fbpx

Seksuaalvägivalla ohvrid Eesti õigussüsteemi nõiaringis: kohtupidamine tundub sageli hoopis ohvri üle käivat

Illustratsioon: Jarõna Ilo

99,5 protsenti vägistamisjuhtumitest jäävad Eestis kas registreerimata, menetlus lõpetatakse või lõpevad need õigeksmõistmisega. Risk, et ohvrit Eesti õigusaparaadis taasohvristatakse, on väga suur.

Ei saa välistada, et ta esitas loo vägistamisest selleks, et vanemad temaga ei pahandaks.

Ei ole alust eelistada tema versiooni.

Tema jutt ei ole järjepidev.

Ta rääkis erinevaid asju naistearsti juures, kodus, politseis ja kohtus.

Tema varasemad kogemused ja seksuaalkäitumine võivad olla asjakohased.

Videosalvestiselt on näha, et ta on varem osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses. Tookord ta vastumeelt üles ei näidanud.

Ei ole võimalik veenvalt tuvastada, et ta ei tahtnud.

Ei ole võimalik veenvalt tuvastada, et ta palus lõpetada.

Ja nii edasi.

Need on mõned näited, kuidas Eesti kohtud on viimastel aastatel hinnanud vägistamisjuhtumeid. Kõik on riigikohtuni välja läinud ja mõned ülaltoodud seisukohad riigikohtunike omad. Näiteks see, et oluline võib olla ohvri varasem seksuaalkäitumine.

Selle artikli jaoks uurisin kohtulahendeid ja õigusametkondade määrusi, statistikat ja teaduskirjandust. Samuti suhtlesin nelja kuu jooksul enam kui kahekümne inimesega, kes oma töös vägistamisohvritega kokku puutuvad. Nad kohtuvad ohvritega arstikabinetis, terapeudi vastuvõturuumis, naiste varjupaigas, saadavad neid politseisse ja kohtusaali.

Lühidalt on olukord järgmine. Vägistamistest politseisse üldjuhul ei teatata. Kui teatatakse, ei pruugita menetlust alustada. Kui alustatakse, on väga suur risk, et politsei kannatanut menetluse käigus taasohvristab. Suur on ka tõenäosus, et menetlus lõpetatakse. Kui ei lõpetata ja asi peaks kohtusse jõudma, on tõenäoline, et kohtus traumeeritakse ohvrit uuesti. Kui seadus seda juhtumit üldse katab.

Seksuaalvägivalda iseloomustab totaalne varjatus

Seksuaalvägivalla tegelikku levikut saab kõige paremini mõõta ohvri­uuringutega, kus inimesed vastavad anonüümselt. Kõige värskem neist on tänavu aprillis korraldatud Sotsiaalkindlustusameti seksuaalse väärkohtlemise uuring, kus küsitleti inimesi vanuses 15–74 aastat.

Selle kohaselt koges viimase 12 kuu jooksul vägistamist 0,75 protsenti vastanutest. Vägistamiskatset raporteeris 1,25 protsenti ja sundi osalema seksuaalses tegevuses, milles inimene ei tahtnud osaleda või ei saanud keelduda, 2 protsenti vastanutest.

Pannes protsendid absoluutarvudesse, on Eestis ainuüksi viimasel aastal vägistamist kogenud umbkaudu 7400, vägistamiskatset 12 300 ja sundi osalema seksuaalses tegevuses 19 700 inimest. Sarnaseid suurusjärke on näidanud ka teised ohvriuuringud, näiteks Euroopa Põhiõiguste Ameti tehtu.

Samal ajal registreeriti möödunud aastal Eestis 567 seksuaalkuritegu, sealhulgas 152 vägistamist. Neist 81 juhul oli ohver täisealine ja 71 juhul alaealine.

Näitajate üks-ühele võrdlemine on keeruline. Küsitluste ja ametliku kuriteostatistika ohvrite vanusevahemikud võivad erineda, definitsioonid võivad veidi erineda, seksuaalkuritegusid ei pruugita registreerida toimumise aastal, kohtusse ei jõua need samuti kohe, menetlused võtavad aega, otsuseid kaevatakse edasi jne. Võrdlus näitab aga suurusjärku.

Eestis jääb registreerimata umbes 98–99 protsenti vägistamistest.

Need 1–2 protsenti ohvritest, kes politseisse jõuavad, ei näe tõenäoliselt süüdlase karistamist. Eesti Ekspressi ülevaatest selgub, et registreeritud ­vägistamisjuhtumitest saadetakse edasi kohtusse vähem kui pool (46%) ja neist omakorda umbes kolmveerand (74%) lõpevad süüdimõistva otsusega. Olgu täpsustatud, et üks süüdimõistev otsus võib hõlmata mitut vägistamist, sest karistus määratakse inimesele, mitte juhtumile.

See tähendab, et kohtusse jõuab umbes 0,7 protsenti ja süüdimõistva otsuseni 0,5 protsenti ohvri­uuringutega kaardistatud vägistamistest. 99,5 protsenti juhtumitest jäävad kas üldse registreerimata, menetlus lõpetatakse või lõpevad need õigeksmõistmisega.

Miks politseisse ei pöörduta?

Helen Sööl on terapeut, kelle vastuvõtul käib iga päev vähemalt kaks seksuaalselt väärkoheldud inimest. Sel päeval, kui temaga räägin, on neid olnud viis.

Sööl näeb sageli inimesi, kes seksuaalvägivalda kogenuna pole kuskile pöördunud. Kui vägivald toimus lapsepõlves, saavad inimesed liiga hilja sellest aru.

„Nad saavad oma pildi kokku täiskasvanuna, kui kuritegu on aegunud. Väga paljusid naisi – ja ka mehi – on lapsepõlves ähvardatud: kui sa peaksid rääkima, tapan sind või su lähedased. See hirm elab edasi,“ räägib Sööl.

Aga põhjuseid, miks politseisse ei pöörduta, on veel. Lisaks hirmule tunnevad seksuaalvägivalla ohvrid süüd ja häbi ning kardavad, et neid ei usuta. Nad kardavad ka oma maine pärast.

„Näiteks on minuni günekoloogi kaudu jõudnud noored naised, kelle juhtum on värske. Nad on nii noored, et käivad veel gümnaasiumis. Nemad ei taha politseisse pöörduda, sest ei taha asju hullemaks ajada. Nad kardavad, et sõbrad saavad teada. Et neid mõnitatakse sotsiaalmeedias,“ räägib Sööl.

Sageli tahavad traumat kogenud ohvrid oma eluga lihtsalt edasi minna.

„Nad teavad, et kui algab menetlus, peavad nad oma lugu korduvalt rääkima, episoodid tulevad uuesti silmade ette, nad ei saa unustada,“ ütleb Merle Albrant, kes töötab Naiste Varjupaikade Liidus juristina ja esindab lähisuhtevägivalla ohvreid. Tal tuleb sageli ohvreid veenda politseisse pöörduma, et vägivald oleks vähemalt tuleviku mõttes fikseeritud.

Alati ei ole ka politseisse pöördumisest kasu. Räägin Heinikesega, kelle lapsepõlv 1990ndatel oli täis vägivalda, ka seksuaalset. Ta pöördus lapsena ise kaks korda politseisse, et abi saada.

„Keegi mind ei kuulanud. Saan aru, et ajad olid teised ja suhtuti teistmoodi, aga tookord jäi tunne, et mine koju tagasi, oled ise paha laps. Ja kui nüüd täiskasvanuna uuesti pöördusin, öeldi, et asi on aegunud,“ räägib Heinike.

Kui asi ei jõua isegi menetluseni

Õigussüsteem pole mingi müstiline asi omaette, vaid koosneb tavalistest inimestest. Kohtunike, prokuröride ja politseiuurijate suhtumine seksuaalvägivalda ja arusaam sellest mõjutab, kuidas ohvreid koheldakse, kuidas asja uuritakse, kas juhtum saadetakse edasi kohtusse ning mis seal toimub. Või kas menetlust üldse alustatakse.

Endise riigiprokuröri Lavly ­Perlingu kohta ütleb mitu ohvreid abistavat inimest, et ta üritas süsteemi muuta. Perling kinnitab, kuidas tuli ette juhtumeid, kus politseist öeldi, et avaldused on, aga seal pole midagi alustada. Samas ütleb seadus, et iga kuriteole viitav info peab viima menetluseni. Aluseks võib olla ohvri enda avaldus, naabri kõne, teade haiglast või koolist. Isegi meediast tuleva info peale saab menetlust alustada.

„Olid näiteks ööklubide vägistamisjuhtumid, kus ei alustatud menetlust. Kuigi isegi ohvri küsitlemine on juba menetlustoiming,“ räägib Perling. „Asi ei ole ainult menetluses, vaid sõnumis, mille riik saadab inimesele. Mina ütlesin, et alustama peab.“

Perlingule sekundeerib psühhoterapeut Kait Sinisalu, kelle juures käib palju seksuaalvägivalla ohvreid. „Mõnikord tekib tunne, et kõik tõendid peavad olema kandikul ette anda. Ja siis nad otsustavad, kas sellega edasi minna. Minu loogika on see, et tuleb algatada menetlus ja koguda tõendeid,“ ütleb Sinisalu.

Kui menetlus lõpetatakse

Menetluse alustamine ei tähenda kaugeltki, et see kohtusse jõuab. Statistika kohaselt lõpetatakse rohkem kui pooled seksuaalvägivalla menetlused. Helen Sööl näeb oma praktikas juhtumeid, mis ilmselgelt kvalifitseeruksid seksuaalvägivallaks, aga uurijad või kohus ei näe kuriteo koosseisu.

Kevadel otsustas politsei lõpetada kriminaalmenetluse juhtumi puhul, kus noor naine ärkas õues palja alakehaga, tal olid randmetel ja kätel verevalumid (mis tavaliselt tekivad kinnihoidmisest) ja vigastused suguelunditel. Samuti olid tal akuutsed traumareaktsioonid. Politsei leidis, et „kriminaalmenetluse alus puudub“. Lõpetamise otsus kaevati edasi riigiprokuratuuri, kes seda ei rahuldanud.

Vigastused (ka hematoomid) ei tõenda üheselt, et toime oleks pandud vägistamine. Sellised vigastused võivad tekkida ka tahtliku seksuaalvahekorra käigus.

Posttraumaatilise stressihäire olemasolust ei saa tõsikindlalt ja üheselt järeldada, et kannatanu oleks ilmtingimata väidetud ajal ja viisil vägistatud.

Posttraumaatiline stressihäire võib olla esile kutsutud ka hirmust, näiteks hirmust vägistamise ohvriks sattuda.

Need on mõned argumendid, mida riigiprokurör Karin Talviste otsuses kasutas. Kirja lõpus seisab, et naine võib pöörduda ohvriabisse.

Prokuratuurist ja politseist tuleb mantrana, et tahetakse ära hoida ohvri jaoks traumeeriv kohtusse minek, räägib naistearst Made ­Laanpere.

„Kõik oleks nagu ohvrite heaolu nimel ja küll psühholoogid (või ohvriabi) nad korda teevad. Aga ei mõelda sellele, miks see nii on, kas see peab nii olema ja mida teha, et see nii poleks. Tegelikult on see ohvritelt hääle ära võtmine,“ ütleb ta.

Osutatakse, et ohvritele on abistavaid teenuseid juurde tulnud. „Aga mis kasu sellest on, kui ohver väljub justiitssüsteemist taasohvristatuna ning see on tema edasise posttraumaatilise sündroomi peamine sümptomite tekitaja?“ küsib Laanpere.

Illustratsioon: Jarõna Ilo

„Noored naised tulevad politseist tagasi ja värisevad“

2019. aastast kogub justiitsministeerium eri asutuste – politsei, prokuratuuri, kohtute ja ohvriabi kohta kannatanute tagasisidet. Seksuaalvägivalda kogenute osakaal (7%) on seal liiga väike, et neid eraldi välja tuua, samuti on mõne asutuse, näiteks kohtute puhul vastuseid vähe. Aga siiski.

Ohvrid, kes jäid asutuste tööga rahule: ohvriabi 78 protsenti, politsei 36 protsenti, prokuratuur 37 protsenti, kohus 19 protsenti. Läbivalt madalalt hinnati kategooriat „Minuga suheldi empaatiliselt ja hinnanguid andmata“, kõige madalamalt politsei puhul.

„Olen näinud, kuidas noored naised tulevad politseist tagasi ja värisevad,“ räägib Helen Sööl. „Ohvrid tunnevad, et neid süüdistatakse ja nad peavad mitu korda ütlusi andma. Paljud kahetsevad politseisse minekut.“

Sama kinnitavad teisedki intervjueeritavad. Ohvreid ­solgutatakse, nad tunnevad, et neid süüdistatakse ja et neid ei usuta. Toimikust võib lugeda solvavaid kirjeldusi, mis ei puutu asjasse.

Kõik lood pole mõistagi negatiivsed. Sööl räägib politseisse pöördunud noorest emast, kellega toime pandud seksuaalkuritegu oli aegunud, aga lugu aitas politseil seoseid näha.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Mis on taasohvristamine?

Taasohvristamine sõltub sellest, kui rahul on ohvrid politsei, prokuratuuri ja kohtu kohtlemisviisidega. Oluline on ohvrile menetlusprotsessis turvatunde loomine, et ta ei tunneks end jätkuvalt ohustatuna näiteks protsessi jooksul uuesti kurjategijaga kohtudes, ning tajuks enda kohtlemist kooskõlaliselt ohvri staatusega, et seda ei pandaks kahtluse alla.

Teisest ohvristamist võib esile kutsuda ka vajadus traumat meenutada ja esitleda väljaspool intiimset keskkonda: stressirohkete olukordade taasmeenutamine kriminaalprotsessi käigus kutsub esile ka häbi ning alandust. Ohvristumist toetab see, et inimesel endal pole kriminaalmenetluses oma trauma käsitlemise üle kontrolli. Teisene ohvristumine võib psühholoogiliste käsitluste järgi väljenduda vaimse toimetuleku vähenemises, posttraumaatilises stressireaktsioonis (aga ka vastupidi, sellest ülesaamises), negatiivsetes mõjudes enesehinnangule, väheses usalduses tuleviku ja õigussüsteemi vastu ning väheses fundamentaalses usus maailma õiglasse toimimisse.

Allikas: kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring, 2017.

Kohtupidamine tundub hoopis ohvri üle käivat

Selle artikli jaoks vaatasin lähemalt kolme riigikohtu lahendit aastatest 2018, 2019 ja 2021, kus süüdistus puudutas vägistamist. Ohvrid – juriidilises keeles kannatanud – on kas alaealised, kerge või raske intellektipuudega tüdrukud või naised.

Saan teada vaid seda, mida riigi­kohus on kirja pannud ja kuidas varasemate kohtuastmete otsuseid kokku võtnud. Tõendeid ma ise ei näe, osapooltega vestelda ei saa. Aga on näha, millele kohtud keskenduvad, kuidas argumenteerivad ja seadust tõlgendavad.

Kohtulahendid näitavad, et kohtupidamise keskmes on ohvrid, ohvrid ja ohvrid. Mida nad ütlesid, mida tegid, mida ei teinud, mida varem on teinud, kas nende jutt on usutav, kas neil on põhjust valetada, kas keegi on neid mõjutanud, kas nende vigastused tulenevad vägivallast ja kas nad ikka on abitud.

Teist osapoolt justkui polekski olemas. Lahenditest ei saa lugeda, mida süüdistatav varem on teinud, kas tema jutt on usutav või kas tal on põhjust valetada.

Eesti kriminaalõiguse loogikat arvestades on see ootuspärane. Kuriteos süüdistatav ei pea tõendama oma süütust. Ta ei pea ka enda vastu ütlusi andma. Kõik kahtlused tema süüs tõlgendatakse tema kasuks. Süüd peab tõendama prokuratuur ja muude allikate puudumisel vaadataksegi ohvri poole. Küsitletakse ohvrit, kaheldakse tema usaldusväärsuses.

Kohtunikud ja prokurörid nendivad, et nii ongi. Loe kriminaalmenetluse seadustikku, kui ei usu. Kui tahad midagi muuta, muuda seadust. Ja põhiseadust, kus on kirjas süütuse presumptsioon. „Aga needsamad riigikohtunikud on ju ise süütuse presumptsiooni sisustanud, põhiseaduses on kirjas põhimõte, mitte täpne sisu või nõudmised tõenditele,“ ütleb üks madalama astme kohtunik. Eesti kõrget tõenduslävendit kutsub ta lävendiluutorniks.

Trauma ignoreerimine

Nii keskendutakse ohvrile. Tema jutus ei tohi olla vasturääkivusi ja see peab kokku sobima muude tõenditega. Alternatiivsed tõlgendused peavad olema välistatud. Näiteks võivad suguelunditel vigastused olla, aga kui riided on terved ja küünte alt ei leitud nahajääke, ei saa välistada, et ta tegelikult tahtis (2021. aasta juhtum).

(Üks intervjueeritav ütleb selle peale kibedalt, et kui küünte all ON nahajääke, ei saa ikka midagi välistada – küünistada võib ju ka mõnust!)

Kai Part ja Made Laanpere töötavad Tartu seksuaalvägivalla kriisi­abikeskuses ja puutuvad naistearstidena seksuaalvägivalla ohvritega vahetult kokku. Neile teeb meelehärmi, et ohvreid ei usuta ja nende traumaga ei arvestata.

Kohtulahendites ei leidu mingit arutelu selle üle, kuidas trauma­reaktsioonid mälu ja ütlusi ­võivad mõjutada. Samas kinnitab teaduskirjandus, et viimane asi, mida trauma üle elanud inimeselt üldse oodata, on järjepidevus ja selge jutt (nt vt Kanada justiitsministeeriumi ülevaadet).

Helen Sööl selgitab, et traumaatilised juhtumid ei meenu inimesele jutustusena, vaid on salvestunud tema meeles ja ajus visuaalsete kujutluste, lõhnade, helide ja muude aistingutena ning kehaliste tegevustena, mistõttu on tal peaaegu võimatu juhtunust ladusalt rääkida. „Mulle toodi hiljuti üks ohver, kes üleni värises, kes ei suutnud üldse mingit pilti kokku panna, kellel tulid meelde üksikud fragmendid. Kui inimene tuleb otse pärast vägistamisjuhtumit, siis ta alguses ei mäleta midagi, kuna on šokiseisundis. Alles aja möödudes hakkab kogu lugu meenuma.“

Airi Mitendorf on sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik ja elukutselt sotsiaaltöötaja. Tema sõnul peavad seksuaalkuritegude menetlemise ja ohvrite abistamisega tegelevad inimesed tundma traumareaktsioone ja vägistamise kui kuriteo spetsiifikat. „Inimene võib muuta ütlusi, tal võivad tekkida flashback’id. Tema jutt ei ole lineaarne,“ selgitab Mitendorf.

Ohvrist vaadatakse kohtu­istungil varasemat seksvideot

Üks riigikohtu juhtum puudutab meest, keda süüdistati intellektipuudega Kerli* ja 8aastase lapse vägistamises. Õigeks mõisteti ta lõpuks mõlemas teos. Kerli juhtumi puhul oli keskseks küsimuseks see, kas Kerli oli arusaamisvõimetu (ehk abitu) ja kas toimunu oli tema tahte vastane. Ülekuulamisel küsiti temalt „Kas sa tegid seda?“ ja Kerli, kellel on enda suulise väljendamisega raskusi, vastas: „Tegin küll, aga muidu ei tahaks teha, aga ikka tegin puha.“ Tunnistajad rääkisid, et Kerlit on seksuaalselt väärkoheldud ka varem.

Kuna Kerlil on raske intellektipuue, leidis Riigikohus, et tema varasem huvi seksuaalelu vastu ja seksuaalkäitumine võib aidata hinnata, millises ulatuses on tema arusaamisvõime piiratud. Maakohtu istungil aga vaadati kaitsja taotlusel videosalvestist sellest, kuidas Kerli on varem „osalenud seksuaalse alatooniga tegevuses, mille suhtes ta vastumeelt üles ei näidanud“.

Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht ütleb, et loomulikult on ka intellektipuudega inimesel seksuaalsus. Oluline on tahe ja nõusolek. „Mõistan, et intellektipuudega ohvri puhul on kohtul ehk raskem tahet välja selgitada, kuid mulle tundub, et ei ole üldse asjakohane viidata tema varasemale käitumisele,“ ütleb Habicht.

Sama leiab Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu liige Laura Luide. Ta lisab, et varem seksuaalselt väärkoheldud inimeste puhul võib hüperseksuaalsus või seksuaalselt väljakutsuv käitumine olla üks posttraumaatilise stressihäire sümptomeid. Ka võib traumat tekitavas situatsioonis olla inimesel raske end väljendada. Eriti inimesel, kel pelgalt enda suuline väljendamine on keeruline.

Ja siis see video. „Kerli privaatsuse rikkumine varasemat seksuaalkäitumist kujutava video näitamisega tekitab vastikustunnet. Peale selle, et meile ei ole teada, kas naine ise sai salvestise näitamise osas oma nõusolekut või meelsust avaldada, ei tea meie ega tegelikult ka kohus, kuidas Kerli end videos kujutatud tegevuse ajal tegelikult tundis, mis või kes teda sellele tegevusele ajendas või kas ta tegevuse ja selle filmimisega üldse nõus oli,“ ütleb Luide.

Üks kolmest kriminaalkolleegiumi liikmest, kes leidis, et Kerli varasem seksuaalkäitumine võib olla asjakohane, oli riigikohtunik Paavo Randma. Randma selgitab, et riigikohus käsitles otsuse selles osas just arusaamisvõimetuse hindamist ja leidis, et varasem seksuaalkäitumine võib osutuda asjakohaseks, aga ei pea osutuma. „Kindlasti ma ei ütle, et alati ja igal juhul peab sellist asja arvestama. Aga see võib osutuda relevantseks ja see sõltub asjaoludest.“

Küsin Randmalt, kas sellise video näitamine kohtusaalis on normaalne.

„Sellises maailmas me paraku elame. Kõike salvestatakse. See on kahe teraga mõõk. Kas sellist videot oleks võinud hoopis prokuratuur kasutada tõendina, et vägistamine toimus? Kui ütleme, et sellist asja ei tohi vaadata, siis me ei saaks sellist asja kasutada ju ka vastupidise, see tähendab süüstava tõendina,“ ütleb Randma.

Illustratsioon: Jarõna Ilo

„Palun pange ennast kohtuniku rolli“

Põhiline diskussioon Eestis on seni käinud vägistamise defineerimise üle. Nimelt eeldab karistusseadustik vägistamise puhul kas vägivalda või abitusseisundi ärakasutamist. Kui vähemalt ühte neist ei ole, ei saa olla vägistamist – ja seda näitab ka õiguspraktika.

Naistearstid on öelnud, et seadust tuleb muuta nõusolekust lähtuvaks. Et kuritegu kvalifitseeruks vägistamiseks, peaks piisama sellest, kui tegu oli tahtevastane ja vägivald või abitusseisund oleksid edaspidi raskendavad asjaolud, mitte kohustuslikud kriteeriumid.

Vägivald ja abitusseisund ei ole vägistamise puhul formaalsed tingimused. Riigikohus on neid oma lahendites sisustanud nõudlikult ja põhjalikult. Üks kahest peab olemas olema ja see tuleb tõendada. Riigikohtusse jõudnud juhtumite puhul ongi madalamad instantsid sellega hätta jäänud ja süüdimõistvad otsused on kas tühistatud või ühel puhul valitud leebema karistusega kuriteokoosseis.

Paavo Randma on kirglikult sõna võtnud nõusolekupõhise seaduse vastu ja avaldanud mitu artiklit, mille kohaselt on see üks halb mõte, muu hulgas ohvritele endile. Ühes artiklis on ta seda Saksamaa kohtupraktikale viidates põhjendanud – kohus peab siis hakkama veel rohkem intiimelu detaile arutama, näiteks partnerlussuhet ja seksuaalse läbikäimise tavasid.

Küsin seksuaalhariduse eksperdilt ja nõustajalt Kristina Birk-­Vellemaalt, mida ta arvab sellest loogikast.

„Sellel polegi loogikat,“ pahvatab Birk-Vellemaa. „Kui minu auto ärandatakse, kas hakkame siis uuri­ma, kuidas ma varem olen oma autovõtmeid hoidnud? Seksuaalne nõusolek ongi ühel ajahetkel, ühes kindlas kontekstis, puudutab seda ühte korda, seda konkreetset tegevust. 40 aastat abielus olnud inimesed ei andnud üksteisele eluaegset nõusolekut igaks võimalikuks seksuaalseks tegevuseks. Mineviku seksuaalkäitumine ei puutu sellesse hetkesse. See on libustamine, see on probleem.“

Paavo Randma ütleb, et kuigi see talle väga meeldiks, pole kriminaal­asjades võimalik isoleeritult ainult väidetava kuriteo toimepanemise hetke hinnata. „Seda nimetatakse teoeelseks ja -järgseks käitumiseks, mis aitab meil mõista kuriteo toimepanemise ajal toimunut. Pigem ei ole küsimus niipalju enne toimunus, vaid selles, mis pärast toimus. Kas kannatanu käitumine oli kuidagi imelik? Kas on usaldusväärne väide vägistamise kohta, kui järgmisel päeval ohver kohtub näiteks järgmise mehega?“

Psühhoterapeut Kait Sinisalu selgitab, et pole mitte mingit reeglit, kuidas kannatanu pärast vägistamist käitub. Psühhotraumat kogetakse ja sellele reageeritakse väga individuaalselt. Ohver võib vägistamisjärgsel päeval süüa suppi ja koeraga jalutama minna. Pole harvad juhtumid, kus näiteks isa pikemaajalise seksuaalse väärkohtlemise käest pääsenud teismeline tütarlaps hakkab tarvitama alkoholi või uimasteid ning harrastama promiskuiteetseid suhteid. Sama reaktsioon võib vabalt olla ka ühekordse seksuaalrünnaku tagajärjel. Enamasti kaasnevad selliste suhetega uued traumad. See on lõputu ring, kus ohver oma algset traumat kordab, sest selline on tema toimetulekumehhanism. „Igale loole tuleb läheneda individuaalselt ning koostöö psühho­traumat tundvate spetsialistidega ei teeks sugugi paha. Me üldiselt ikka teame, millist traumat ravime,“ ütleb Sinisalu.

Randma palub intervjuu käigus end panna kohtuniku kingadesse (kolm korda). Või süüdistatava rolli (ühel korral). „Eestis on vägistamise tulemus tavajuhul reaalne vangistus. Ja kui ma otsustan, et inimene peab järgmised 4–5 aastat betoonist puuris istuma, tahan kindel olla, et ei pane mööda. Arvan ka, kuidas iga kohtusaali astuv inimene tahab, et sellised garantiid ka talle kehtivad.“

Randma selgitab, et kohus ei kogu tõendeid, vaid neid esitavad kohtumenetluse pooled ja ta peab neid hindama. Süüdistuse peab tõendama prokuratuur ja kaitseväited peab tõendama kaitsja. „Nii vastik kui see ka pole, hakataksegi kannatanu käitumist arutama,“ ütleb ta.

Randma soov on, et õigust mõistes ei joostaks lati alt läbi, isegi kui vastaspoole seisukohad ei meeldi. „Meil ongi erinevad rollid, räägime nendest valupunktidest, mida ise näeme. Muidugi ma vaatan Woolfi gruppi ja loen Feministeeriumit. Ei tasu arvata, et ma ei valuta südant selle maailma pärast, kus mu lapsed peavad toimetama hakkama! Minu sooviks ongi, et mu tütred oleks (õiguskorra poolt) efektiivselt kaitstud, aga samas, et ka poissi ei pistetaks iga etteheite peale kergekäeliselt kinnimajja.“

Õigussüsteemi nõiaring

Kokku moodustab vägistamisohvrite kohtlemine õigussüsteemis justkui nõiaringi. Karistusseadustik on jäik ja kriminaalmenetluse seadustik paneb põhiraskuse ohvri õlgadele. Kohtunike seadusetõlgendused on nõudlikud, tõenduslävendid kõrgeks aetud ning ülekoormatud prokuratuur ja politsei üritavad nendele vastata või annavad juba eos loobumisvõidu. Õigussüsteemis töötavate ja ohvreid abistavate inimeste vahel haigutab kuristik.

Naiste tugikeskuse jurist Anne Haller leiab, et praegune praktika ei teeni vägistamisohvreid. „Kuskil on selgelt probleem. Ma ei ole kindel, kas probleem on vägistamise määratluses, aga kindlasti on probleem justiitssüsteemi hoiakutes. Sealt paistab silma ebapiisav empaatia ohvrite suhtes. Ja kui sellised ebapiisava empaatiaga inimesed menetlevad või otsustavad, on see juba probleem. Ohvrid ju tajuvad seda suhtumist. Ka riigikohtunike nõusolekuteemalisi arvamuslugusid lugedes tuli see suhtumine ilmekalt välja,“ ütleb Haller.

Lavly Perlingu sõnul tuleb õigussüsteemi arusaamasid muuta, et suhtumine seksuaalvägivalda muutuks. Aitaks see, kui arstid ja uurijad koos töötaksid. „Tuleb panna õiged inimesed nende asjadega tegelema. Inimesed, kes julgevad näiteks kohtusse minna mõttega, et ma panengi kohtu aru saama, mis on majanduslik sõltuvus. Kardetakse valekaebusi, aga tänases Eestis on suurem see probleem, et asjad ei jõuagi õigussüsteemi. Õigeksmõistvaid otsuseid ei tasu karta,“ ütleb Perling. „Kannatanute puhul pead leidma aja, et temaga rääkida, miks me lõpetame, ja ta otse sotsiaalsüsteemile üle andma.“

„Õigus ja psühholoogia on teineteisest väga kaugel“

Lavly Perlingu mõtete suunas on liikunud Taani. Taanis hakkas nõusolekupõhine vägistamisseadus kehtima 1. jaanuarist 2021. Justiitsministeerium andis kvalifitseeritud psühholoogidele ülesande kirjeldada, mis juhtub vägistamisohvritega, ja seda kirjeldust tuleb nüüd kasutada kõigi justiitssüsteemi tasandite harimiseks alates politseiakadeemia üliõpilastest kuni ülemkohtu kohtunikeni. Üks psühholoogidest oli Lõuna-Taani ülikooli psühholoogiaprofessor Ask Elklit.

Elklit räägib, et psühholoogid otsustasid kirjeldada vägistamisohvrite kogemust seestpoolt, läbi nende subjektiivse vaatenurga. Sellele lisati kirjeldus sellistest psühholoogilistest mehhanismidest nagu dissotsiatsioon ja tooniline liikumatus. Politsei ja prokurörid on juba saanud koolitusi, kohtunikud saavad sügisel. Oma kohustuslik koolitusprogramm on kõigile advokaatidele, kes töötavad vägistamisjuhtumitega. Uue standardina saab vägistamisest teataja endale kohe esindaja.

Lisaks on igas piirkonnas spetsialiseerunud politseitiimid ja spetsiaalselt sisustatud ruumid küsitlusteks, et atmosfäär oleks toetav. Võimaldatakse videoküsitlusi, et ohvreid ei peaks mitu korda samas asjas üle kuulama. Igas koolis toimuvad nõusolekuseaduse koolitused.

Elklit leiab, et ehkki õigus ja psühholoogia on teineteisest väga kaugel, ollakse positiivsete muutuste poole teel. „Õiguspool soovib oma teenuseid psühholoogia abil parandada. Ja valitsus tegi just politseile ettepaneku psühholoogid appi võtta, et uurijad oskaksid vägistamise ohvreid kaastundlikumalt kohelda.“

Airi Mitendorf leiab, et Taani mudel võiks olla midagi ka Eestile. „Üldse võiks suund olla parem valdkonnaspetsialistide vaheline koostöö. Iga valdkond ei tunnegi teise spetsiifikat. Ohvreid aitaks paremini toetada see, kui eri spetsialistid paneksid oma teadmised kokku.“

Ohvrisõbralik kriminaaljustiitssüsteem

Pilt, mis vägistamisohvrite kohtlemisest õigussüsteemis tekib, ei ole just ilus. Kas see tähendab, et parem ongi mitte kuskile pöörduda? Ohvreid abistavad inimesed mainivad, et abi saamise võimalusi on Eestis juurde tekkinud ja kindlasti ei tohi toimunuga üksi jääda.

Tallinnas, Tartus, Pärnus ja ­Kohtla-Järvel on ööpäev läbi avatud seksuaalvägivalla kriisiabikeskused. Ühendust saab võtta ka ohvriabiga, kes pakub seksuaalvägivalda kogenutele nii tugigruppe kui ka psühholoogilist nõustamist ja psühhoteraapiat.

„Ohvriabi teenused on mõeldud kõigile ja ei sõltu sellest, kas seksuaalvägivald toimus lapsepõlves või hiljuti. Nende kaudu saab ohver tuge ka politseisse pöördumisel,“ ütleb Keete Janter, seksuaalvägivallaohvrite teenuste juht sotsiaalkindlustusametis.

Midagi peab aga muutuma ka õigussüsteemis. Et 98–99 protsenti vägistamistest ei jääks tulevikus peitu, kuna ohvrid ei taha politseisse pöörduda. Et nad ei väljuks süsteemist taasohvristatuna seisundis, kus teraapia peab juba tegelema politseis, prokuratuuris või kohtus toimunuga.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Justiitsminister Maris Lauri: Töötame selle nimel, et muuta mõtteviisi

Artikli kirjutamiseks on tehtud silmanähtavalt palju tööd. Kõigile õigussüsteemi ametnikele on see kindlasti mõttekoht ja artiklit on raske lugeda, sest oleme järjepidevalt töötanud selle nimel, et kannatanud ei tunneks ennast justiitssüsteemiga kokku puutudes uuesti ohvrina. Juba mitu aastat oleme keskendunud prokuratuuris ja kohtus eelkõige ohvrikesksele menetlusele, seda nii alaealiste ohvritega kui ka perevägivalla- ja seksuaal- ning tegelikult kõigi kuritegude puhul. Kuid näeme, et peame veel rohkem pingutama. Töötame sellega, et muuta mõtteviisi, kuid see võtab aega. Siiski töötame selles suunas sihikindlalt. Justiitsministeeriumi vastutus on koguda kokku ka probleemid, mida saaks lahendada seadusemuudatuste teel.

2018. aastal koolitas justiitsministeerium kuriteoennetuse toetusest rahastatud projektis juriste, et nad oleksid teadlikumad seksuaalvägivallas kannatanute kohtlemisest, pakutavatest teenustest, traumareaktsioonidest jms. Ka kohtunikele toimus samal aastal spetsiaalselt seksuaalvägivalla teemal koolitus.

Samuti rahastas justiitsministeerium aastatel 2019–2020 seksuaalvägivalla ohvrite juriidilist nõustamist. Projektist Naiste Varjupaikade Liiduga ilmnes, et seksuaalvägivalla ohver vajab sageli kombineeritud nõustamist (psühholoogilist, meditsiinilist ja juriidilist). Seetõttu pakub nüüd Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi seksuaalvägivalla kriisiabikeskustes ka õigusnõustamist, mis on kombineeritud naiste tugikeskustes tehtava nõustamisega.

Sellel aastal alustas justiitsministeeriumi eestvedamisel Eestis projekt „Kuriteoohvrite kaitse Eestis“, mis ei keskendu küll ainult seksuaalvägivalla ohvritele, kuid arendab valdkonda laiemalt. Loodetavasti tähendab see, et ka seksuaalvägivalla ohvreid koheldakse tulevikus paremini. Üks projekti eesmärk on kannatanu vajaduste hindamine ning senisest tugevam koostöö arstide ja teiste meditsiinitöötajatega.

Kannatanu kohtlemisel tuleb lähtuda „Kannatanu kohtlemise parima praktika“ käsiraamatust, mille on koostanud riigiprokuratuur ja mille valmimisele justiitsministeerium kaasa aitas.

Mõistame, kui raskelt mõjub kannatanule, kui süüdlast pole võimalik süüdi mõista. Seejuures peab õigussüsteem siiski arvestama põhiseaduses oleva süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille eesmärk on, et süütuid inimesi ei mõistetaks süüdi.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Siseministeerium: On väga tähtis, et ohvrid julgeksid politseisse pöörduda

Kadri-Ann Lee, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik

​​Siseministeeriumi jaoks on väga oluline, et ohvrid julgeksid politseisse pöörduda ja saaksid sealt vajalikku abi. Teame, et ainult alla 10 protsendi ohvritest pöördub ametiasutuste poole. Seetõttu on eriti tähtis, kuidas ohvreid politseis koheldakse, millist abi neile antakse ning kui tõsiselt juhtumi uurimisse suhtutakse. Alates eelmisest õppeaastast on kõikide politseikadettide baasõppes eraldi aine, mis käsitleb laiemalt kannatanu kohtlemist nii perevägivalla kui ka seksuaalvägivalla juhtumitel. Kursus kasvatab politseinike traumateadlikkust ning parandab arusaama kannatanu reaktsioonidest ja käitumisest. Kahtlemata ainuüksi sellest ei piisa. Juba ametis olevad patrullpolitseinikud ja menetlejad vajavad samuti lisateadmisi ning võimaluste piires neid igal aastal täienduskoolitusena ka pakutakse. Muutused toimuvad aga pika aja vältel. Siiski usun, et mida päev edasi, seda teadlikumad ja oskuslikumad on politseinikud seksuaalvägivalla juhtumitega tegeledes. Oluline on, et sõltumata menetluse tulemusest oleks ohver selles protsessis hoitud ja toetatud.

Seksuaalvägivalla juhtumid on oma olemuselt politseinikele ühed keerukamad – nii tõendamise kui ka emotsionaalsuse tõttu. Ükskõik millise tulemuseni menetlus jõuab, ei tee see juhtumit olematuks ning kahjuks ei taasta sageli ka kannatanu turvatunnet. Tegeleme pidevalt kannatanukesksete hoiakute kujundamisega, et neid üha enam menetluse ajal toetada. Tähtis on ka asjaosalistele menetlusprotsessi selgitada, näiteks miks on vahel tarvis mitu korda ütlusi anda või miks menetlus lõpetatakse. Politsei eesmärk on alati inimesi aidata, neid sealjuures piisava tähelepanelikkuse ja kaastundega koheldes. Meile on hästi oluline, et inimesed ei kardaks politseisse pöörduda.

To see the ”center” click here.To hide the ”center” click here.

Abi leiad siit!

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused (SAK) on alati avatud ning pakuvad tasuta abi. Sinna võivad pöörduda kõik olenemata soost või vanusest. Kui seksuaalvägi­valla juhtumist on möödas vähem kui seitse-kaheksa ööpäeva, soovitame pöörduda lähimasse SAK-i või helistada ohvriabi kriisitelefonile 116 006 abi ja nõu küsimiseks.

SAKid asuvad neljas Eesti piirkonnas suuremate haiglate juures:

  • Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliinikus, Sõle 23, Tallinn.
  • Ida-Viru keskhaiglas, Ilmajaama 12, Kohtla-Järve.
  • Pärnu haiglas, Ristiku 1, Pärnu.
  • Tartu ülikooli kliinikumis, Puusepa 8, Tartu.

Tugigrupid täiskasvanutele, keda on lapsena väärkoheldud:

  • MTÜ Eesti SV tugigrupid: tugigrupp555@gmail.com.
  • Sotsiaalkindlustusameti tugigrupid: tugigrupp@sotsiaalkindlustusamet.ee

* Kerli nimi on muudetud.

 

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.