„Ma räägiks parem mõne targa mehega“
Merike Kaunissaare (Isamaa) luges Marianne Mikko (SDE) raamatut “Koridorides libedal jääl” ja mõtiskles kommentaaridest, kommentaatoritest ning sellest, kui erineva mõõdupuuga mehi ja naisi hinnatakse. Ja kuidas mõõdupuu sõltub hindaja soost.
Mõned aastad tagasi ilmus meedias uudis, kuidas väike naine lasi maha suure isakaru. Kommentaarid karujahiartikli all (laskjaks oli kooliõpetaja) olid järgmised: „Sellise “õpetaja” laseksin ma päeva pealt lahti. Ise veel bioloogia õpetaja!!! Julmur oled, ei muud!“, „Minu last selline inimene ei õpetaks. Vähim ilmselt, mida ma teha saaksin.“, „Ja see on siis naine, kes on loodud elu hoidjaks. Lihtsalt õudne milleni see naine on laskunud. Kooli õpetajaks ta kindlasti ei sobi.“.* Ühel teisel samateemalisel artiklil oli umbes tuhat kommentaari, absoluutne enamus samasse väravasse. Ei olnud loomakaitse. Oli solvunud röögatus tuhandest suust: “Õudne naine!”
Marianne Mikko ütleb oma raamatus „Koridorides libedal jääl“, et ta kommentaare ei loe. Õigesti teeb, sest enamasti on tema artikleid või tema tegevust arvustavad kommentaarid (niikaua kui see žanr üldse on olemas olnud), väljendanud ikka just sama mõtet.
Naised, iseseisvus, seisukohad, saavutused, nähtavus, poliitika. Võim
Suur osa Marianne Mikko raamatust on Euroopa välispoliitilisel tasandil tegutsemise kirjeldus. Lähiajalugu detailides, missioonidel käimised. Euroopa Liidu tasandi raportööri töö. Ideede arutamine ja ettekandmine. Lõputud koosolekud. Kohtumised paljude inimestega. Nimeregister on pikk ja põhjalik.
Samuti on raamatus märkmed nendest võimalustest, mida ta oskas hoomamatult suurtes, mitmekihilistes, kaunis jäigalt ja täpselt reguleeritud struktuurides toimetades leida ja ära kasutada. Meie riigi heaks, teiste riikide kasuks – sel viisil laiemat toetavat arengufooni luues. Laveerimine piiratud võimaluste piires ja püüded piire nihutada. Ida-Euroopa huvid ja Lääne-Euroopa huvid. Moldaavia, Valgevene, Tiibet, Põhja-Korea, Türgi, India, Afganistan. Olulised kaalutlused ja otsustavad detailid. Teost lugedes saan aru, et silmitsi tuli seista olukordadega, kus ei olnud võimalusi.
Tee, mis sa teed, ikka on halvasti
Kas ta siiski panustas piisavalt? Teadis kõike, mis oluline? Olid ta oskused nõutaval tasemel ja panus üldse vajalik – vägevad palgad ja kauged reisid, puhas kulu ju? On sellist tegelast üldse maksumaksja turjale vaja? Naise puhul näib olevat seda eriti oluline kaaluda. Marianne Mikko puhul on ju tegemist „ainult“ ajakirjanikuga. Kas Euroopa tasemel ei peaks olema siiski märksa parem ettevalmistus? Kas me küsime neid küsimusi näiteks Jaak Madissonile mõeldes – kas ta haridus ja taustateadmised on piisavad? Oskus suhteid luua hea? Vajalikud kogemused olemas?
Raamatus on väga vähe isiklikku. Harv lause mõnes üksikus peatükis. Nagu Facebookis märgitud suhtestaatuse muutused. Naine räägib endast ja ei räägigi oma suhetest? See pole üldse naiselik. (Aga kui naine räägiks endast ja oma suhetest, oleks see ilmselt alates teisest lausest alates siiski liiga naiselik – ja mitte heas mõttes.)
Tegelikult on kogu raamat suhetest. Seda meie riigi, Euroopa ja maailma tasandil, nii formaalsetest suhetest kui ka võimalustest, mida annavad oskus luua sõbralik isiklik kontakt ja seda hoida.
Naisteteemal ei ole kuigi palju juttu, kuigi on selgelt aru saada, et kirjutaja on naine.
Raamatu alguspool näib olevat kirjutatud pisukese ebakindlusega – see kumab läbi otsusest olla oma tegevuse kajastamisel kindel. Võib-olla ajas kaugemad seigad puudutavad praegu vähem? Või on elavust tõmmanud tagasi püüdlik faktitäpsus? Eks meid kõiki ole kasvatatud headeks tagasihoidlikeks tüdrukuteks.
Naisel pole sobiv ennast esile tõsta (raamat oli jutuks ühe vanema põlve kirjainimesega: „Marianne Mikko on see, kes ennast igal pool esile toob, see hakkab ju vastu. Ma vist pigem ei loe – mulle kohe ei meeldi selline eneseupitamine.“). Naise koha peaks ju ikka teised määrama. Või määramata jätma – aga et ise? Nii ei sobi.
Võib-olla loen tekstist rohkem välja, kui kirjas on, aga näis, et Mariane Mikko agar tegutsemine poliitikuelu alguses ja hiljemgi – mõnelgi valimisel, kus ta kandideeris –, st kodukülastused, terve ärkvelolekuaja sisustamine valijatega kohtumistega ning enese kõigega kurssiviimine (ja intensiivse panustamise peale saadud suur häältearv) tekitas nii mõneski pigem kadedust. Olen ise ammusel ajal korraldanud näituse, mille avamisele sai kokku kutsutud maa ja ilm (oligi tõeline rahvasumm ja imetlus kunstnikule) – ja kuulnud eelmise väljapaneku koostajalt, et „kui meie oleksime samuti niimoodi kellanud, oleks meil kindlasti rohkem vaatajaid olnud“.
Valituna valijate eest väljas, vastavalt positsioonile hierarhias võimalused rohkem või vähem piiratud
Töö alustamisel Euroopa parlamendis mainib autor kolme neutraalset komisjoni, millega sai liituda – petitsioonide, naiste õiguste ja kalanduskomisjon. Ajakirjanik Marianne Mikko kirjutab, et kuulus pikalt kalanduskomisjoni. Mida teadis Marianne Mikko kalandusest? Aga mida teadis tööle asudes digitaalsest turust Euroopa Liidu ühtse digitaalse turu volinik, keemik Andrus Ansip? Mida teadis rahandusest ametisse asudes rahandusminister Martin Helme, kes ütles, et ta on matemaatika vallas täiesti tuhm ja ei saa isegi kaarte mängida, sest ei oska tihisid kokku lugeda?
Võimuvahekorrad Vahemere ja Balti mere äärsete piirkondade esindajate vahel vajasid tasakaalustamist. Kõigega saab end kurssi viia, kui on huvi ja tahtmist panustada.
Sõimusõna “feminist”
Olen Marianne Mikko tegemisi silmanurgast jälginud. Eriti sajandivahetusel kehtestas ta juba oma olemasoluga väljapaistvalt „koledat feministi“, kedagi välist, kes on kahetsusväärselt ja šaakali viisil Eestisse imbunud ning kelle laienevat leviala tuleks karmi käega piirata. Marianne Mikko tõdeb, et selle teadmise viisid meie kaassaadikud mujale maailma kaasa ning hoiatasid sealseid asjamehi, kellega tegu – et ei võetaks tõsiselt. „Kui esitasin kohtumisel ÜROs küsimusi naiste kaasamise kohta, ütles üks meie tore meespoliitik kanges inglise keeles vabandavalt, et ärge pange pahaks, see on ju meie Marianne ja tal on paraku kiiks nende naiste õigustega.“ (Lk 228.) Ometi tunnistas Eesti esindaja ÜRO juures sel puhul suurt piinlikkust, seda enam, et ÜRO üks strateegilisi eesmärke on suurendada naiste osakaalu otsustustasandil.
Eks ole pikalt nähtud, et Marianne Mikko järjekindel kiiks tõsta nähtavale õige aeglaselt taanduvat palgalõhet on ikka olnud pisendatav, tögatav ja demoniseeritav. Miks üldse peaks parandama asja, mis parandamist ei vaja?
Sugu ei ole oluline
Marianne Mikko on oma raamatus tunnustavalt ära märkinud paljusid mehi ja naisi. Ta iseloomustab kolleege ja keskkonda, toetajaid ja koostööpartnereid enamasti heatahtlikul, aga vahel ka kriitilisel ja teraval pilgul. Riigikogu liikmena tööle asunud, pani ta tähele, et Eesti parlamendi erinevus võrreldes Euroopa parlamendiga oli päris suur – siinsest esinduskogust moodustasid mehed neli viiendikku. Brüsselis moodustasid naised ühe kolmandiku. Nii nendib ta, et tundis end Riigikogu oluliselt mehisemas soolises koosseisus üsna ebamugavalt. Rahvaesindaja (ja iga töötaja) sugu ei ole muidugi oluline, kui töö on tehtud. Samas mõistan ammuse linnaametnikuna Marianne Mikko tundeid päris hästi. Ei unusta iial enda kui noore ametniku esimest väljasõitu linnavalitsuse „heakorraistungile“. Üllatuslikult ainsa naisena bussi astudes tabas mind jahmatus. Selgus, et kaasas on kast (või kaks?) viina ja sõidetakse vähile. Nõukogude Liidu poliitbüroos ei olnud mu meelest naisi peaaegu üldse ja ega 50 aastat mõjusfääri ei saa mööduda mõju avaldamata.
Nii tõdeb Marianne Mikko iseloomustades üht osa siinsest parlamenditööst: „Mõned tähtsad pintsakud jätsid eriti tähtsa mulje. […] Kui küsija juhtus olema naine, siis mindi isiklikuks või patroneerivaks. […] Kiuslikud küsimused olid tavaliselt suunatud minu kui naispoliitiku vastu. […] Mis õigupoolest sunnib neid naiskolleegidega nii jämedalt käituma?“ (Lk 220.) „Ma kujutan ette patriarhaalse Türgi pingutusi Euroopat kuulata, kui kõvakäeliste meeste vastas istusid meelekindlad naised ja mitte niisama naised, aga üksteise järel ebamugavaid ja eriti ebameeldivaid küsimusi esitavad naised.“ (Lk 284.) Erinevus Türgiga, kus Euroopa Liidu raportööridega läbirääkimisi peeti ja kus laua taga istus hulk segaduses kuumaverelisi „vuntspuhmaid“, on muidugi olemas. Sarnasus on kahjuks ka olemas.
Kommenteerijad. Vabas vees seilava jäämäe teadmata kõrgusel olev läbilõige nähtava ja nähtamatu osa piirilt
Mina, erinevalt Marianne Mikkost, vahel loen kommentaare. Niisugused suhtumised on olemas, nähtava ja nähtamatu piiril.
Kommentaarid artiklite all, mis käsitlevad ametis oleva Eesti Vabariigi presidendi tegemisi, on näiteks järgmised: „Nüüd tuleb bioloogiharidusega elektrijaamajuhist poliitraamatupidaja ja hakkab tõde kuulutama. Jumal aita Eestimaad!“, „No mida ei ole, seda ei ole! Presidenti ei ole!“, „Demokraatia hädaks on see, et võimu juurde pääsevad keskpärase mõistusega ja alla selle tegelased ning ei saa ise arugi, kuidas nad rumala aktiivsusega õõvastavalt mõjuvad. Pärast maksa neile veel kõrget pensioni ka.“ Presidenti pole justkui üldse vaja, sest “… nagunii teevad vaimse töö ära abid ja nõunikud. Lihtsalt ilus olla pole sellise raha eest mõtet, eriti veel praegusel hetkel, kus diplomaatia kui selline on vaid virtuaalne, jääks ära vastuvõttude tilulilu, esinduskulud …“.
Soliidseks kokkuvõtteks: „Ma räägiks parem mõne targa mehega“
Euroopa Liitu kuulumise referendumi eelsel kõnekoosolekul küsinud raamatu autorilt üks vana mees: „Teie olete naine ja ei jaga välispoliitikat. Mina tahan, et minu küsimusele vastaks mõni mees, kes valdab välispoliitikat“. “Mees ei teadnud tõika, et tollal olin ma nii välis- kui ka julgeolekupoliitika kuukirja Diplomaatia peatoimetaja ja KUKU Raadio pühapäevase välispoliitikasaate „Välismääraja“ saatejuht. Ilmsesti polnud mees iialgi esimest lugenud ega teist kuulanud.“ (Lk 35.) Lugemata, kuulamata ja teadmata teadis see mees, et talle vastamiseks on vaja tarka meest ja naisest kindlasti ei piisa. See pole nii vaid rahvakoosolekul ja kommentaarides – ka ETV ekraanil küsis siiras segaduses reporter mõjuka märgilise kõne pidanud Mari-Liis Lillelt, et kes talle selle kõne kirjutas ja avaldas soovi tema endaga rääkida.
Marianne Mikko raamatule on ilmunud nüüdseks kaks arvustust. Üks mehelt, teine naiselt
ERRi portaalis ollakse Diplomaatia praeguse peatoimetaja Erkki Bahovski arvustust sisse juhatades Marianne Mikko tähelepanekuid argiseks vähendaval seisukohal: ”Koridorides libedal jääl” on raamat sellest, kuidas ajakirjanikust sai poliitik ja mis temaga pärast seda juhtus.” Võrreldes ühe naise raamatut teise naise raamatuga tõdeb mees: “Mõnes mõttes on Mikko raamat sarnane Kaja Kallase blogist sündinud raamatuga. Mõlemad autorid on kaardistanud oma pisikesi võite, üleelamisi ning eneseületamisi. Kas need võidud samas lugejale nii palju tähendavad, on iseküsimus.”
Kirjanik Kärt Hellerma arvab teisiti arvustuses “Marianne Mikko meheteod”: “Lõpuks. Teadsin küll, et Mikko on võimeline töötama palju ja põhimõttekindlalt, kuid loetust selgub, et ta on teinud seda palju rohkem, kui oskasin ette kujutada.”
Kes siseneb naispoliitiku raamatumaailma, saab palju teada, sealhulgas seda, kas sugu on oluline.
* Netikommentaaride kirjapilt on muutmata.