Detsembri kultuurisoovitused. Triphopi saatel talvitumine ja näitused, mis viivad hirmust taassünnini
Detsember on kuu, mis ajab üle ääre igas suunas. Mõnel on lasteaia jõulupidude, ostukeskuste ja sussitoppimise vahel nii kiire, et tahaks elu pausile panna ja jaanuaris üles ärgata. Teised naudivad täiega – kõik on lubatud, isegi Wham!-i soengutes püherdada. Feministeerium on samamoodi killustunud ja soovitab detsembris lugeda teraapilisest talvitumisest, kuulata mitteläägeid armastuslaule ja käia näitustel, mis panevad elu ja surma pärast nutma.
Talvitumisest ei pääse keegi
Talvitumine kui vabastav piin
Talv on kargus, puhas lumi ja luba tõmbuda endasse ning mitte olla kogu aeg aktiivne. Aga talv on ka pori, madalrõhkkond, kurjad näod trammis, higihais ning üks lõpmatu tusk ja pask. Mis on omamoodi vabastav, sest sellises olukorras ei eelda keegi sinult positiivset mõtlemist. Meie isikliku tusameeletalve võivad defineerida lein ja haigus, depressioon ja häbi, ebaõnnestumine ja meeleheide, tõrjumine ja hülgamine. Talv võib lõppeda kevadkoristuse, nahast koorumise ja uuesti tärkamisega, aga ei pruugi. Mõnikord läheb sisemine talv üle otse sügiseks ja kõik hakkab otsast peale. Või jääb kelmikas kevadine tärkamine nii kapitaalselt ära, et midagi ei hakka enam kunagi otsast peale. Elu ei ole lihtsalt võimalik kontrollida. Talvest ja talve üleelamisest on oma raamatus “Talvitumine” kirjutanud Katherine May. Alguses jäi haigeks autori mees, siis autor ise, järgnesid läbipõlemine ja talv ning tagatipuks hakkas laps koolistreikima. Kui jätta kõrvale kohad, kuidas briti naine käib saunas ja minestab, on “Talvitumine” täitsa lohutav lugemine, kus isikliku talve ja päristalve üle mediteerimine vaheldub kirjandusteraapiaga. Esoteerikamaigulisest eneseabisõnast “vägi” teose esikaanel ei maksa lasta ennast heidutada.
Tervitused Vene saatkonnale. Foto: Hobusepea galerii
Turvapaik sõja eest ja vastupanuluule
Kunstnike Kaisa Eiche ja Kadi Estland näitus sõjast ja naiste rollidest sõjaolukorras pakub tummist mõtteainet ja väljendab toetust Ukrainale. Kui mehed on sõja ajal mobiliseeritud, siis mida teevad naised ja nendega koos lapsed? Kaisa Eiche esitab galerii keldris fotosarja naistest oma kodu keldrites, mis oleks õhuhäire korral neile varjendiks. Mõnesse keldrisse on kogutud moosi või kõrvitsaid, pelleteid ja puid, mõnes pole mitte midagi. Hobusepea galerii esimesel korrusel on jõulutulukestest sõna ДЕТИ (vn lapsed), mis paistab punaselt üle tee Vene saatkonna peegeldavatesse akendesse. Kõlarite kaudu esitab Kadi Estland enda luulekogu „Sünnimärgid“, kus on juttu sõjast Ukrainas, hirmuajast Eestis ning paremäärmusliku populismi jäledusest, mis päästmise loosungite all ühiskonnaga gaasi keerates vägivallatseb.
Näitus „Naisteta küla“ Hobusepea galeriis on avatud kuni 12. detsembrini.
Ega su tegudest pole nagunii kasu
Tume ja mõistusevastane armastus
Malmös resideeruv Catharina Jaunviksna on helilooja, produtsent ja heliarhitekt ning Badlands on tema ühenaisebänd. Oma värskel elektroonikaalbumil “Call to Love” püherdab Jaunviksna mustavõitu 90ndate Bristoli helikeeltes (mõtle: Massive Attack ja Portishead). Avaloo närvekõditav avang “Holler holler misty mare / Your actions won’t go nowhere” tekitab soovi talvituda, sest rabelemisest pole tolku, ja viib kuulaja sujuvalt, justkui ühe hingetõmbega edasi lõpulauluni “I Want Blood”. Pooletunnist teekonda saadavad kerge ragin ja tšello, tekstid räägivad armastusest, aga mitte selle Austeni variandist. Pigem on Badlandsi armastuses midagi tumedat ja mõistusevastast. Albumi esikaane on teinud läti kunstnik Brigita Ektermane, kelle töödes on midagi rahvuslikku ja esoteerikamaigulist.
Badlands “I Want Blood” tuli välja novembris 2022.
Nunnu nälkja elutsükkel. Foto: Jean-Baptiste Béranger
Taassünd Stockholmis
Neile, kes enne jaanuari lõppu Stockholmi satuvad, on võimalus vaadata Liljevalchi galerii näitust “Igavene elu”. Toimetaja Viik läks sinna lihtsalt muuseumi uut betoonehitist kaema, sattus teaduse kultuuriajaloolisse lummusesse ja leidis, et kunst tõlgendab teadust paremini kui teadus ise seda suudab. Mis on elu? Mis on surm? Miks me vananeme ja kas surma on võimalik üle kavaldada? “Igavene elu” on tehtud koostöös Nobeli auhinna muuseumiga, näituse keskmes ei ole aga laureaadid (kuigi ka neid leidub), vaid eksistentsiaalsed küsimused ja kunstnike tõlgendused nendest. Näitusekülalisel on võimalik pidada ootamatult huvitavat vestlust AI-terminaliga, kelle rollimudeliks on humanoid Klara nobeli kirjanduslaureaadi Kazuo Ishiguro romaanist “Klara ja päike”. Elutsükli üle saab mõtiskleda Briti filmilooja Sam Taylor-Johnsoni videoinstallatsiooni “Still Life” abil, ekraan näitab aeglaselt hallituse käigus hävivat imekaunist puuviljavaagnat. Rootsi režissöör Niki Lindroth von Bahr on samal teemal teinud imelise “Vanusetrepi”, kus elu eri etapid on näitlikustatud inimlikuks maskeeritud mustpeanälkja abil – mõrvarteo elukäiku vaadates tabab vaatajat vaat et hellusehoog. Parim on aga Hollandi fotograafi Rineke Dijkstra pilt tema äsjasünnitanud sõbrast ruumis “Taassünd”. Teosel hoiab sõber oma last rinnal, jalas haiglast saadud sidemega võrktrussikud ja näeb ühteaegu välja nii uhke kui ka haavatav. Vaatamata sõjale, surmale ja kannatustele tekib inimkonna suhtes väike lootus.
Näitus “Life Eternal” on avatud kuni 29. jaanuarini.
