Sõnastik:

Nõusolekuseaduseks nimetatakse seksuaalvägivalla õiguslikku regulatsiooni, milles lähtutakse põhimõttest, et igasugune tahtevastane suguline läbikäimine on kuritegu. 

Harilikult on seksuaalse enesemääramise vastased süüteod reguleeritud riikide karistusseadustikus või kriminaalkoodeksis. Seega ei ole nõusolekuseaduse näol tavaliselt tegemist eraldi seadusega, vaid nõusoleku põhimõtte integreerimisega olemasolevasse seadusesse.

Kõige sagedamini mõeldakse nõusolekuseaduse all vägistamise juriidilist definitsiooni, mille järgi tahtevastane ehk nõusolekuta suguühe on vägistamine. 

Eestis on käibel sunni- või vägivallapõhine vägistamise definitsioon. Selle kohaselt on vägistamine tahtevastane suguühe, mille käigus kasutatakse vägivalda või kasutatakse ära isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Eesti Riigikohtu sõnul on vastupanuvõimetusega tegemist siis, kui kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Eesti Riigikohtu praktika kohaselt eeldab aga arusaamisvõimetus sellist kannatanu “vaimuhaigust või teadvusehäiret”, mis pärsib oluliselt tema taju ja võimet olukorda hinnata. Abitusseisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. 

Erinevalt sunni- ja vägivallapõhisest käsitlusest lähtutakse nõusolekupõhises vägistamisdefinitsioonis sellest, et vägistamine on igasugune tahtevastane suguühe – vägivald ning abitu seisundi ärakasutamine on raskendavad asjaolud, mitte kriteeriumid, mille järgi vägistamist määratleda.

Segatüüpi käsitlustes on korraga käibel nõusolekupõhine ja sunni- või vägivallapõhine õigusnorm. Näiteks Austrias on käibel korraga kaks vägistamist reguleerivat paragrahvi. Esimesega määratletakse vägistamisena kannatanuga suguühtesse astumine vägivalla, vabaduse võtmise, tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise abil. Teises käsitletakse seksuaalse enesemääramise vastase kuriteona kannatanuga suguühtesse astumist kannatanu tahte vastaselt – või ka sunniolukorras või hirmutamisega. Austria on niisiis tehniliselt nõusolekuseadusega riik, kuid UNSRVAW¹ raporti järgi võib selline õiguslik regulatsioon juurutada eksitavat käsitlust, justkui eksisteeriks kahte tüüpi vägistamist – pärisvägistamine ja libavägistamine.

Euroopa komisjon tegi 2022. aasta kevadel ettepaneku vastu võtta direktiiv, mis kohustaks kõiki Euroopa Liidu liikmeid muutma oma karistusseadustikus vägistamise definitsioon nõusolekupõhiseks. Rahvusvahelises õiguses ei nähta vägistamist vägivaldse aktina mehe vara või perekonna au vastu, nagu see on olnud ajalooliselt mitmetes riikides, vaid kui seksuaalse autonoomia vastast kuritegu. Nõusoleku põhimõte on siin keskne, sest igasugune nõusolekuta seksuaalakt rikub seksuaalset autonoomiat, vägivaldne või mitte. Sellepärast on rahvusvahelisel tasandil leitud, et seksuaalvägivalla nõusolekupõhine käsitlus tagab ohvrite parema kaitse.

Nõusolekupõhise käsitluse eeliseks peetakse õiglasemat, ohvrit vähem traumeerivat ja tema inimväärikust austavat õigusemõistmist. Nõusolekupõhises käsitluses arvestatakse praegusaegset teaduspõhist teadmist seksuaalvägivalla ohvrite käitumise ja füsioloogiliste reaktsioonide kohta nagu tardumine (freeze), kus ohver pole võimeline füüsiliselt vastu hakkama, ning “sõbrunemine” (fawning), mis on ohvri alateadlik strateegia enda päästmiseks, püüdes ründajat mitte ärritada. Samuti võetakse nõusolekupõhise lähenemisega arvesse ka günekoloogide nenditud tõsiasja, et tahtevastase suguühte korral pole vägivallatunnused enamasti nähtavad. UT kriisiabikeskuse andmebaasist selgub, et vägivallatunnused on nähtavad ainult ligikaudu kolmandikul keskusesse pöördunutest. 

Teise olulise eelisena tuuakse välja see, et nõusolekupõhisel lähenemisel on seksuaalvägivalda ennetav mõju. See ühtlustab seksuaalvägivalda reguleerivad seadused tänapäevase seksuaalkasvatusega, milles lähtutakse kehalise autonoomia põhimõttest, samuti parandab see ohvrite usaldust riigi vastu. Eelist toetab ka praktika: näiteks Rootsis ja Taanis, kus kehtib nõusolekuseadus, on vägistamisest teatamiste määr hüppeliselt suurenenud. Suurem teatamiste arv annab infot seksuaalrünnakute asjaolude kohta (kus toimub, kelle vahel jmt), mis võimaldab ennetustegevusi paremini kujundada ja sihtrühmadele suunata.

Rahvusvaheliselt on nõusolekupõhist käsitlust juurutanud ÜRO² ning Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni³ kaudu. Eesti on ühinenud kahe naiste õigustele keskenduva konventsiooniga: Istanbuli konventsioon ning CEDAW⁴. Istanbuli konventsioon kohustab Eestit reformima seksuaalvägivalda puudutavaid õigusakte nõusolekupõhisteks ja konventsiooni järelvalvekomitee on vastava soovituse Eestile teinud. Ka CEDAW järelvalvekomitee on avaldanud ametliku soovituse sama teha.

Nõusolekuseadus on käibel 18 Euroopa riigis, kuhu lisandub varsti veel kolm riiki (loe suurt Euroopa kaardistust). Väljaspool Euroopat kehtib nõusolekuseadus näiteks Austraalias, mitmes USA osariigis, Kanadas ja Uus-Meremaal.

1. ÜRO naistevastase vägivalla raportööri
2. Vt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo naistevastase vägivalla eriraportööri seisukohta ja näidisseadust (Model Rape Law)
3. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon
4. ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta