Sõnastik:

1970. aastatel võeti feministlikus teoorias laiemalt kasutusele sotsiaalse soo mõiste ning hakati eristama kaasasündinud bioloogilist sugu (ingl sex) ning alati dünaamilist sotsiaalset sugu (ingl gender). Kui esimene oli nii öelda looduse poolt antud, siis teine sõltus ümbritsevast keskkonnast. Näiteks määras bioloogiline sugu selle, kes sünnitab, aga sotsiaalne sugu selle, kes lapse üles kasvatab. Nähti, et see, mida peetakse naistele ja meestele omaseks, mida nähakse naiseliku või mehelikuna, on väga mitmesugune eri aegadel, eri kultuurides ja isegi samal ajal, samas kultuuriruumis, kuid eri rahvastikugruppides (nt noorte ja eakate naiste seas).

Tänapäeval nähakse sellist ranget jaotust bioloogilise ja sotsiaalse soo vahel kui liigselt lihtsustatut. See, mida peame looduse poolt antud ja „loomulikuks“, on sedavõrd läbipõimunud sotsiaalsete ja kultuuriliste normidega, et nende eristamine on keeruline või isegi võimatu. Seepärast pakub Feministeerium välja järgmise lühiselgituse (põhjalikumat käsitlust saab lugeda siit):

Sugu on sotsiaalselt loodud kategooria, mille abil jaotatakse inimesed “naisteks” ja “meesteks”. Sugu saab jaotada neljaks osaks, mis ei pruugi omavahel kokku langeda.

Bioloogiline sugu määratakse lähtuvalt inimese sisemistest ja välimistest suguorganitest, sugukromosoomidest ja hormoonitasemetest. Bioloogilist sugu on võimalik korrigeerida nt hormoonide ja kirurgia abil.

Juriidiline sugu määratakse vastsündinud lapse bioloogilisest soost lähtuvalt ning kajastub rahvastikuregistris ja isikut tõendaval dokumendil. Eestis on olemas kaks kategooriat – naine ja mees. Juriidilist sugu on võimalik muuta.

Sooline identiteet tähendab inimese enda tunnetatud sugu, ehk siis seda ei saa määrata keegi teine. Võib olla mees, naine, ei kumbki, midagi vahepealset jne.

Sooline eneseväljendus tähendab seda, kuidas inimene väljendab enda sugu, näiteks läbi riietuse, kehakeele, soengu, sotsiaalse käitumise, hääle, meikimise jne.