Sõnastik:

Taasohvristamine (ka teisene ohvristamine, ingl secondary victimization) on olukord, kus õigusvastase teo (näiteks seksuaal- või lähisuhtevägivalla) ohvrit traumeeritakse uuesti selle kaudu, kuidas institutsioonide esindajad või üksikisikud ohvriga käituvad. Taasohvristamist võib põhjustada see, kui ohver peab kriminaaluurimise protsessis enda ründajaga korduvalt kokku puutuma, kui ohvrit kuulatakse korduvalt samade asjaolude suhtes üle, kui ohvrist kõneldakse sobimatu keelekasutusega või kommenteeritakse tema käitumist tundetuimalt.

Taasohvristamine võib hõlmata ohvrisüüdistamist, ohvri jutus kahtlemist, kuriteo raskusastme vähendamist või teo tõsiduse vähendamist. Taasohvristamist kogevad seksuaalvägivalla ohvrid sageli just institutsioonidelt abi otsides: ohvrid tunnevad, et politsei, prokuratuur, juristid, meditsiinitöötajad või muud spetsialistid ei kohtle neid pärast traumat kohaselt.

Taasohvristamist võib esile kutsuda ka sundus traumat meenutada ja teisele taasesitada: näiteks võib stressirohkete olukordade taasmeenutamine kriminaalprotsessi käigus kutsuda esile häbi ning alandust. Taashohvistamisse panustab see, kui inimesel pole kriminaalmenetluses oma trauma käsitlemise üle kontrolli, agentsust. 

Taasohvristamine on probleem, sest see võimendab õiguskaitsesüsteemis esialgse kuriteosündmuse mõju ja takistab algse, kuriteoeelse olukorra taastamist. Taasohvristamine võib jätta ohvrile sügava psüühilise jälje. See võib väljenduda vaimse toimetuleku vähenemises, posttraumaatilises stressireaktsioonis, negatiivsetes mõjudes enesehinnangule, väheses usalduses tulevikku ja õigussüsteemi ning väheses fundamentaalses usus maailma õiglasse toimimisse.

Et taasohvristamist vältida, tuleb ohvrile menetluse või abi andmise protsessis luua turvaline olukord, et ta ei tunneks end jätkuvalt ohustatuna ning tajuks, et tema olukorda võetakse tõsiselt.