Sõnastik:

Rassism on laiaulatuslik probleem, mis on mõjutanud kõiki eluvaldkondi ja mõjutab praeguseni. Ajalooliselt on valget inimest nähtud kui inimese kvintessentsi ja selline lähtekoht on tugevalt mõjutanud meie ühiskondi ja maailmapoliitikat.^[1] Rassism ei tähenda lihtsalt kitsarinnalisust või eelarvamusi, see puudutab ka poliitilisi ja institutsionaalseid uskumusi, tavasid ja poliitikasuundi, mis peegeldavad ja saavad toetust institutsionaalsest võimust, eelkõige riigivõimust.^[2] Paraku takerdutakse rassismist rääkides sageli ainult individuaalsetesse hoiakutesse ja stereotüüpsetesse mõttemallidesse ja sestap ei räägita rassismist sageli kui struktuursest probleemist, mis nõuab süsteemset lähenemist.

Rassismi uurimine hõlmab seotud mõisteid, nagu rass (race), rassistamine (racialisation), valge privileeg (white privilege), valge ülemvõim (white supremacy), võimu koloniaalsus (coloniality of power) jne.^[3] Ühtlasi tuleb rassismi vastu seistes mõista, et meil kõigil on selles protsessis oma osa ning tulenevalt meie privileegide erinevusest ei tohiks rassismivastast võitlust jätta vaid selle all kannatavate inimeste õlule.

Rass

Rass ei ole midagi olemuslikult loomulikku, see on Euroopa koloniaalprojekti tulemus, mis algas 1492. aastal. Kuigi rassistlikud tõekspidamised olid olemas ka varem, loodi rassimõiste Euroopa mõtlejate töö viljana, kes kasutasid seda, et õigustada orjakaubandust ja kolonialismi.^[4] Johns Hopkinsi ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Robbie Shilliam toob välja koloniaalprojekti kaks vägivaldset protsessi: põlisrahvaste maade ära võtmine Ameerikas ja aafriklaste dehumaniseerimine, keda kaubitseti üle Atlandi ookeani, et nad töötaksid orjadena istandustes. Nende protsesside käigus seati kahtluse alla koloniseeritud ja orjastatud inimeste inimlikkus; mis omakorda pani aluse rassile kui maailmapoliitikat korraldavale põhimõttele.

Rassi defineerimisel saab lähtuda Robbie Shilliami määratlusest. Ta kirjeldab rassi kui inimpädevuste hierarhiseerimist rühmaomaduste kategoriseerimise kaudu, mille puhul rühmad piiritletakse mingi ühise nimetaja alusel, mida peetakse visuaalselt või muude meeleliste tunnuste abil tuvastatavaks.

Inimgruppide inimlikkust on ajalooliselt hinnatud kahe lähenemisega: kultuuriline ja bioloogiline. Kultuurilisel lähenemisel „hinnati“ näiteks võimet arutleda, samas kui bioloogilisel lähenemisel „hinnati“ inimesi naha värvi, juuksetüübi ja muude sarnaste omaduste põhjal.^[5] Hindaja rollis oli alati kolonialist ja ainult tema otsustas, kes on inimlik ja kes mitte. Kuigi rassi bioloogilised ja kultuurilised argumendid on praeguseks diskrediteeritud, ei tähenda see, et ei leidu inimesi, sh poliitikuid, kelle tõekspidamistes neid ikka kohtab.

Rassistamine ja rassism

Rass ja rassism nähtustena peegeldavad seda, kuidas on ajaloos ja tänapäeval rassi terminit sisuga täidetud ehk kuidas toimuvad rassistamise protsessid (processes of racialisation). Rassistamine tähendab rassi konstrueerimist, samal ajal kui rassism väljendab selle protsessi diskrimineerivat ja vägivaldset mõju.^[6] Rassistamise käigus omistatakse teatud isikutele, objektidele, protsessidele ja teemadele rassilisi tunnuseid, mille tähendus ja tähtsus muutuvad aja jooksul lahutamatult seotuks rassiliste tunnustega. Näiteks ei ole inimesed loomupäraselt „mustad“; nad rassistatakse selleks, ja seega peavad nad võitlema sotsiaalsete konventsioonidega, mis omistavad mustanahalisusele puudujäägi ja ebakompetentsuse. Hoolimata sellest, et rass on sotsiaalselt konstrueeritud, on rassistamisel reaalne mõju.^[7]

Rassism on mitte ainult uskumus, praktika ja domineerimispoliitika, mis põhineb viltusel rassikontseptsioonil, vaid ka praktika, mille taga on tihti mingisugune institutsionaalne võim, eriti riigivõim. Valge ülemvõim on domineeriv rassismi vorm maailma poliitikas, mis eeldab valgete inimestena määratletud inimeste loomupärast paremust ning õigustab muu hulgas süsteemide, institutsioonide ja suhete loomist ja säilitamist selle paremuse säilitamiseks.^[8]

Milles rassism tänapäeval maailmas ja Eestis väljendub?

Kuigi rass ja rassism on meid ajalooliselt väga tugevalt kujundanud arusaamade ja praktikate kogumid, mis hierahiliselt jaotavad inimesi päris inimesteks vs. vähem või mitte-inimesteks, ei kuulu need nähtused üksnes minevikku, vaid kujundavad aktiivselt ka meie praegusi ühiskondi.

Euroopa ja Ameerika maailmakordades on rassismil olnud  ajalooliselt suur roll. Näiteks on 17.–20. sajandi Euroopa mõtlejad ja poliitikud õigustanud rassismi ja kolonialismi (nende hulgas John Locke, Immanuel Kant, J. S. Mill, Alexis de Tocqueville, Norman Angell, Woodrow Wilson). Näiteks Angell arvas, et majanduslik vastastikune sõltuvus muudab sõja ebatõhusaks ja õigustas sellega Briti imperialismi Indias ja Egiptuses, väites, et Briti sõjaline sekkumine on nendele riikidele isegi kasulik.

Seda, et 20. sajandi algul valitsesid Ameerika akadeemilistes ja poliitilistes debattides rahvusvaheliste suhete üle rassistlikud hoiakud, ja seega on rassism jätnud teadmusloomele sügava jälje, võib näha esimese rahvusvaheliste suhete ajakirja asutamise näitest 1910. aastal. Ajakirja nimeks sai Journal of Race Development (praegu Foreign Affairs). Ajakirja eesmärk oli arutleda mahajäänuks peetud rasside ja riikide progressi üle.^[9]

Mitmed autorid on rõhutanud, et Globaalse Põhja rikkus on saavutatud otseselt teatud inimeste elusid dehumaniseerides.^[10] Globaalses mõõtmes on rahvusvahelised suhted alati olnud kantud rassismist. Hästi võtab selle kokku Ameerika Ülikooli professor Amitav Acharya:

„Ameerika Ühendriikides ei aidanud orjus kaasa mitte ainult rassismile, vaid ka riigi tõusule globaalseks suurvõimuks. Aastaks 1860 andsid Ameerika neli miljonit orja (sealhulgas kodumaal kaubeldavad orjad pärast seda, kui USA kongress keelustas 1807. aastal orjade impordi), kellest enamik tegeles suhkru, puuvilla, tubaka ja riisi kasvatamisega, tublisti üle 60 protsendi riigi SKTst.“^[11]

Koloniaalsuse mõju maailmakorrale ja meie mõtlemisele ei ole koloniaalvalitsuste kadudes lihtsalt ära lõppenud, see püsib elus raamatutes, kultuurimustrites, ühiskonna organiseerituses ja ajaloolises taagas, mis ebavõrdsust alal hoiavad. Võimu koloniaalsus viitabki sellele protsessile, kuidas eri domineerimisvormid ületavad ajalisi ja ruumilisi piire, sest tänapäevased vormid on tihedalt läbipõimunud ajalooga.^[12] Halvim, mis me praegu teha võime, on ignoreerida, kuidas rassism kaasaegses maailmas toimib. Näiteid saaks tuua väga palju, aga kui piirduda kahe lagipähe lajatava rassismiavaldusega, siis esimene neist tuleb Josep Borrellilt, Euroopa Liidu välispoliitikajuhilt, kes ütles niimoodi:

„Euroopa on aed. Me oleme ehitanud aia. Kõik toimib. See on parim kombinatsioon poliitilisest vabadusest, majanduslikust õitsengust ja sotsiaalsest ühtekuuluvusest, mida inimkond on suutnud ehitada – need kolm asja koos. Ülejäänud maailm ei ole päris aed. Suurem osa ülejäänud maailmast on džungel ja džungel võib aeda tungida. […] Eurooplased peavad palju rohkem tegelema ülejäänud maailmaga. Vastasel juhul tungib ülejäänud maailm meile kallale, eri viisidel ja vahenditega.“^[13]

Teise näitena toon Eesti poliitikute Martin Helme ütluse „Kui on must, näita ust“^[14] ja Mart Helme tsitaadi:

„Kõik endast lugupidavad rahvad nõuavad, et nende maal kõneldaks nende keelt […] Siin ei ole see ehk tajutav, aga Tallinnas küll. Tallinnas on plahvatuslikult kasvanud neegrite hulk.“ Edasi jutustas Helme loo, mida ta kõnekoosolekutel ikka ja jälle näiteks toob – kuidas ta pidi ülikoolis õppejõuna mustanahalisi tudengeid õpetama. „Kuulake, see on täispuit!“ ütles Helme ja koputas kõrtsilauale. „Aga kui neile [mustanahalistele tudengitele] vastu pead koputada, siis on see õõnespuit!“ Rahvas naeris.^[15]

Intersektsionaalne lähenemine

Intersektsionaalsus on lähenemine, mis arvestab, et üksikisikute kogemused ja identiteedid on mitmetahulised ning kattuvad mitmesuguste võimustruktuuridega, nagu rass, soolisus, seksuaalsus, klass, puue jne. See tähendab, et rassismi käsitlemisel ei saa keskenduda ainult ühele aspektile, näiteks ainult valgele privileegile, sest nii ei märka ega tähtsusta me teisi kriitilise tähtsusega võimuhierarhiad, mis ühiskondlikku korda dikteerivad, näiteks soolist hierarhiat, kus teatav maskuliinne norm on eelistatud (eriti poliitikas).

Näiteks ÜRO asutamise ajal San Franciscos tulid mõned kõige otsesemad viited rahvuslikule iseseisvusele ja rassilisele võrdõiguslikkusele mitte-lääne rahvastelt. Inimõiguste ülddeklaratsiooni (UDHR) sai algse sõnastuse „all men are created equal“ (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Austraalia meesesindajate sõnastus) asemel hoopis „all human beings are created equal“ tänu India feministile ja kirjanikule Hansa Mehtale, kes oli ÜRO inimõiguste komisjoni liige.^[16] Need näited rõhutavad, kuidas eri identiteetide ja kogemuste kaasamine võib luua terviklikuma ja õiglasema ühiskonna.

„Sooline õiglus või feministlik rahu ei ole võimalik ilma rassilise õigluseta ja nende eest tuleb võidelda korraga.“^[17]

Lugemissoovitus

Soovitan Reni Eddo-Lodge’i „Why I’m No Longer Talking to White People about Race“, sest see toob inimlikult koju arusaama, miks on meil vaja rassismist rääkides indiviidi tasandist kaugemale jõuda ja kes võiksid rassismist rääkimisel suurema vastutuse võtta. Autor ütleb, et ta ei jaksa valgete inimestega rassi teemal rääkida, sest enamik nendest keeldub aktsepteerimast struktuurse rassismi olemasolu: „Seega ei saa ma enam valgete inimestega rassist rääkida, sest nad eitavad seda, teevad … vaimset akrobaatikat, kui neile sellest räägitakse. Kes tõesti tahab, et teda hoiatatakse struktuurse süsteemi eest, mis toob neile kasu teiste arvelt?“

Allikad

^[1] Robbie Shilliam (2020). „Race in World Politics.“ Rmt: The Globalization of World Politics: An Introduction to International Relations, toim. John Baylis, Steve Smith ja Patricia Owens, lk 287-302. Oxford: Oxford University Press.

^[2] Vt Errol A. Henderson (2013). ‘Hidden in plain sight: racism in international relations theory’, Cambridge Review of International Affairs 26 (1), lk 72.

^[3] On oluline mõista, et rassismi mõju avaldub ka teadmusloomele (knowledge production), mis tähendab, et kui teatud gruppi süstemaatiliselt diskrimineeritakse, ei väärtustata, siis nende teadmisi surutakse alla või nende teadmised ei kajastu maailma mõtestamisel. Seda protsessi aitavad mõtestada terminid nagu „episteemiline ebaõiglus“ (epistemic injustice) ja  „metodoloogiline valgesus“ (methodological whiteness). Vt täpsemalt Gurminder Bhambra „Methodological whiteness“.

^[4] Bernasconi (2001), tsiteeritud: Amitav Acharya (2022) „Race and Racism in the Founding of the Modern World Order.“ International Affairs 98 (1): 23–43, lk 27.

^[5] Robbie Shilliam (2020), lk 288-289.

^[6] Columba Achilleos-Sarll (2023). „Race and Coloniality“, lk 343.

^[7] Robbie Shilliam (2020), lk 294. Vt ka Brit Benneti raamatut The Vanishing Half, mis hästi illustreerib, kuidas rassistamine võib toimuda.

^[8] Errol Henderson (2013), lk 72.

^[9] Amitav Acharya (2022), lk 29–33.

^[10] Nt Gurminder Bhambra kirjutab, kuidas Briti heaoluriik on üles ehitatud imperialismi najal. Bhambra, G. K. (2022). „Relations of extraction, relations of redistribution: Empire, nation, and the construction of the British welfare state.“ The British Journal of Sociology 73: 4-15.

^[11] Amitav Acharya (2022), lk. 33.

^[12] Columba Achilleos-Sarll (2023), lk 342-343. Vt veel: Nelson Maldonado-Torres (2007) „On the coloniality of being: Contributions to the development of a concept.“ Cultural Studies 21 (2-3): 240-270.

^[13] Josep Borrell (2022). Speech at launch of the European diplomatic Academy.

^[14] Juhtkiri (5. juuni 2018). „Rassismi mõte“, ajaleht Sakala, lk 2.

^[15] Kaie Ilves (31. mai 2018). „Helme: EKRE võitlus on raske“, ajaleht Lääne Elu, lk 3. 

^[16] Amitav Acharya (2022), lk 37–38.

^[17] Columba Achilleos-Sarll (2023) „Race and Coloniality.“ Rmt: Gender Matters in Global Politics: A Feminist Introduction to International Relations, toim. Laura J. Shepherd & Caitlin Hamilton, 340–353. London: Routledge, lk 341.