Liiri Oja: inimõiguste analüüs peaks olema seaduseelnõude loomise pärisosa

Mis on inimõigused tööl, hariduses, pereelus, koolis, vanglas ja kuidas need on ajalooliselt kujunenud? 2022. aasta kevadel ilmus Liiri Oja koostatud ja toimetatud mahukas ja sisukas inimõiguste käsitluste e-kogumik Inimõigusteraamat.ee, mille andis välja Õiguskantsleri kantselei. Intervjuus Rebeka Põldsamile tutvustab Liiri Oja oma teekonda inimõigustele pühendunud õigusteadlasena ning eestikeelses inimõiguskirjanduses täiesti murrangulist suurteost.

Oled paljudele Feministeeriumi lugejatele juba tuttav oma artiklitega reproduktiivõigustest, aga raamatu „Inimõigused“ valmimise puhul võiksid rääkida pisut endast ja sellest, kuidas oled jõudnud oma uurimisteemadeni.

Eks valikuid ikka määrab väga kasvukeskkond. Läksin otse keskkoolist ülikooli õigusteadust õppima. Minu vanemad on alati rõhutanud, et endast nõrgemate eest tuleb seista ja nii see kõnetas mindki. Keskkoolis hakkasin tegelema väitlemisega, seal on inimõiguste küsimused paljude teemade seas rohkem esil. Nii jõudsingi juba ülikooli teadmisega, et tahan tegeleda inimõigustega ja õigusteadus tundus ilmselt piisavalt konkreetne eriala. Mu peres näiteks polnud enne kedagi, kes oleks õigusteadust õppinud, aga nüüd on noorem vend ka – ta on prokurör, kes tegeleb lähisuhtevägivallakaasustega. 

Pärast bakalaureust Tartu ülikoolis läksin Oslo ülikooli rahvusvahelise õiguse magistrantuuri, kus kirjutasin kogunemisvabadusest. Vahepeal tulin aastaks tagasi, töötasin Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonnas ja siis läksin USAsse Georgetowni ülikooli, kus puutusin esimest korda kokku feministliku õigusfilosoofiaga. USA konstitutsiooniõigust andis üks suurepärane kriitiliste rassiuuringute õppejõud. Ma mäletan, kuidas istusin seal loengus ja mõtlesin, et „Vau! Mul on juba kõrgharidus õigusteaduses ja mul on tunne, nagu ma poleks midagi õppinud!“ See oli moment, kus ma sain aru, kuidas õigustesse on ebaõiglus kohati sisse kirjutatud. Tundsin isegi, et olen endale jama eriala valinud, kuna õigusega on nii palju kurja tehtud. Sealt sai ka alguse minu tee seksuaal- ja reproduktiivõiguste uurimise teemal.

Enne doktorantuuri Firenze Euroopa Ülikool-Instituudis töötasin taas aasta Eestis, kirjutasin näiteks Riigikogu toimetistesse abieluvõrdsuse analüüsi, mille tõttu sain sotsiaalmeediakanalites hulga isiklikke rünnakuid. Tol aastal andsin kursuseid ka Tartu ülikoolis, kus kasutasin kõiki värskeid USAst saadud teadmisi. Siis tundsingi esimest korda suurt vajadust eestikeelse inimõigustealase tüviteksti järele, eriti just bakalaureusetudengitele, kes võisid ühiskondlikult olla väga kursis ebavõrdsuse teemadega, aga puudu oli just õigusteaduslikust terminoloogiast ja teadmisest, et ebavõrdsus on inimõiguste kaitse küsimus. 

Doktorantuuris uurisin seksuaal- ja reproduktiivõigusi, kasutades õigusteaduse kõrval sotsioloogia, seksuoloogia ja antropoloogia meetodeid. Minu doktoritöö kaitsmise ajaks oli Riigikogu just andnud õiguskantslerile Eesti riikliku inimõiguste kaitse ja edendamise asutuse (National Human Rights Institution – NHRI) ülesanded. Asusingi Õiguskantsleri Kantseleis seda valdkonda vedama. Raamat „Inimõigused“ on üks mu senistest mahukamatest inimõigushariduse projektidest seal. 

Mulle on oluline, et seksuaal- ja reproduktiivõiguste teemad on mind toonud lähemale meditsiinivaldkonnale, kust olen saanud uut hoogu, et koolitada, teha koostööd, arutada inimõiguste olemuse, kaitse üle koos naistearstide ja ämmaemandatega. Selline erialade ülene koostegemine on õpetanud palju kuulama, olema enda teadmiste osas nõudlik. Pean pidevalt tegema kõik selleks, et olla pädev ekspert, kes on muu hulgas kursis uuema teaduskirjanduse ja -õiguspraktikaga, kes väärtustab tõenduspõhisust. Selle arengu juures on olnud tähtis äratundmine, et hoian suu kinni küsimustes, mille kohta ma ei tea piisavalt. Näiteks ma ei säutsu Twitteris Ukraina sõja teemal, kuna ma ei tunne selle valdkonna kõiki kihte, et saaksin tõesti lisada teiste öeldule, samamoodi ei võta sõna näiteks trans-inimeste meditsiini küsimustes, kuna ma ei tea ka sellest piisavalt, kuigi olen reproduktiivõiguste vallas trans-meditsiinist päris palju lugenud. 

Illustratsioon: Liiri Oja

Mais ilmus Marie Abeli artikkel menopausist, mis on seni üks ammendavamaid eestikeelseid ülevaateid perimenopausi sümptomitest ja menopausi mõjudest. Teisisõnu, perimenopausi kohta pole inimestel, eriti naistel tegelikult piisavat ligipääsu adekvaatsele teabele oma tervise kohta. Kas ja kuidas seksuaal- ja reproduktiivõigused reguleerivad info kättesaadavust ning kas võiks öelda, et info kättesaamatus on inimõiguseid riivav? Kelle asi on seda muutust nõuda?

Teadlikkus õigusest tervisele, seal hulgas õigusest reproduktiiv- ja seksuaaltervisele on oluline osa seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitsest ning tõenduspõhise info kättesaadavus on omakorda osa sellest. Seega jah, kui selline info pole kättesaadav, ligipääsetav, tõenduspõhine, siis võib olla tegemist vastava õiguse rikkumisega. 

Inimõigustepõhine lähenemine menstruatsioonile võib väljenduda ka vastavates tööõiguse regulatsioonides. Näiteks on Hispaania vähemalt üks riik maailmas, kus tasustatakse vabu päevi, mis võetakse menstruatsiooni pärast. Iseasi, kas meil on tarvis eraldi neid päevi või katab selle üldine tervisepäevade tava, mida saab vabalt võtta olenemata põhjusest – on see siis endometrioos, depressioon, raseduse katkemine või gripp. Oluline, et negatiivsed stereotüübid ei tekitaks barjääre, et me ei stigmatiseeriks, häbistaks. 

Kõiki probleeme ei lahenda õigusnormidega, aga normid muudavad teatud väärtuste hoidmise ja nende poole püüdlemise siduvaks ja seega tugevamaks. Kui sa lihtsalt ütled, et oleks hea, et tulevased tervishoiutöötajad on näiteks LGBT või menopausi teemasid ülikoolis arutanud, siis see pole piisav. Pole jätkusuutlik loota paari nn õhinapõhise tegija peale, kes ise ennast harivad, kes inimõiguste alast teadlikkust väärtustavad. Aga kui ütleme, et midagi on inimõiguste kaitse küsimus, siis tunnistame, et meil (riigil) on kohustus valida prioriteetsed teemad. 

Inimõigusteraamat.ee on üsna uuenduslik populaarteadusliku raamatuformaat Eestis. Palun räägi selle raamatu saamisloost – miks hakkasid seda tegema? (Miks mitte sellist hiidprojekti teha ja mida arvestada, oled heade nõuannetena kirja pannud raamatu lehele.) Kes on raamatu esmased sihtgrupid ning milliseid peatükke soovitad igale õpetajale? Aga igale feministile?

Raamatu peaeesmärk on näidata, et inimõigused pole lihtsalt armas pehme jutt, vaid need on õiguslikult siduvad normid koos vastava ajaloo ja praktikaga. Ja seda just eesti keeles!

Inimõiguste analüüs peaks olema seaduseelnõude loomise pärisosa. Ma arvan, et mõned selle raamatu peatükid ja nendes käsitletud küsimused on ka paljudele Eesti juristidele natukene üllatavad või kohati isegi ebamugavad. Ajalooliselt on eestikeelne õigusharidus jätnud ebavõrdsuse teemad üldisemalt ja just inimõiguste valdkonna teemad vajaliku tähelepanuta. Seda näitab ka tõsiasi, et taoline raamat oli puudu. 

Raamatu põhiauditooriumiks võiks olla eri valdkondade praktikud: kohtunikust ja prokurörist lastekaitse- ja sotsiaaltöötajani ning kindlasti on päris palju peatükke näiteks tervishoiutöötajatele. 

Eesmärk oli võimalikult selgelt ja erialade üleselt kirjutada. Raamat on siiski akadeemilise viiteaparatuuriga, mis annab selle lugemiseks teatava raami, mis ei pruugi kõigile sobida, aga ma soovitaks siiski tutvuda. 

Kindlasti sobib raamat kõigile kõrghariduse õppejõududele ja õppuritele õigusteadusest politoloogiani, ajaloolasest soouurijateni. Tudengitele tahaks soovitada näiteks minu enda ja Birgit Poopuu peatükki inimõiguste uurimise metodoloogiast, mis aitab just eesti keeles rääkida uurijavastutusest, tsiteerimiselõhest ning sellest, mis on teadmusloome põhitõed inimõiguste valdkonnas. 

Ma arvan, et neid, kes loevad kogu raamatu läbi, pole väga palju. Feministeeriumi lugejatele aga esmalt ikka soovitaks vaadata kogu sisukorda ja siis sealt juba järjest valida, mis pealkirja põhjal kõige rohkem kõnetab. 

Kui konkreetselt peatükke välja tuua, siis Mari-Liis Sepperi peatükid naiste- ja LGBT+ inimeste ning puuetega inimeste õigustest, minu enda seksuaal- ja reproduktiivõiguste peatükk, Halliki Voolma peatükk naistevastasest vägivallast, Airi Mitendorfi peatükk õigusest sotsiaalsele turvalisusele. Samuti Helen Talalaeva peatükk vabaühendustest ja inimõigustest. Kõiki võiks huvitada Aro Velmeti kirjutatud sissejuhatav peatükk inimõiguste ajaloost, millest käivad läbi kõik peamised inimõiguste teemad ja dünaamikad.

Räägime inimõiguste ajaloost. Kuigi inimõiguste üheks murdepunktiks on teise maailmasõjajärgne ülddeklaratsioon, siis mis on inimõiguste sisu?

Inimõigused on õiguslikult siduvad garantiid, mis peaksid tagama, et kõikide inimeste inimväärikus oleks kaitstud. Seega inimõiguste doktriin peaks olema üles ehitatud igaühe ehk kõigi õiguste kaitsele, aga reaalsus muidugi pole sellele kunagi vastanud ega vasta tänagi, sest see “igaüks” on senini sageli kahjuks väga paljudes kontekstides keskealine valge mees ja tema privileegidest lähtuv kogemus. Marginaliseeritud gruppide õiguste kaitseks on lisandunud aja jooksul mitu nn erikonventsiooni, näiteks puuetega inimeste või lapse õiguste konventsioonid. Iga õigusallika puhul – olgu selleks siis konventsioon või seadus tuleb arvesse võtta konteksti, milles see vastu võeti, kes olid autorid. Nii Eesti Vabariigi põhiseaduse kui ka 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtjateks oli konkreetne grupp inimesi ja ajalooline kontekst, mis mõjutasid nende sisu. Hiljem mõjutavad nende dokumentide sisu tõlgendajad ja nende sotsiaalne taust.

Mulle ei meeldi termin „uued õigused“, mida mõned õigusteadlased kasutada armastavad. Näiteks seksuaal- ja reproduktiivõiguste puhul seda vahel kasutatakse, aga minu süsteemis on see ebakorrektne, sest need õigused on inimestel koguaeg olemas olnud, neid pole lihtsalt tunnustatud, kaitstud. Seega need nn erikonventsioonid pole mingi piiride nihutamine, vaid hoopis pidev ja jätkuv vigade parandus.

Illustratsioon: Liiri Oja

Mida õppisid raamatu koostamise ja toimetamise juures inimõiguste kohta juurde?

Esiteks selgus eriti kindlalt, et seda raamatut on vaja – tahtsime tuua inimõiguste teemad eesti keelde. Sisulise poole pealt on mul valdkonnas juba üle kümne aasta kogemust, seega peatükkides esitatud materjalis suuri üllatusi siiski polnud. Õpetlik oli aga just kogu see protsess ise, raamatu koostamine ja kujunemine, koostöö keeletoimetajate, retsensentide ja autoritega. Vastused küsimustele, kuidas jõuda 32 autoriga n-ö ühele lehele, kuidas anda tagasisidet, kuidas leida tasakaal toimetamise ja autorite iseolemise vahel. 

Inimõiguste traditsioon läheb justkui kaheks. Ühed on rahvusliku enesemääramise ja majandusliku suveräänsuse eest seisvad inimõiguslased, keda Eestis esindab Inimõiguste Instituut (EII), ning kelle tegevuse traditsiooni kese on 1948. aasta inimõiguste deklaratsioon ja Külma sõja lõpetanud Nõukogude Liidu lagunemise järel taasiseseisvumine, sh Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Valgevene ja riigikorra muutumine endistes n-ö idabloki riikides ning endiste koloniaalmaade iseseisvumine, sh Egiptus, Liibua jt. Teised on vähemuste õiguste seisvad inimõiguslased, kes seisavad võrdsete õiguste poolt ja eelarvamuste põhise ahistamise vastu, misogüünia, seksismi, rassismi, usu ja veendumiste vastase viha vastu, mida esindavad Eesti Inimõiguste Keskus (EIK), Feministeerium, LGBT Ühing, MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus. Kuidas on neid traditsioone raamatus käsitletud?

Eks iga raamat on muidugi oma peatoimetaja nägu, nii et neid ühiskondliku ebaõigluse teemasid ehk neid, mida esindab nähtavalt EIK, on rohkem kui rahvuse ja riigi inimõiguste teemasid. Samas näiteks Merilin Kiviorgi peatükk rahvusvahelisest inimõiguste kaitsest ÜROs käsitleb neid mõlemaid inimõiguste traditsioone. Nii et leiab mõlemat. 

Õiguskantsleri kantseleis oma igapäevatöö raames teeme me koostööd paljude inimõiguste valdkonna vabaühendustega. Õiguskantsleril on nt teda nõustav inimõiguste nõukoda, kuhu kuuluvad teiste seas nii EII, LGBT ühingu kui ka EIKi esindajad. 

Kõrvaltvaatajana paistab mulle, et kogu vabakonna MTÜde tegevust kujundavad mingil määral muidugi töötajad oma huvide ja ekspertiisiga, aga ka väga tugevalt rahastajad. Rahastusnõuete järgi valitakse projektide teemad ja suunad. See tähendab, et riik või Euroopa Liit või erarahastajad vähemalt kaudselt ikka dikteerivad oma toetustega, mis teemadega ja isegi teatud maani viisi, kuidas tuleb tegeleda, jättes paljud teised teemad varjusurma. Teadusmaailmas on muidugi sama, et leiva lauale toomiseks ei saa sugugi tihti valida ennast kõige enam paeluv teema, vaid rahastaja nõudmistele vastav teemade pakett. 

Mind näiteks üllatas, et EII ei võtnud seisukohta, kui Mart Helme nimetas Ukraina põgenikke potentsiaalseteks prostituutideks ja haiguste levitajateks. Ukraina oli Eesti oluline liitlane ka inimõiguste alal juba nõukogude aja lõpus just EII inimõiguste valdkonnas, nii et olin väga nördinud, et nad oleks kritiseerinud populistlikku poliitikut, kes õõnestab rahvusvahelisi suhteid ja seega Eesti julgeolekut. Kas EII esindatav inimõiguste koolkond on oma relevantsust kadumas?

Ma ei oska kommenteerida, miks EII midagi ei öelnud Mart Helme sõnavõtu peale. Nad pole (sotsiaal)meedias kuigi aktiivsed, aga oma nišis on nad tegusad, näiteks on organiseerinud suuri inimõiguste valdkonna konverentse. Ma ütleks, et hea oleks, kui Eestis oleks rohkem inimõiguste organisatsioone. Samas on seda kerge öelda, aga raske teha – see on väga raske töö. 

Demonstratsioonidel, kus nõutakse soolist võrdsust ja õiglust on tihti plakat „Naiste õigused on inimõigused“ – mida see tähendab?

Kokkuvõtlikult ja lihtsalt öeldes: naised on inimesed ning inimõiguste kaitse peab arvestama naiste kogemusega. Ebavõrdsus ja ebavõrdne võimujaotus ühiskonnas on olnud õiguse ja õigusteaduse osa ning soolise identiteedi mõjule ühiskonna kogemises pole alati tähelepanu pööratud – või siis õigem oleks öelda, et seda on nimme ignoreeritud, jäetud arvesse võtmata. Kindlasti leiduks ka tänases päevas keegi, kes küsiks, miks on inimõiguste raamatus naiste õiguste või puuetega inimeste õiguste ja eakate õiguste peatükk. Aga naiste õigused, LGBT õigused ja puuetega inimeste õigused tulebki eraldi välja tuua, et näidata neutraalsetena tunduvate süsteemide ebavõrdsust. Teadvustada, et ka inimõiguste kaitse süsteemides on osa inimeste kogemus kõrvale jäetud. 

Seega naiste õiguste teema on relevantne iga inimõiguste valdkonna puhul. Näiteks töö ja inimõiguste valdkond kuulub õigus õiglasele töötasule, see on soolise palgalõhe põhiküsimus. Tervise ja inimõiguste valdkonnas on kindlasti juba mainitud abordi regulatsioon aga ka sünnitusabi. Soodimensioon on oluline ka sotsiaalsete garantiide puhul: milline on maksusüsteem, vanemahüvitise süsteem ja kuidas need mõjutavad eri soost inimesi. Milline on kriminaalmenetlus näiteks lähisuhtevägivalla puhul. Samuti igasugune füüsiline ligipääsetavus – kuidas eri soost inimesed linnas liiguvad ja mida on tarvis selleks tagada, et kõigil oleks turvaline ja sama mugav liikuda. 

Illustratsioon: Liiri Oja