Rootsi seksuaalse nõusoleku seadus on kaasa toonud süüdimõistvate otsuste järsu kasvu

Eestis on viimasel ajal hakatud arutama, kas vägistamise määratlus peaks lähtuma nõusolekust, mitte vägivallast. Muudatust soovivad feministlikud organisatsioonid ja naistearstid, vastu on olnud mõned (endised) riigikohtunikud. Rootsi varasem lähenemine vägistamisele oli suuresti sarnane Eestis praegu kehtiva seadusega – selleks, et tegu kvalifitseeruks vägistamisena, pidi ohver kas kannatama vägivalda või kasutas(id) vägivallatseja(d) ära tema abitusseisundit. Ühiskondlik surve Rootsis nõudis aga muutusi. Uues seaduses on vägivald või abitusseisundi ärakasutamine raskendavad asjaolud, aga nad ei ole kohustuslikud tingimused, et vägistamist kvalifitseerida. Uus seadus hakkas Rootsis kehtima juulis 2018.

Rootsis nõudsid nõusolekuseadust naiste õigustega tegelevad organisatsioonid, kes tegelesid muudatuste läbisurumisega pikka aega. Nad tahtsid, et ühiskonnas kõlaks selge sõnum, et igasugune seksuaalne tegevus peab põhinema osaliste vahelisel vabal nõusolekul ning et ohvrid ei pea tundma süüd ja häbi. Ettepanekut kritiseerisid olulised õigusorganid. Eriti kriitiline oli riigikohtunikest koosnev seadusnõukogu (nn Lagrådet), mis leidis, et õiguskindlus võib ohtu sattuda. Eestis praegu käiv diskussioon on väga sarnane Rootsis peetule. Naiste õiguste ja ohvritega tegelevad organisatsioonid tahavad muutust ja (riigi)kohtunikud ütlevad, et see on halb mõte.

Uue seaduse mõju on hinnanud kriminoloogiaprofessor ja Rootsi riikliku kuriteoennetuskomitee (BRÅ) vanemteadur Stina Holmberg koos kolleegidega. Uuriti seda, kuidas on muutunud kuriteoteated, süüdistused ja kohtuotsused, lisaks analüüsiti süüdimõistvaid otsuseid. Eesmärk oli teada saada, kas seadusandja soovid on realiseerunud ning kas tõlgenduste ja tõenditega on tekkinud probleeme. Holmberg esines hiljuti Eestis siseministeeriumi ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu konverentsil „Lähisuhtevägivallast lähedalt ja kaugelt“ ja Feministeerium võttis temaga ühendust, et uue seaduse mõjudest rääkida. 

Uus regulatsioon on mänguvälja muutnud

Rootsi kohta on teada, et vägistamistest teatamised on kasvutrendis. Holmberg ütleb, et seadusemuudatus ei ole seda eriti mõjutanud, kasv on samasugune nagu enne muudatust. Märkimisväärselt kasvanud on aga süüdimõistvate otsuste arv, need suurenesid 2017. ja 2019. vahel tervelt 75 protsenti. 

“Kõige rohkem on juurde tulnud sellised süüdimõistmisi, mis ka vana määratluse järgi oleksid olnud vägistamised. Aga näiteks on nüüd hõlmatud juhtumid, kus vägivalda kui sellist ei suudetud tõendada, aga suudeti tõendada see, et toimunu oli tahtevastane, et puudus nõusolek,” räägib Holmberg. 

Tema sõnul on uus regulatsioon kogu mänguvälja muutnud. See näitab, et seadusemuudatustel on olnud suurem mõju, kui paljud eeldasid. “Meie analüüs näitab selgelt, et nüüd käsitletakse seaduse mõttes uut tüüpi väärkohtlemisjuhtumeid vägistamisena nii süüdistustes kui ka kohtuotsustes,” ütleb Stina Holmberg.

Vaatamata sellele ei lõppe 90% raporteeritud juhtumitest süüdimõistva kohtuotsusega ja väga palju ohvreid ei näe, et nende ründaja mõistetakse süüdi. 

Stina Holmberg. Foto: Lieselotte van der Meijs

Uued juhtumid: üllatusmoment ja tardumine

Lühidalt kokkuvõttes on Rootsi nõusolekuseadusel kolm põhimõtet: 1) vägistamisena käsitletakse seksimist kellegagi, kes ei osale seksis vabatahtlikult; 2) kui vägivallatseja oli teadlik, et vaba nõusolekut ei antud, on tegemist tahtliku vägistamisega; 3) kui ta ei teadnud, kas vaba nõusolek on antud, aga teadis, et nõusoleku puudumise risk on olemas, on tegemist “hooletu vägistamisega” (ingl negligent rape). Viimane on uus kuriteokooseis.

Holmbergi sõnul ei ole uue seaduse rakendamisel olnud probleeme tahtlikus vägistamises süüdi mõistmisega. Kohtuotsused on puudutanud selgelt karistatavaid tegusid. Enamasti on neil juhtudel olnud tunnistajate ütlustest tugevamaid tõendeid, näiteks ülestunnistused, mobiilisalvestused, inimesed, kes märkasid või olid ruumis.

“Seadus katab nüüd juhtumeid, mida tahetigi katta – näiteks juhtumeid, kus kannatanu jaoks oli üllatusmoment nii suur, et ta ei jõudnud reageerida. Näiteks olukorrad, kus naine korraga tunneb, et mees on surunud oma sõrmed talle tuppe. Seadus katab ka hirmust tardumise olukorrad (ingl frozen fright), kus ohver on laiemas mõttes passiivne olnud. Varem võidi passiivsuse korral samuti teatud tingimustel vägistamine kvalifitseerida, aga nüüd piisab sellest, et ohver reageeris niimoodi,” räägib Holmberg.

Prokurörid ja kohtunikud on positiivsed, politsei neutraalne ja advokaadid rahulolematud

Holmberg ja tema kolleegid intervjueerisid ka politseinikke, prokuröre, advokaate, kohtunikke ja huvikaitseorganisatsioone, et teada saada, kuidas nemad uude nõusolekuseadusesse suhtuvad.

Kõige positiivsemalt suhtusid muudatusse prokurörid. Kõik intervjueeritud olid uue seadusega rahul. Ka kohtunikud olid valdavalt rahul. Juhtumeid oli neil vähe, aga neil polnud ka selliseid probleeme olnud, nagu enne seadusemuudatust kardeti. 

Politseinike arvamused läksid lahku. “Politseuurijad tulevad menetluse ajal osapooltele kõige lähemale ja nad tunnevad kaasa mõlemale osapoolele. Ja nad ei tea, mis tüüpi tõendeid nad peavad koguma ja millised on tõendite lävendid selliste juhtumite puhul, mis on kaetud uue seadusega,” ütleb Holmberg.

Kaitsjad olid aga üksmeelel, et seadus on liiga ebamäärane ja et õiguskindlus on ohus. “Aga meie hinnangul ei olnud põhjendatud hirm, et seadust ei saa õiguskindlalt rakendada,” ütleb Holmberg.

Kui nõusolek on kehtetu

Mõne juhtumi puhul on raske tõmmata selget joont seadusliku ja ebaseadusliku teo vahel. Vaatamata sellele näitas analüüs, et uued süüdimõistmised pole sellele joonele lähedal olnud. 

Holmberg nendib, et probleemid tekkisid n-ö hooletu vägistamise juhtumite puhul – selliste juhtumite, kus üks osapool ei teadnud, et teine ei ole tegelikult nõus, kuid teadis, et eksisteerib risk, et ta pole nõus.

“Meie leidsime tihti, et selliste juhtumite puhul oleks pidanud tahtlikus teos kas süüdi või õigeks mõistma, selle asemel, et mõista süüdi hooletus vägistamises,” nendib Holmberg. “Oluline on see, et kõrgematest kohtuastmetest tuleks rohkem suunavaid otsuseid. Eelkõige tuleb selgitada, mida tuleks käsitleda nõusoleku väljendusena ja millal seda tuleks ignoreerida.”

Leidub juhtumeid, kus võib öelda, et nõusolek on kehtetu. “See võib olla olukord, kus ohver on lõpuks nõus olnud, sest talle on nii palju peale käidud – teine pool ei jäta nurumist, küsimist, pealekäimist, kuigi üks tegelikult ei taha (ingl persuasion sex). Eelnõus ei loetud seda vägistamiseks. Aga kas see võib olla seksuaalne sund? Kas naine oli täiesti vaba ütlema ei? Või kas tal võis tekkida hirm tagajärgede pärast, kasvõi sellepärast, et mees vihastab või jätab ta maha? Millal on passiivsus vaikne nõusolek ja millal vastupidi? Millal see võib olla hirmust tardumus?” arutleb Holmberg.

Süütuse presumptsiooni väite kohta ütleb Holmberg, et Rootsis on seadus hästi töötanud. “Nõusolekupõhine lähenemine on hästi töötanud. Enne seaduse vastuvõtmist kritiseerisid kohtunikud seadust tugevalt, aga kriitika vaibus nende kohtunike puhul, kes olid seadusega poolteist aastat töötanud. Aga ma ei soovitaks Eestile hooletu vägistamise koosseisu sisseviimist.”

Seelikupikkuse kohta enam ei küsita

Holmberg analüüsis kaks aastat tagasi läbi ka 800 vägistamise kaebust politseist kohtuni välja. Ta leiab, et üldiselt kohtleb politsei ohvreid hästi ja küsib relevantseid küsimusi, seda ka juba enne seaduse muudatust.

“Rootsis on sellel teemal toimunud nii aktiivne arutelu, et politsei on õppinud seelikupikkuse või varasema seksuaalelu kohta mitte küsima. Küsitlemine on kannatanu jaoks alati ebameeldiv, kuid meie arusaamist mööda oli politsei küsimused adekvaatsed ja suhtumine hea. Kohtuprotsesside puhul on erineb see, kui aktiivne on vastaspoole advokaat, aga üldiselt on meil kohtutes kultuur, et ohvrit ei rünnata. Kui vastaspool on ohvri suhtes liiga karm, siis paneb kohus seda pahaks.” 

Sama analüüsi raames vaadati ka, mis põhjustel 90% juhtumitest ei lõppe süüdimõistmisega. Holmberg ütleb, et tavaliselt on asi tõendite puudumises. “Aga on olnud ka juhtumeid, kus tol ajal ei olnud tegu seadusevastane. Hindasime ka ühte vägistamisele spetsialiseerunud politseiüksust ja nad olid väga rahul – nad ei pidanud võistlema teiste kuriteoliikidega, vaid said spetsialiseeruda. Neil oli süüdimõistmiste osakaal suurem. Peame mõtlema ka laiemalt, kuidas saame ohvreid aidata väljaspool justiitssüsteemi.”

Holmberg nentis lõpetuseks, et probleem on see, kui osapooled ei väljenda selgelt, mida nad tahavad. “Kui see muutuks, siis poleks seadust nii palju vaja,” ütleb ta. “Seaduse muutmisest üksi ei piisa, sellega peab kaasas käima ka laiapõhjaline arutelu ja seksuaalharidus.”