Christian Veske: võrdõiguslikkuse vaatest pole meil kunagi varem nii ambitsioonikat koalitsioonilepingut olnud

Vahepeal on paika saanud uued valitsejad, kes vähemalt sõnades lubavad suuri muutusi ka võrdõiguslikkuse vallas. “Kui need on ära tehtud, siis vaadatakse mõne aja pärast tagasi tundega, et miks nendega nii kaua läks,” on värske võrdse kohtlemise volinik Christian Veske optimistlik. Kuid tema töö pole sellega veel sugugi tehtud.

Olete kaks kuud olnud Eesti võrdse kohtlemise volinik. Kuidas sisseelamine läinud on?

Olen Eestist ära olnud 10 aastat ja mõnes mõttes on järjepidevus katkenud. Nüüd ongi palju aega läinud sellele, et kohtuda ja tutvuda huvikaitseorganisatsioonide ja ametiisikutega, näiteks õiguskantsleriga, kellega meil on palju koostööd. 

Kohe teie ametiaja alguses on paika saanud uus koalitsioonileping. Milline on teie üldine hinnang sellele –  kas järgmise nelja aasta jooksul muutub Eesti võrdsemaks?

Üldist hinnangut ma ei tahaks anda. Palju on selliseid asju, mille mõju ebavõrdsusele me veel ei tea, näiteks maksumuudatused. 

Kui vaatame väärtuste paketti, siis võrdõiguslikkuse vaatest ei ole meil kunagi varem nii ambitsioonikat koalitsioonilepingut olnud. Seal on mitu olulist ja märgilist punkti. Üks, mis meie enda tööd puudutab, on vähemusgruppide diskrimineerimise kaitse ühtlustamine. See annaks ka parema kaitse nendele gruppidele, kelle kaitstus on praegu väiksem. 

Teised märgilised otsused on ka abieluvõrdsus ja nõusolekuseadus. Kõik need tekitavad tulevikus palju ühiskondlikku arutelu. Aga suured muutused ongi rasked. Kui need on ära tehtud, siis vaadatakse mõne aja pärast tagasi tundega, et miks nendega nii kaua läks. 

Abieluvõrdsus on vähemalt lubaduse kujul koalitsioonilepingus sees. Kas nüüd on aeg tähistamiseks?

Lõplikult saab tähistada ikka siis, kui see on jõustunud. Aga muidugi, miks mitte tähistada iga teetähist. Juba fakt, et abieluvõrdsus on koalitsioonilepingus sees, on suur asi. Mitte ainult Eesti, vaid ka Baltimaade ja üldse Euroopa idapoolsemate riikide jaoks. Praegu on neist abieluvõrdsus ainult Sloveenias. 

Lepingus on punkt: “Seame riigifirmade nõukogudes eesmärgiks meeste ja naiste võrdse esindatuse nõude selliselt, et ühe soo esindajaid ei oleks nõukogus üle 60%.” Kuidas te sellesse suhtute?

Kui ühiskondlikus sfääris on suur ebavõrdsus, siis kvoodid, mida see punkt sisuliselt kehtestada soovib, on minu hinnangul täiesti asjakohased. Need on ajutised, et olukorda muuta. Kui ühiskond jõuab lõpuks mõistmiseni, et vajame esinduskogudesse mitut laadi asjatundlikkust, läbilõiget ühiskonnast ja mitmekülgsete gruppide esindatust, siis ei ole neid kvoote enam vaja. 

Lepingus mainitakse ka palgalõhe teemat. Seda soovitakse vähendada palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmisega, mis tähendaks siis seda, et kõik üle 50 inimesega ettevõtted peaksid palgad avalikustama. Kas see on piisav?

Palkade läbipaistvusest on palgalõhe vähendamise kontekstis Eestis juba palju räägitud. Aga see ei ole kindlasti ainuke meede, mis soolise palgalõhe kohe kaotaks. Eks seal ole kindlasti erid meetmeid, mida ministeeriumid, ma arvan, ka juba plaanivad. 

Tavalise inimese jaoks on volinik inimene, kelle poole pöörduda oma murega, kui see puudutab ebavõrdset kohtlemist. Milline on üks kõige “tavalisem” või “klassikalisem” pöördumine?

Kõige rohkem pöördutakse tajutud ebavõrdsusega, mis puudutab inimese sugu, lapsevanemaks olemise kohustusi või rasedus-sünnituspuhkusega seotud asjaolusid. Lisaks pöörduvad puuetega inimesed teistest aktiivsemalt. Üks tunnus veel, mille baasil palju pöördutakse, on rahvus. 

Muidugi see ei tähenda seda, et neil gruppidel, kes vähem pöörduvad, oleks ka probleeme vähem. Pigem peaksin volinikuna nendega rohkem suhtlema, et kõik teaksid, millised õigused neil on, ja julgustama inimesi enda poole pöörduma. 

Kelle häält on Eestis kõige vähem kuulda?

Kui kõnelda vähem tähelepanu saavatest teemadest, siis neid on palju. Minu meelest me teame liialt vähe, milline on teise nahavärviga inimeste elu Eestis. Millise suhtumisega nad kokku puutuvad ja kas nad tunnevad end turvaliselt?  

Teise, eraldi grupina tooksin välja transsoolised ja mittebinaarsed inimesed. Nende inimeste igapäevaelu on sageli väga keeruline, nad puutuvad päevast päeva kokku suhtumise või käitumisega, mis ei saa olla aktsepteeritav. Samas aga, senini pole meie juurde kahjuks palju selliseid juhtumeid jõudnud. 

Alles sel nädalal kohtusin Eesti Transinimeste Ühingu eestvedajatega. Õppisin nendelt väga palju. Sain ka aru, et sageli inimesed ei tea oma õigusi. Nii näiteks on Euroopa Kohus mõistet “sugu” tõlgendanud üsna laialdaselt ning ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus viitab “muudele soolise kuuluvusega seotud asjaoludele”. Seega on trans- ja mittebinaarsete inimeste õigused ka kaitstud soolise võrdõiguslikkuse seadusega.

Kuidas on Eestis lood intersektsionaalsusega –  kas ametiisikud mõistavad selle mõiste tähendust ja pööravad sellele tähelepanu?

Ma eelistan kasutada terminit “ristuvad ebavõrdsused”. Usun, et teema on tuttav ametnikele, kes võrdsusteemadega tegelevad, kuid laiem arusaam on puudulik.  

Minu meelest on oluline, et eri ühiskonnagruppide hääl kõlaks eri kontekstides ning eri kombinatsioonides. Näiteks, et kui räägime puuetega inimestest, siis räägime puuetega naistest, meestest, erineva seksuaalse sättumusega inimestest ja nii edasi. Sama kehtib ka, kui räägime LGBT-inimestest: nende hulgas on kristlasi, moslemeid, romasid. 

Mida teie töö endas veel hõlmab peale kaebuste menetlemise?

Voliniku ülesanne on edendada võrdõiguslikkust laiemalt, mis eeldab teiste ministeeriumite ja riigiasutustega suhtlemist. Meie peamised partnerid on õiguskantsler ning sotsiaalministeerium, aga ka teised ministeeriumid nagu majandusministeerium ning loodav kliimaministeerium, kuna nendega oleme temaatiliselt kõige rohkem seotud. 

Samas on selle töö võtmekohaks suhtlus huvikaitseorganisatsioonidega – nii jõuame tegelikult inimesteni. 

Olete väljendanud soovi pühendada eraldi tähelepanu meeste olukorrale ning rollile soolise võrdõiguslikkuse edendamisel. Milline on meeste olukord Eestis soolise võrdõiguslikkuse kontekstis?

Üks küsimus on, kuidas üldse meestele arusaadavamaks teha, et võrdõiguslikkus on ka nende huvides. Et see pole ainult teema, mis puudutab naisi või vähemusgruppe, vaid tervet ühiskonda. Seda mõistmist on vaja suurendada. 

Teiselt poolt, meestelgi on soospetsiifilised probleemid. Neist peab rääkima. See ei võta üldisest võrdõiguslikkuse kontekstist midagi ära, vaid annab juurde. Nii saaksid mehed aru, et võrdõiguslikkuse teema on nendegi jaoks oluline. Olgu kas lapsevanemaks olemise tõttu või ükskõik mis muul põhjusel. Huvitava näitena tooksin siin Islandi, kus juba üle kümne aasta tagasi anti mittejagatav õigus isadele, olemaks lastega kodus. Esialgu nähti seda kui kohustust ning riigipoolset sekkumist inimeste elukorraldusse. Kui aga seda õigust taheti majanduskriisi saabudes ära võtta, siis mehed olid väga häälekalt selle vastu, sest defineerisid seda õigusena, mitte enam kohustusena. Soolisel ebavõrdsusel on hind ka meeste jaoks. Näiteks Baltimaad paistavad Euroopa plaanis silma sellega, et meestel on oluliselt madalam keskmine eluiga kui naistel, suitsiidirisk on kõrgem.

Kuidas meesteni selle sõnumiga jõuda?

Nagu iga võrdõiguslikkuse teema puhul –  sa peadki lihtsalt rääkima nendest asjadest, tooma välja vaatenurki, mis neid gruppe kõnetab. 

Näiteks kui käia rääkimas koolides ja tuua seal näiteid soolisest ebavõrdsusest, siis nende hulgas tuua välja konkreetseid juhtumeid, mis noortele meestele korda läheks. Näidata, kuidas ebavõrdne ühiskond on kahjulik ka neile. Noorte meestega rääkimine on üldse ülioluline, neid ei saa jätta tühimikku. Nad peavad tundma, et neil on roll ühiskonna paremaks tegemisel, sest muidu täidavad selle tühimiku Andrew Tate’i sugused.  

Igal inimesel on oma huvialad ja kogemus. Kuidas te teete töös kindlaks, et ei ole ise mõnes küsimuses kallutatud?

Kui sa võrdsuse vallas töötad ja eriti sellise ametikoha peal, peab alati võtma sammu tagasi ja nägema probleemistikku endast väljaspool seisvana. Tuleb vaadata, mis andmed on olemas teatud ühiskonnagruppide kohta, mida need andmed meile räägivad ning millised isiklikud lood on nende tuimade andmete taga.

Millised on teie teised eesmärgid oma ametiajaks?

Minu laiem eesmärk on tugevdada voliniku institutsiooni. Selle aasta tegevusplaani oleme võtnud rohepöörde ning tehisintellektiga seotud teemad. Nii rohepööre kui ka tehisintellekti areng on suured protsessid, mis mõjutavad väga tugevalt meie elu. Samas aga teame vähe nende seostest võrdõiguslikkusega ning seda eriti Eesti kontekstis. Peamine küsimus ongi, mil viisil need protsessid tööle panna, et ebavõrdsus ühiskonnas ei suureneks. 

2015. aastal samale ametikohale kandideerides sõnastasite oma essees, et võrdse kohtlemise teemad saavad ühiskonnas laia vastukaja, kuna need pole põhjalikult läbi arutatud ning arusaamad soost ja sotsiaalsest õiglusest on jäigad. Kuidas on olukord praegu, kaheksa aastat hiljem?

Väga palju on muutunud. Väga kandev roll on olnud huvikaitseorganisatsioonidel. Just selliste probleemteemade tõstatamisel ja nende lahti harutamisel. Kui vaadata praegu näiteks ERRi saateid, mis võrdõiguslikkuse teemat käsitlevad, siis tase on läinud oluliselt paremaks ja teemakäsitlused sügavamaks. See muutus võrreldes aastaga 2015 on väga suur. 

Järjest rohkem tuleb ka noori inimesi peale, kes on värskema energiaga ja tahavad neid teemasid veel edasi tõstatada. 

Sotsiaalse õiglusega tegelevatel inimestel on tihti oht läbi põleda. Kuidas te end selle eest kaitsete ja säilitate lootuse, et teie tegevus ikkagi midagi maailmas muudab?

Eks neid paremaid ja halvemaid aegu on minu isiklikus plaanis ka kindlasti olnud. Samuti seda perioodi, mil olen tundnud, et aitab võrdõiguslikkusega tegelemisest, ma enam ei suuda.  

Mind on aidanud töökohtade või tööülesannete vahetus. Iga algus toob uue entusiasmilaine kaasa. Ja muidu teen asju, mida paljud inimesed: käin ujumas ja üritan lugeda ka selliseid raamatuid, mis ei ole seotud ainult võrdõiguslikkusega. 

Kas Eesti on hea koht elamiseks?

Eesti on väga hea koht elamiseks. Loomulikult on vahel igapäevareaalsusega raske toime tulla. Aga jällegi, kui oled Eestist ära olnud ja siia tagasi tuled, siis tundub, et inimestega saab siin väga hästi rääkida. Meil on siin inimeste ja ametkondadega lihtne suhelda, ei ole nii hierarhiline ühiskond kui mujal. See teeb Eesti kuidagi eriliselt koduseks riigiks.

Kes saab voliniku poole pöörduda ja kuidas?

Võrdse kohtlemise voliniku tiimis on kokku seitse inimest. Lisaks võimalikule diskrimineerimisele seoses inimese sooga (sealhulgas transsoolised- või mittebinaarse identiteediga inimesed) võib nende poole pöörduda ka siis, kui inimene kahtlustab ebavõrdset kohtlemist või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvi, usutunnistuse või veendumuse, seksuaalse sättumuse, puude (sealhulgas pikaajalise haiguse) või vanuse tõttu. 

Samas on aga oluline teada, et kõikidel juhtudel volinik kahjuks aidata ei saa. Praegu on võrdse kohtlemise seaduses nendel tunnustel erinev kaitsetase. Voliniku institutsioon on sellele puudusele juba varem tähelepanu juhtinud. Äsja avaldatud koalitsioonileppes lubatakse see erisus kaotada.  

Võrdse kohtlemise voliniku poole võib pöörduda eri kanaleid kasutades: eelneval kokkuleppel võib tulla voliniku kontorisse, esitada avaldus veebilehel või ka e-posti teel.