fbpx

Värske ÜRO naiste õiguste komisjoni liige Marianne Mikko: maailm liigub edasi, aga mõnes tõsises küsimuses ka tagasi

Marianne Mikko

Sel suvel toimusid valimised ÜRO naiste õiguste komisjoni (CEDAW) tosinale valitavale kohale. Eesti osales valimistel esimest korda ja sõltumatu ekspert Marianne Mikko sai mandaadi neljaks aastaks, 2023–2026. Feministeerium rääkis Marianne Mikkoga naiste õiguste edasi- ja tagasiminekust, komisjoni tööst ja edukast valimiskampaaniast.

Tegelikult ei tea Eesti üldsus ülemäära palju, mida kujutab endast CEDAW. Räägi!

Ega inimene peagi teadma ÜRO allorganisatsioonidest või nende toimemehhanismidest. CEDAW (The Committee on the Elimination of Discrimination against Women – toim) tähendab kõige laiemalt võttes naiste õiguste komisjoni, mis jälgib, kuidas samanimelise konventsiooniga liitunud 189 riiki täidab oma kohustusi naistele meestega võrdsete võimaluste andmisel. Oluline on märkida, et see konventsioon ratifitseeriti taasiseseisvunud Eestis juba 31 aastat tagasi, täpsemalt 26. septembril 1991. 

Sa tegid kampaaniat ÜRO peakorteris, kas see tähendab, et kolid järgmiseks neljaks aastaks New Yorki?

Kaugel sellest! ÜRO inimõiguste organisatsioonide töö käib Genfis. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõigustele keskendunud komisjone on kümmekond, CEDAW kuulub ühena nende hulka. Mis aga puudutab kolimist, siis naiste õiguste komisjoni töö on üles ehitatud nii, et Genfi sõidetakse kolm korda aastas ja töötatakse intensiivselt kolm-neli nädalat. 

Kas Sa puutusid New Yorgis kokku ka oma konkurentidega?

Vastab tõele. Mu tee ristus päris mitmetega neist. Selgituseks nii palju, et üle aasta toimub CEDAW 24-liikmelises komisjonis rotatsioon. Seekord kandideeris kaheteistkümnele kohale 23 inimest. Saime kõik suurepäraselt läbi, sest hoolimata kontinendist ja nahavärvist ühendab meid kõiki ju üks – naiste vastu suunatud diskrimineerimise kaotamine. 

Mida selleks teha, et saada ÜRO naiste õiguste komisjoni liikmeks?

Käia kolm korda ÜRO peakorteris kampaaniat tegemas, omada pühendunud Eesti diplomaatidest naiskonda ja paari-kolme meest taustatööd tegemas. Nii see koht tuligi. Tegelikult oli päris pingeline. 

Sa nimetad CEDAWd naiste õiguste komisjoniks ja mitte komiteeks.

Jah, sest töö iseloomust tingituna on see aeg-ajalt koos käiv komisjon, mille põhiroll on jälgida, kuidas riigid täidavad konventsiooni. See tähendab, et riigid, kes kord on ratifitseerinud CEDAW konventsiooni, peavad seda täitma. Selleks tuleb riigil esitada ÜRO naiste õiguste komisjonile perioodiliselt aruanne, mida peab tulema Genfi komisjoni ette ka kaitsma. Muide, ka Eesti on esitanud mitu korda vastava raporti. 2022. aastal on Eesti koostanud oma seitsmenda raporti (inglise keeles loetav siit – toim) ja peagi on Eesti delegatsioonil kohustus seda kaitsma tulla. Kuna koroona tõttu on komisjon oma tööga ajagraafikust maas, siis sellel aastal järjekord Eestini ei tohiks jõuda. Mis aga puudutab loogilist küsimust, kuidas suhestun Eesti raportiga, siis kindlasti saan ma sõna sekka öelda. Veelkord – esindan sõltumatu eksperdina iseennast ja mitte riiki.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
ÜRO Peaassamblee 1979. aastal vastu võetud konventsiooni kirjeldatakse sageli kui rahvusvahelist naiste õiguste seadust. Konventsioon koosneb preambulist ja 30 artiklist. See defineerib naiste diskrimineerimise ning kehtestab tegevuskava sellise diskrimineerimise lõpetamiseks. 

Konventsioon hõlmab kolme mõõdet oma lähenemises naiste olukorrale. Kodanikuõigusi ja naiste õiguslikku seisundit käsitletakse väga üksikasjalikult. Peale selle, erinevalt teistest inimõiguste lepingutest, käsitleb konventsioon ka inimeste reproduktiivsust ning kultuuriliste tegurite mõju soosuhetele.

Eesti Vabariik ühines konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel (RT 1991, 35, 428).

Allikas: Võrdsuskeskus

Kas ÜRO naiste õiguste komisjoni nõuded ühele või teisele riigile kuuluvad täitmisele?

Konventsiooniga liitunud riigil lasub kohustus täita konventsiooni sätteid. Selle kohustuse võtab riik ratifitseerimise hetkel.

Kuidas on lood nende nn üldsoovitustega, inglise keeles general recommendations?

Feministeerium on hästi informeeritud! Tõepoolest, peale riikide perioodiliste aruannete töötab komisjon aeg-ajalt välja naistega seonduvaid üldisi soovitusi. Nii mõnelgi inimõigustest mitte hoolival riigil maailmas on nende üldiste soovitustega kana kitkuda. Need riigid leiavad, et general recommendations pole osa CEDAW mandaadist. Olen neid soovitusi lugenud. Mõned neist on asjalikud ja põhjalikud, teised mitte nii väga. 

CEDAW ise pole lugemiseks liiga pikk ja keeruline konventsioon, aga täitmisega võib tekkida probleeme mitte ainult Eestil.

Nii see on. Kampaaniat tehes keskendusin ma nendele konventsiooni artiklitele, milles tunnen end tugevana: naiste võimestamine ja majanduslik iseseisvus. Esimesel juhul oskan hinnata, mida tuleks ühel või teisel riigil teha, et naisi rohkem poliitikasse tuua. Näiteks valimisnimekirjade puhul on palju nüansse, mida tuleb teada, et aru saada, kas naisel on võimalik osutuda valituks, või jääb ta kogu oma tublidusest hoolimata parlamendihoone ukse taha. Või võtame konventsiooni artikli, mis keskendub naiste majanduslikule iseseisvusele. Eesti ja Euroopa kontekstis tähendab see põhiliselt soolist palgalõhet, aga maailmas ei pruugi selline termin universaalselt arusaadav olla. Eesti üks põhiprobleeme on jätkuvalt palgalõhe. Seda valdkonda tunnen piisavalt hästi, et ka Genfis tööle asudes uurida riikide esindajatelt, kuidas naiste majanduslik iseseisvus maailma eri riikides on tagatud nii de jure kui ka de facto. 

ÜRO poliitiliste ja juriidiliste kokkulepete kohta naiste õiguste valdkonnas on juba aastakümneid öeldud, et tippaeg oligi 1970.–90. aastateni. Kui kokkulepped jälle aruteludeks ja muudatusteks avada, tuleks tagasiminek. See on ka põhjus, miks Pekingi (1995) ja Kairo (1994) konverentsid on oma valdkondades (naiste õigused ja reproduktiivtervis) viimasteks jäänud. Kas nõustud selle sünge arvamusega?

Sedasama mõtet väljendas ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri (UN Womeni) asejuht Åsa Regnér, kui debateeris president Kersti Kaljulaidiga Tallinnas ÜRO Julgeolekunõukogule pühendatud konverentsil sel kevadel. Pean kahetsusega tunnistama, et jälgides praegust fooni maailmas, kipub temal, ja loomulikult Feministeeriumil, õigus olema. Samas tuleb teha kõik endast olenev, et see aksioom vähemasti teoreemiks muuta. Olen loomult optimist.

Kas on midagi, mille puhul võid öelda, et naiste õiguste vallas on toimunud edasiminek?

Isiklikust kogemusest võin tuua konkreetse näite. Külastasin kuus aastat tagasi Saudi Araabiat ajal, kui naisi juhina roolis arreteeriti. See oli aeg, kus sealne meedia tõsimeeli arutas, et naine roolis võib mõjuda meestele häirivalt ehk peaaegu erootiliselt, mistõttu naisi ei tohi lubada autot juhtima. See aeg on möödas. Minu meelest on haritud naised üha kõvema häälega oma õigusi nõudmas. Teisalt – on tõsist tagasiminekut ka. Just samal ajal, kui sain mandaadi ÜRO naiste õiguste komisjoni liikmena, toimusid suured abordiõigust nõudvad meeleavaldused üle USA. Ise osalesin ka ühel sellisel New Yorgis. 

Riigid on üksteisest väga erinevad. Kuidas vältida seda, et Eestilt küsitakse ÜROs naiste kirjaoskuse või puhta joogivee olemasolu kohta, samas kui mõnelt teiselt riigilt küsitakse küsimusi, mis nende konteksti arvestades on täiesti kohatud?

Mul puudub vastav kogemus, aga olen kuulnud iroonilisi märkusi naiste õiguste komisjoni liikmete kohta. Ma loodan jätkata samas vaimus nagu kampaaniat tehes – leida liitlasi valdkonnas, mis meid ühendab. CEDAW liikmed töötavad ju pea kuu aega ninapidi koos. Alati on võimalik, ja ausalt öeldes on see ka vajalik, et pärast kontoriukse sulgemist õhtustatakse väljas ja räägitakse oma kodust ja kodumaast. Et tunnen end rahvusvahelises seltskonnas mugavalt, siis usutavasti oskan rääkida ka nendel teemadel sedavõrd veenvalt, et Eesti puhul jäävad taolised küsimused esitamata. Samas tuleb ju iga naine Genfi, pagasina kaasas oma elukogemus. 

Kuidas ikkagi tagada see, et CEDAW läbivaatusel tõstatatud teemad ja komisjoni soovitused jõuaksid päriselt vastutavate inimeste ehk valitsuseni ega jääks vaid ametnike lahendada? Suuremate muutuste jaoks on ikkagi vaja poliitilisi otsuseid.

Oma poliitikukogemuse pinnalt võin väita, hea tahtmise korral on kõik võimalik. Me olime naistega, palgalõhe vastased loosungid käes, tänaval 2011. aastal. Sellega ma tahan alla kriipsutada, et 21. sajandi Eesti poliitik võib ja otse peab kasutama mõistuse ja südame häält ning teenima teda valinud inimest. Muuseas, naisi on Eesti valijaskonnas rohkem kui mehi. Naispoliitik peaks iseenesestmõistetavalt olema feminist. Tähendab see ju poliitika tegemist naise perspektiivist lähtuvalt. Enne poliitikasse suundumist peaks iga inimene endale esitama ausat vastust nõudva küsimuse – miks ma seda teen? Naiste puhul lisandub veel üks küsimus – mida saan ma ära teha oma suguõdede olukorra parandamiseks? Eriti Maarjamaal on see tähtis, sest haridust silmas pidades on ju tegemist maailma kõige targemate naistega.

Suur tänu intervjuu eest ja edu uues rollis!

Tänan huvi tundmast ja aitäh ära kuulamast!

6
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.