Euroopa teekond seksuaalset nõusolekut arvestavate seadusteni

Üha enam riike on omaks võtnud nõusolekupõhise arusaama seksuaalvägivallast ja oma seaduseid vastavalt muutnud. Nõusolekust lähtuv regulatsioon – kutsume seda lihtsuse mõttes edaspidi nõusolekuseaduseks – teeb hõlpsamaks ennetustöö, aga aitab ka õigussüsteemil ohvreid paremini kohelda.

2024. aastal alustas Eesti nõusolekuseaduse väljatöötamist.

Artiklis anname ülevaate nõusoleku- ja sunnipõhisest lähenemisest ja sellest, milliseid valikuid Euroopa on seni teinud.
Artiklit on värskendatud 31.01.2023 Soomet puudutava infoga ning 27.10.2023 Šveitsi ja Hollandit puudutatava infoga.
Artiklit on värskendatud 25.03.2024 Eestit ja Tšehhit puudutava infoga.

Eestis puudub nõusolekupõhine seadus

Eestis kehtiv karistusseadustik eeldab vägistamise puhul kas vägivalda või abitusseisundi ärakasutamist. Kui vähemalt üks neist kahest tingimustest ei ole täidetud, pole seaduse järgi tegemist vägistamisega. Samad tingimused on seatud ka “tahtevastase sugulise iseloomuga teo” puhul. Vägistamisjuhtumite korral kasutatakse ka kolmandat sätet, nimelt “suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine”, mille eeltingimuseks on seatud kannatanu sõltuvus süüdlasest ja selle sõltuvuse ärakasutamine. Selline eeltingimusi seadev lähenemine ei vasta rahvusvahelistele standarditele ja suurendab riski, et õigussüsteem taasohvristab seksuaalvägivalla üleelanuid. 

Seda seadust on peale Eesti spetsialistide kritiseerinud ka rahvusvahelised organisatsioonid (nt CEDAW¹ 2016) ja teised riigid (vt UPR² 2021). Novembris 2022 leidis GREVIO³ Eesti kohta avaldatud raportis, et riik peab muutma karistusseadustiku kõik seksuaalvägivalla definitsioonid nõusolekust lähtuvaks ja et seda tuleb teha kiiresti. GREVIO on sõltumatu Euroopa Nõukogu ekspertgrupp, kes teeb Istanbuli konventsiooniga⁴ ühinenud riikide üle järelevalvet. Konventsiooniga liitunud riigid on lubanud, et võtavad naiste heaolu ja turvalisust tõsiselt. Konventsiooni artikkel 36 näeb ette, et seksuaalvägivald, sh vägistamine, peab olema defineeritud lähtuvalt nõusolekust, ja et nõusolek peab olema antud inimese vaba tahte tulemusena. Mida see tegelikult tähendab?

Sunni- või vägivallapõhine vs. nõusolekupõhine vägistamisseadus

Seksuaalvägivalla käsitlused jagunevad Amnesty Internationali järgi Euroopa õigusriikides vägivalla- ja nõusolekupõhiseks. Eestis, aga ka näiteks Venemaal, Lätis ja Leedus, on käibel sunni- või vägivallapõhine vägistamise definitsioon, mille kohaselt on vägistamine tahtevastane suguühtesse astumine viisil, kus on kasutatud vägivalda või ära kasutatud isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon määratleb aga vägistamisena igasuguse tahtevastase suguühtesse astumise – vägivald ning abitu seisundi ärakasutamine on raskendavad asjaolud, mitte eeltingimused, mille järgi vägistamist määratleda.

Eestis levib nõusolekuseaduse kohta mitu müüti. Üks neist, et seadus on käibel ainult Rootsis ja põhjustab seal suurt ühiskondlikku vastuseisu – pole tõsi. Tegelikult on nõusolekuseadus Euroopas vastu võetud 21 riigis. Mõnes riigis on nõusolekupõhisel käsitlusel pikk ajalugu, suurem jagu riike on aga oma lähenemist muutnud pärast Istanbuli konventsiooni jõustumist 2014. aastal. Küll aga ei ole nõusolekuseadus igal pool ühesugune. Riikide varieeruv õigusruum võimaldab ka seadust mitut viisi sõnastada, jättes alles seaduse tuuma – igasugune nõusolekuta seks on vägistamine. Tõsi pole ka see, et nõusolekuseadus on Rootsis (või mujal) põhjustanud suurt ühiskondlikku vastuseisu. Rootsis oli seadusemuudatuse taga lai poliitiline konsensus. Taani, Portugali ja Islandi parlamendid võtsid seaduse vastu ühehäälselt. Mitme riigi puhul pole selles küsimuses näha olnud klassikalist parem-vasakpoolset vastasseisu ega vaidlemist põhimõtte üle, pigem on arutletud rakendamisega seotud küsimusi.

2022. aasta kevadel tegi Euroopa komisjon ettepaneku luua direktiiv, mis kohustab kõiki Euroopa Liidu liikmeid muutma oma karistusseadustikus vägistamise definitsiooni nõusolekupõhiseks. Sellest direktiivist on nüüdseks vägistamise säte välja jäänud, kuid seda niinimetatud süvajuriidilistel põhjustel, et Euroopa Liidu aluslepingud ei võimalda selliselt liikmesriikide karistusseadustikku sekkuda. Tuletame meelde, et ka naiste õigustega seotud konventsioonid (Istanbuli konventsioon ja CEDAW), millega Eesti on juba ühinenud, on Eestile kohustuslikud. Siseriiklike õigusaktide vastavusse viimine konventsioonides sätestatud põhimõtetega ei ole valikuline. Seaduse muutmine on seega ainult aja küsimus. Feministeerium seisab selle eest, et see muudatus tuleks pigem varem kui hiljem; et ühiskond ise näeks vajadust kohelda vägistamisohvreid õiglaselt ja seksuaalvägivalda ennetada.

Jah-mudel vs. ei-mudel

Nõusolekuseadused on üldjoontes lahendatud kahe põhilise mudeli põhjal: jah-mudel ning ei-mudel. Esimene mudel lähtub sellest, et vaikimine ei tähenda nõusolekut ehk vaikimisi eeldatakse, et nõusolekut seksiks ei ole, kui seda pole väljendatud. Nõusolek ehk jah tuleb anda selgelt ja entusiastlikult kas verbaalselt või kehakeeles. See mudel on Istanbuli konventsiooni artikliga 36 kõige paremas kooskõlas. Ka inimõiguste organisatsioonid soosivad seda, kuna see kaitseb kõige tõhusamalt ohvreid, keda vägistaja ründas ootamatult või kelle keha on vägistamisele reageerinud tardumisega. 

Teine ehk ei-mudel tähendab, et nõusolekut eeldatakse vaikimisi. Nõusolek on olemas, kuni üks osapool väljendab, et ta ei ole toimuvaga nõus. See seadus täidab Istanbuli konventsiooni nõuete miinimumi. Ohvril tuleb demonstreerida, et ta keeldus seksist selgelt ja arusaadavalt, või demonstreerida, miks ta seda teha ei suutnud. See mudel teeb tardumisreaktsiooni korral vägistamise tõendamise raskemaks.

Süütuse presumptsiooni ei rikuta kummagi mudeli puhul, sest süüdistatu ei pea ka edaspidi enda vastu ütlusi andma. Ta ei pea üldse tõendamisprotsessis osalema, kui ta seda ei soovi. Praktikas muutub nõusolekuseaduse vastuvõtmisel see, et kohtusse jõuavad juhtumid, millega enne üldse edasi ei mindud, näiteks kui puudus vägivald või abitusseisund. Samuti annab nõusolekuseadus võimaluse kasutada rohkem eri tüüpi tõendeid ja neid hinnata. Teisisõnu – kui vägistamine on juriidiliselt defineeritud ainult vägivalla või abitusseisundi kaudu, on kasutatavate tõendite hulk kitsas – uus käsitlus laiendab seda.

Nõusolekuseadus aitab eelkõige tõhusamalt ennetada

Järgneva ülevaate jaoks töötasime läbi hulgaliselt GREVIO raporteid, riikide kohta koostatud variraporteid ja soovitusi. Intervjueerisime ka eksperte ja aktiviste Islandilt, Taanist, Rootsist, Soomest, Horvaatiast ja Sloveeniast. Kokkuvõttes jäi kõlama üks keskne mõte – nõusolekuseadus ei ole vaid vahend efektiivsemalt karistada, vaid eelkõige efektiivsemalt ennetada. 

Nõusolekuseadus lähtub kaasaegsest seksuaalsuse käsitlusest ja annab raamistiku heaks ennetustööks. See parandab vägivallast teatamise tõenäosust, mis toob päevavalgele varjatud statistika ja annab parema ülevaate suurimatest riskirühmadest ja ohtlikest olukordadest. Taani organisatsiooni Sex og Samfund⁵ poliitikajuht Maria Lindhardt selgitas Feministeeriumile, et pärast nõusolekuseaduse jõustumist on hakanud rohkem vägistamisjuhtumeid päevavalgele tulema. Organisatsioonil on vägistamise olukordade kohta rohkem infot, näiteks on teada enimohustatud rühmad: enamik vägistamisi toimub 15–25aastaste noortega; inimeste vahel, kes tunnevad teineteist; argioludes nagu kohtamisel, peol jm. See teave aitab vägistamisi ennetada.

Nõusolekuseaduse vastuvõtmine peab käima käsikäes politsei, prokuröride ja kohtunike koolitamisega traumateadlikumaks. Kõik see aitab vägivalda ennetada ja vähendada seda, et õigussüsteem kannatanuid taasohvristaks. Allpool tutvustame riike, kus on kasutusele võetud nõusolekuseadus. Miks ei võiks Eesti olla järgmine riik selles pikas nimekirjas?

Pilt: Laura Barbo

Riikide teejuht

Euroopa Liidu riigid, kus on käibel sunni- võivägivallapõhine vägistamisseadus, on Eesti, Läti, Leedu, Itaalia, Prantsusmaa, Poola, Slovakkia, Ungari ja Rumeenia. Samast põhimõttest lähtuva käsitlusega riike on Euroopas veel, nt Venemaa ja Serbia.

Allpool on kirjeldatud 23 Euroopa riigi olukorda nõusolekupõhise seaduse vastuvõtmise järgi kronoloogilises järjekorras. 20 riigis on olemas kehtiv nõusolekuseadus, kolme puhul on seaduselnõu parlamendis vastuvõtmisel või teel parlamenti.

Iirimaa

Iirimaal on nõusolekupõhine vägistamise definitsioon olnud käibel 1981. aastast ehk kaua enne Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist. Iirimaa seaduse järgi on vägistamisega tegu siis, kui “üks inimene on teisega sugulises vahekorras teise inimese tahte vastaselt ja too inimene ei tea, et see on teise inimese tahte vastane”. Iirimaa astus hiljuti täiendavaid samme, et seadust Istanbuli konventsiooni nõuetele vastavaks teha – nüüd peavad olema süüdistataval “ratsionaalsed põhjused, et süüdistatu ei saanud aru, et nõusolekut seksiks ei ole antud”.

Suurbritannia

Suurbritannias on nõusolekuseadus olnud käibel alates 2003. aastast. Vägistamine on seksuaalkuritegude seaduses defineeritud kui nõusolekuvastane penetratiivne akt peenisega; tegu, mille puhul ei ole olemas mõistlikku põhjendust nõusolekust mitte arusaamiseks. “Mõistlikkus” selgitatakse välja iga juhtumi puhul eraldi. Muuhulgas saab tutvuda ka Suurbritannia prokuratuurile mõeldud nõusolekujuhendiga, milles on käsitletud nõusoleku korduma kippuvaid küsimusi.

Luksemburg

Luksemburgis on alates 2011. aastast käibel ei-mudel, mis rahuldab Istanbuli konventsiooni miinimumnõudeid. Karistusseadustiku paragrahv 375 järgi on vägistamine igasugune nõusolekuta toime pandud seksuaalne penetratiivne akt – eriti sellisel viisil, kui on kasutatud vägivalda, ähvardamist, pettust, ohvri võimetust anda oma nõusolek või ohvri võimetust vastu hakata. European Women’s Lobby⁶ analüüsi kohaselt ei vasta aga Luksemburgi kohtupraktika Istanbuli konventsiooni nõuetele, sest enamiku juhtumite puhul ei piisa nõusoleku puudumisest, et juhtumit vägistamisena määratleda. Luksemburgi kohta veel GREVIO eksperthinnangut pole, kuid raport on koostamisel. 

Saksamaa

2016. aastal, vahetult enne Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist, uuendas Saksamaa põhjalikult karistusseadustiku neid osi, mis puudutasid seksuaalvägivalda. Saksamaal on käibel ei-mudel ja seksuaalset rünnakut, seksuaalset sundi ja vägistamist katab karistusseadustiku paragrahv 177. Inimest, kes paneb nähtavalt teise tahte vastaselt teise suhtes toime seksuaalse iseloomuga tegusid, või paneb teist tegema seksuaalse iseloomuga tegusid enda peal; või, kes laseb teisel teha või taluda seksuaalse iseloomuga tegusid kolmanda osapoole suhtes või kolmanda osapoole poolt, karistatakse vangistusega kuus kuud kuni viis aastat. 

Seadusega on sätestatud grupid, kes ei saa oma tahet väljendada psühholoogilistel või muudel põhjustel. Seadusemuudatusele järgnes sarnaselt teistele riikidele plahvatuslik vägistamistest teatamine. Juristid raporteerivad, et juhtumid, mille suhtes oleks varem uurimine eos lõpetatud, või mis poleks vägistamiseks kvalifitseerunud, on nüüd jõudnud kohtusse ning isegi süüdimõistmiseni. Loe ka GREVIO ekspertide raportit. 

Austria

Austria oli üks esimesi riike, kes reformis oma karistusseadustiku Istanbuli konventsiooni artikli 36 järgi. 2016. aasta jaanuaris jõustus Austria kriminaalkoodeksi paragrahv 205a “Seksuaalse puutumatuse rikkumine”, kuhu alla kuulub tahtevastane suguühe, tahtevastasele suguühtele mõjutamine või hirmutamine. GREVIO ekspertide raporti järgi täidab Austria Istanbuli konventsiooni miinimumnõudeid, sest seal kasutatakse ei-mudelit, mis tähendab, et ohver peab keeldumisest verbaalselt või muud moodi teada andma. Amnesty International Austriat nõusolekuseadusega riigiks ei pea.

Malta

Malta parlament võttis 2017. aastal vastu nõusolekuseaduse, mille järgi vägistamine on “inimese nõusolekuta tema vaginaalne, anaalne või oraalne seksuaalne penetreerimine kehaosa või objektiga”. Malta karistusseadustiku paragrahv 198 täpsustab, et kehtib nõusoleku puudumise presumptsioon, “v.a juhul, kui nõusolek anti vabatahtlikult ja seda hinnatakse olukorrast lähtuvalt, muuhulgas võttes arvesse ka inimese emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit”. GREVIO ekspertide raportis kiidetakse neid muutusi, kuid märgitakse, et kohtusüsteemi osapooled vajavad koolitust ning soovitatakse Malta ametivõimudel seaduse rakendamist jälgida, et võimalikud puudused kõrvaldada.

Montenegro

Montenegros oli pikalt käibel nõusolekupõhine vägistamise definitsioon, kuid see oli arhailine, sest sidus vägistamise abielurikkumisega. Riik uuendas vägistamise definitsiooni nõusolekupõhiseks 2017. aastal. Montenegro kriminaalkoodeksi paragrahv 204 lõike 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav, kui keegi astub suguühtesse või sooritab võrdväärse teo ilma teise inimese nõusolekuta. 

Rootsi

2018. aasta juulis muudeti Rootsi karistusseadustikku selliselt, et igasugune tahtevastane seks on vägistamine. Rootsis on unikaalselt käibel kaks vägistamise definitsiooni: kui üks osapool teadis, et teine polnud nõusolekut andnud, on tegemist ettekavatsetud vägistamisega. Kui ta aga ei teadnud, aga sai aru, et on risk, et teine polnud nõusolekut andnud, on tegemist vägistamisega hooletuse tõttu (negligent rape).

Seaduse loojate eesmärk oli edastada selge sõnum, et eriline rõhk tuleb asetada tõsiasjale, kas nõusolek anti selgelt, sõnade või tegudega, ning et passiivsus ja vaikimine ei ole nõusolek. 

Uue seaduse mõju on koos kolleegidega hinnanud kriminoloogiaprofessor ja Rootsi riikliku kuriteoennetuskomitee (BRÅ) vanemteadur Stina Holmberg. Uuringu järgi olid õigusloojate kavatsused realiseerunud: seadus on mõjunud soodsalt ning ühiskond mõistab, mida see seadus tähendab. 2017–2019 suurenes vägistamisest teatamine 21, kohtuni jõudnud kaasuste määr 80 ning süüdimõistvate otsuste kasv 75 protsenti. Holmberg rõhutab, et kohtunikud, kes varem seadust kritiseerisid, muutsid peale pooltteist aastat praktikat meelt ning süütuse presumptsiooni antud seadus ei riku. Samas on Holmberg kriitiline nn hooletu vägistamise sätte suhtes, leides, et nende juhtumite puhul oleks tihti pidanud kas vägistamises süüdi mõistma või vastupidi, õigeks mõistma. Stina Holmberg on esinenud ka Eesti siseministeeriumi konverentsil.

Island

Islandi parlament võttis 2018. aasta märtsis ühehäälselt vastu seaduseelnõu, mille järgi “nõusolekuta suguühe või muu seksuaalne läbikäimine on vägistamine” ning nõusolekust tuleb teavitada vabatahtlikult ja selgelt (Islandi üldine karistusseadustik, paragrahv 194). “Muu seksuaalse läbikäimise” all mõistetakse oraalset ja anaalset suguühet, mille alla loetakse ka esemete ja näppudega penetreerimist. Nõusolekut ei loeta antuks, kui tuvastatakse, et nõusoleku saamiseks kasutati ähvardamist, sundi või vägivalda, sealjuures vägivalla alla läheb mitte ainult otsene füüsiline vägivald, vaid ka ohvri uimastamine. Ohvri psühholoogilise seisundi või vaimse puude ärakasutamine seksuaalsel eesmärgil on samuti vägistamine. GREVIO ekspertide raportis tuuakse välja politsei ja juristide kestev koolitusvajadus.

Kreeka

Kreeka karistusseadustikus on korraga käibel nii vägivalla- kui ka nõusolekupõhine vägistamise definitsioon, seadus jõustus 2019. aastal. Paragrahvid 336–334 muuhulgas defineerivad “vägistamise toimepanijat” kui kedagi, kes sunnib vägivallaga või vägivalla ähvardusel kedagi teist seksuaalakti sooritama või seda tolereerima; või kedagi, kes, välja arvatud eelneval juhul, paneb toime seksuaalakti ilma ohvri nõusolekuta.
GREVIO ekspertide raport antakse tõenäoliselt välja 2023. aasta esimeses pooles.

Horvaatia

Horvaatia parlament tegi 2019. aasta detsembris põhjapanevaid muudatusi karistusseadustikus, et soolise vägivalla vastu tõhusamalt võidelda. Seaduse tulemusel on kõik nõusolekuta seksuaalaktid defineeritud vägistamiseks ja uus kord hakkas kehtima 2020. aasta jaanuarist. Seadusel on olnud suur mõju: vägistamisest teatamine on võrreldes eelnevate aastatega 2020. aasta jaanuarist novembrini rohkem kui kahekordistunud. Karistusseadustiku paragrahv 153 järgi paneb vägistamise toime isik, kes astub teise inimesega teise nõusolekuta suguühtesse, või sooritab teise nõusolekuta võrdväärse seksuaalse akti; kes mõjutab teist inimest ilma teise inimese nõusolekuta astuma suguühtesse või võrdväärsesse seksuaalsesse akti kolmanda osapoolega; või, kes mõjutab/sunnib teist inimest ilma teise nõusolekuta suguühtesse või sooritama seksuaalset akti endaga.
Samuti paneb vägistamise toime isik, kes sooritab paragrahv 153 lõige 1 sätestatud kuriteo, kasutades vägivalda või ähvardades vägivallaga.
GREVIO ekspertide raport on koostamisel. Horvaatia nõusolekuseaduse tausta kohta võib lugeda ka Feministeeriumist.

Portugal

Portugalis vallandas nõusolekuseaduse-teemalise debati kohtupidamine 2018. aasta septembris, mille tulemusel kaks meest, kes vägistasid teadvusetu 26aastase naise, mõisteti õigeks. Kohtu hinnangul leidis aset “kahepoolne võrgutamine”, kus vägivald polnud tõendatud. 2019. aasta jaanuaris võttis parlament ühehäälselt nõusolekuseaduse vastu. 

Taani

Taani parlament võttis 17. detsembril 2020. aastal ühehäälselt vastu karistusseadustiku muudatuse. Uue seaduse kohaselt on vägistaja see, kes astub inimesega sugulisse ühtesse ilma tolle nõusolekuta ning vägistamise eest karistatakse kuni 8aastase vangistusega. 

Taanis on pärast nõusolekuseaduse vastuvõtmist märgatavalt kasvanud vägistamisest teatamise ja süüdistuste esitamise hulk. Taani justiitsministeerium on leidnud, et nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon kaitseb tõhusamalt ohvreid, kes on vägistamisolukorras passiivsed. Uus seadus annab selge signaali, et vägistamise keskmes ei oleks ohvri kohustus ei öelda, vaid et seksi algatav pool peab eelnevalt kindlaks tegema, et nõusolek on antud.

Küpros

Küpros uuendas karistusseadustikus seksuaalvägivalda puudutavaid paragrahve 2020. aastal ja GREVIO ekspertide raporti järgi on see nüüd Istanbuli konventsiooni nõuetele vastav. Vägistamine on nüüd defineeritud kui “vaginaalselt, anaalselt või suu kaudu teise isiku kehasse tungimine ilma tema nõusolekuta; või kui nõusolek on antud vägivalla, ähvarduse või hirmu tagajärjel”.

Hispaania

Hispaania valitsus teatas 2019. aastal, et plaanib vägistamise definitsiooni muuta selliselt, et ilma nõusolekuta seks tähendaks vägistamist. Ettepanek seadust muuta tuli pärast avalikku debatti, mille sütitas eriliselt võigas grupivägistamise juhtum, kus esimeses kohtuastmes mõisteti viis meest vägistamises õigeks, sest kohtu hinnangul polnud vägivald või vägivallaga ähvardamine piisavalt tõendatud. Kuigi mehed mõisteti vägistamises süüdi apellatsioonikohtus, juhtis see avalikkuse tähelepanu õigusliku regulatsiooni puudujääkidele.

Hispaanias jõustus uus, jah-mudeli tüüpi seadus 2022. aastal. Hispaanias karistatakse 1–4aastase vangistusega neid, kes kahjustavad teise inimese seksuaalset vabadust ilma tolle inimese nõusolekuta. Nõusolek peab olema vabatahtlik. Kui teise inimese seksuaalset vabadust on kahjustatud, penetreerides seksuaalselt suud, vagiinat või anust, siis mõistetakse teo toimepanija süüdi vägistamises ning karistatakse 4–12aastase vangistusega.

Pärast jõustumist on Hispaania seksuaalvägivalda käsitlevate seaduste reform saanud teravat kriitikat. Nimelt on mõne seksuaalkuriteo puhul miinimumkaristus madalam kui varem ning Hispaanias saab uue seaduse jõustudes varem määratud karistusi muuta. Nii on tagantjärele lühendatud mitme seksuaalkuriteos süüdi mõistetud inimese karistust.

Sloveenia 

Sloveenia parlament võttis nõusolekuseaduse väga suure häälteenamusega vastu 2021. aasta juunis, seadus lähtub jah-mudeli põhimõttest. Pikemalt saab Sloveenia seaduse vastuvõtmise tagamaade ja valikute kohta lugeda Feministeeriumist.

Belgia

Belgia põhjalik seksuaalkuritegude käsitlemise reform jõustus 2022. aasta juunis. Eelmine seadus pärines aastast 1876 ning vajas kaasajastamist. Uue seaduse järgi on igasugune tahtevastane sugulise iseloomuga akt kuritegu. Belgia seadus sõnastab selgelt, et vaikimine ei tähenda nõusolekut – nõusolekust tuleb selgelt märku anda ja see peab olema vaba tahte väljendus. GREVIO ekspertide raporti järgi on Belgia seadus selgelt nõusolekupõhine: paragrahv 375 lõige 1 defineerib vägistamist kui “mistahes seksuaalset nõusolekuta penetratsiooniakti”. Lõige 2 sätestab, et vägivald, mõjutamine, ähvardamine ja ootamatu lähenemine võivad kvalifitseeruda nõusoleku puudumisena, aga need pole loetletud piisavate tingimustena, vaid avatud loeteluna. 

Soome

Soome nõusolekuseadus jõustus 01.01.2023 kui kriminaalkoodeksis reformiti seksuaakuritegude osa. Nõusolekupõhist vägistamise definitsiooni hakkas enne eelmisi presidendivalimisi toetama mitu parteid, osaliselt reaktsioonina #MeToo paljastavatele lugudele. Uuriv ajakirjandus tõi avalikkuse ette lood ebaõiglastest kohtumõistmistest ja vaimse tervise eksperdid selgitasid ohvrite passiivsuse neuroloogilisi põhjusi. Seaduse muutmise rahvaalgatus kogus 50 000 häält, ja kui valitsus muutus, kaasati nõusolekuseadus osana suuremast seksuaalvägivallavastasest ja Istanbuli konventsiooniga kooskõlas olevast paketist koalitsioonileppesse.

Seaduses määratletakse vägistamist kui seksuaalvahekorda isikuga, kes ei osale selles vabatahtlikult. Isikut ei saa pidada vabatahtlikult seksuaalvahekorras osalevaks, kui ta ei ole suuliselt, oma käitumisega, või muul viisil väljendanud, et ta osaleb selles vabatahtlikult. Seaduses selgitatakse ka nõusoleku olemust. Kui isik on sunnitud või ei suuda oma tahet sõnastada või väljendada, ei loeta seda vabatahtlikuks. Soome justiitsministeerium on uue seaduse tutvustamiseks loonud veebilehe, kus vastatakse ka korduma kippuvatele küsimustele.

Holland

Hollandi justiitsminister teatas 2020. aasta novembris, et plaanib muuta seadust nii, et igasugune nõusolekuvastane seks oleks määratletud vägistamisena. GREVIO ekspertide raporti kohaselt ei olnud Hollandi varasem seadustik vastavuses Istanbuli konventsiooni nõuetega – vägistamine oli defineeritud kui sunnitud suguline akt. Eelnõu esitati parlamenti 2021. aasta märtsis ning parlamendi alamkoda võttis eelnõu vastu 2023. aasta suvel. Muudatuse kohaselt on vägistamine seksuaalakt ilma vastastikuse nõusolekuta. Lisaks kiideti parlamendis heaks seadusemuudatus, mille kohaselt käsitletakse seksuaalsete piltide või videote loata kasutamist ja levitamist seksuaalsüüteona.

Šveits

2023. aasta suvel jõuti Šveitsi kahekojalises parlamendis üksmeelele muuta vägistamise definitsioon nõusolekupõhiseks. Siiski ei võtnud Šveits kasutusele algselt alamkoja ette pandud jah-mudelit. Ülemkoda soosis ei-mudelit, kus ohver peab arusaadavalt väljendama oma tahtevastasust. Kompromissina lepiti kokku ei-mudelis, mis võtab arvesse ka ohvri tardumist. GREVIO ekspertide raporti järgi ei vastanud eelmine Šveitsi sunnipõhine vägistamisseadus rahvusvahelistele standarditele. Ühtlasi juhtis raport tähelepanu sellele, et naistele ei ole Šveitsi kohtutes tagatud õiglane kohtupidamine.

Tšehhi

2024. aasta veebruaris võttis Tšehhi parlamendi alamkoda nõusolekuseaduse ühehäälselt vastu. Lõplik vastuvõtmine toimub tõenäoliselt 2024. aasta suvel. Tšehhis tuleb käibele ei-mudel, kus ohver peab seksuaalakti tahtevastasust demonstreerima verbaalselt või muul moel, näiteks nuttes või “kaitsva hoiaku” kaudu. Tšehhi puhul on kõnekas asjaolu, et nad ei ole Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud, vaid teekond seaduse muudatuseni tuli vabakonna ja seksuaalvägivalla spetsialistide initsiatiivil.

Euroopa riigid, kus nõusolekuseadus ootab vastuvõtmist

Peale eelmainitute on Euroopas veel riike, kus seadus on juba jõudnud parlamenti või on sinna teel.

Norra

2021. aasta oktoobris teatas Norra valitsus, et nad võtavad kasutusele nõusolekupõhise vägistamise definitsiooni. Norra senist vägivallapõhist õiguslikku regulatsiooni on kritiseerinud mitu inimõiguste organisatsiooni, sh Amnesty International. Seaduse esialgne analüüs peaks valmima 15. detsembril 2022 ning nõusolekuseaduse eelnõu järgmise aasta esimeses pooles.

Eesti

Justiitsministeerium avaldas 2024. aasta märtsis analüüsi, mille kohaselt “ei vasta meie seksuaalvägivalda puudutavad sätted täielikult Istanbuli konventsioonile”. Ministeeriumi tegevuskava järgi valmib seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus 2024. aasta detsembriks.

1. CEDAW on ÜRO naiste õiguste konventsioon, sama nimega on ka konventsiooni järelevalvekomitee.
2. UPR on ÜRO inimõiguste nõukogu korraline ülevaade, kus riigid annavad teineteisele soovitusi inimõiguste tagamiseks.
3. Group of Experts On Action against Violence against Women and Domestic Violence
4. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon.
5. Taani Seksuaaltervise Liit
6. European Women’s Lobby on üleeuroopaline naisteühenduste katusorganisatsioon.