mis saab Vene sõjardite poolt vägistatud naisest, kui ta on peatuma jäänud abordi keelustanud riigis. Samamoodi jäi kirvena õhku rippuma Kaljulaidi õigustatud küsimus sõjapõgenike kasutamisest inimkaubanduses. 

ÜRO peasekretäri naiste ja laste õiguste eestkõneleja Kersti Kaljulaid esitas talle omasel otsekohesel viisil rohkesti küsimusi. Nagu näiteks, kuidas peaks Lääs aitama naisi, kes sünnitavad pommivarjendis. Kas me teame, mis on Ukraina sõjas tüdrukute ja eakate naiste vajadused? Ta andis iseenda esitatud küsimusele ka vastuse, et meie kohus on nendelt naistelt endilt küsida, et neid oleks võimalik kõige mõistlikumal kombel aidata.

Kersti Kaljulaid. Foto: ICDS Tallinn / Marko Mumm

Kuulajaskonnast tulnud põletav küsimus Ukraina surrogaatemade poolt ilmale toodud laste õiguse kohta jäi kindla vastuseta. Nii Åsa Regnér kui ka Kersti Kaljulaid pidid möönma, et surrogaatemaduse teema on paljudes riikides tabu isegi teema tõstatamise näol. Seda arenenud riikide lastetute paaride viimast lootust võib ja peab arutama igast küljest. Ida-Euroopas ja teistes riikides, kus surrogaatemadus on lubatud, tähendab seesama teema naistele rahateenimise võimalust. Aga mis juhtub osapooltega sõjaolukorras? Kellel on mis õigused ja kuidas need on tagatud? Euroopa riikidel puudub üksmeel, veel vähem võib kohata ühist arusaama 193 riiki koondavas ÜROs. Ent tõsi on see, et surrogaatemaduse puhul pool-lubatud ja pool-keelatud nn „halli tsooni“ kuuluv hapra demokraatiaga Moldova kardab endale Ukrainast üle kanduvat survet, mille all väike vaene Lõuna-Euroopa võib murduda. 

Moldova eakad naised on lastelastega üksi

Åsa Regnéri sõnul on UN Women üsna korralikult kanda kinnitanud Moldovas. Et olen ise aastatel 2004–2009 tegelnud Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni töö juhtimisega, siis oli rõõm kuulda, et ÜRO naisorganisatsioon tegeleb tõsiselt Moldova maanaistega. Ikka veel elab selles riigis rohkesti eakaid naisi maal, kes ei jaksa ega ka soovi külast lahkuda. Kes aga ometi peavad enda õlul kandma koormat, mida nende lapsed on neile jätnud. Jutt käib välismaale lahkunud tööealisest elanikkonnast, kes on oma lapsed vanaemade hooleks Moldovasse kasvatada jätnud. Kui veel 15 aastat tagasi oli Moldova suurus 4 miljonit elanikku, siis täna kasutatakse Moldova elanikkonna suurust väljendava numbrina 2,6 miljonit. Iga teine tööealine inimene töötab väljaspool Moldovat. Põhiliselt Lääne-Euroopas, aga ka Ukrainas ja Venemaal.

Dialoogi juhtinud inimõiguste suursaadik Minna-Liina Lind uuris, kas on midagi olulist saavutatud, mille üle oleks põhjust rõõmu tunda. President Kaljulaid leidis, et CSW ehk ÜRO Naiste Staatuse Komisjoni korraldatud naiste nädal iga aasta märtsis aitab naiste sõnumit üle maailma levitada. Samas toonitas ÜRO peasekretäri António Guterrese naiste ja laste õiguste teemal eestkõneleja Kersti Kaljulaid, et kuigi naiste arv juhtivatel kohtadel maailmas on kasvanud, pole põhimõttelist murrangut toimunud. Ta leidis, et teatud mõttes on toimunud taandareng. „Ma olen tuleviku suhtes pessimistlikult meelestatud,“ ütles Kaljulaid. Samas tunnustas ta maailma püüdu tegelda naistevastase vägivallaga. Ta jagas oma sümpaatiat Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsioonile ja märkis, et see on dokument, mida peavad Euroopa riigid ratifitseerima (Riigikogu ratifitseeris Istanbuli konventsiooni Eestis 2017. aasta sügisel, toim). 

Parlamentide poolt vastu võetud seadusi ei ole võimalik täita, kui valitsused töötavad nende täitmise vastu

Åsa Regnér UN Womeni asejuhina toonitas Pekingi platvormi jätkuvat aktuaalsust, ent UN Women pole rahul sellega, et riigid ei eralda soolise võrdõiguslikkuse seaduste ellu rakendamiseks raha. Parlamentide poolt vastu võetud seadusi ei ole võimalik täita, kui valitsused töötavad nende täitmise vastu. Åsa Regnér märkis saavutusena seda, et ÜRO peasekretär on teinud oma südameasjaks nimetada ÜRO kõrgetele ametikohtadele naisi pariteetsuse alusel. Teisisõnu 50 : 50 põhimõttel. Samas ei saanud Regnér üle ega ümber tõigast, et ÜRO liikmesriikide parlamentides on naisi vaid 25%. „Võimu tuleb jagada. Kvoodisüsteem toob naised märkimisväärse kiirusega võimu juurde,“ nentis Regnér.

Võib ju küsida, miks peab julgeolekukonverentsi kavva lülitama nn naiste teema. Üks mees lausa häbistas konverentsi korraldajaid, et nii keerulises julgeolekusituatsioonis arutavad naised püüne peal jalg üle põlve teisejärgulisi, st naistega seotud asju. Parem mingu rindele ja tehku midagi asist. Vastuseks eksalteeritud meesterahvale väidan, et üks ei välista teist. Sõjaolukorras kannatavad naised, lapsed, vanurid mitte vähem kui mehed. Tegelikult naised isegi rohkem. Punase pliiatsiga tuleb alla kriipsutada tõika, et Ukraina sõjas on relvana kasutusel ka vägistamine. Resolutsioon 1325 ja selle järgimine on olulisem kui kunagi varem. Just naistest ja naistega peame me rääkima!

Konverentsi on võimalik järelvaadata siit

6
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Liiga valus, et olla tüdruk

Avaldame Feministeeriumi lugeja kogemusloo, milles ta kirjeldab oma mina kujunemise tingimusi varasest noorusest praeguseni. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.