Sõnastik:

Vaenukõne (ingl hate speech, kasutatakse ka sõna vihakõne) on avalik suuline või kirjalik arvamuseavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, soost, seksuaalsest sättumusest või muust seaduses nimetatud tunnusest. See võib olla adresseeritud ka üksnes konkreetse inimese vastu, kui selle põhjuseks on asjaolu, et ta (arvatavalt) kuulub teatud isikute gruppi. Vaenukõne eesmärk on üldjuhul kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alavääristada ja alandada teatud inimgruppe.

Vaenukõne ja vihane kõne ei ole sünonüümid. Kui vihane kõne on suunatud konkreetse inimese isikuomaduste ja tegevuste vastu, siis vaenukõne olemuse osa on rünnak ja solvang grupikuuluvusest lähtuvalt. Küll on sisuliselt sünonüümid vaenukõne ja vaenu õhutamine. Eesti seadustest leiabki üksnes väljendi vaenu õhutamine.

Eestis on vaenu õhutamine keelatud nii põhiseaduses kui karistusseadustikus. Reaalsuses pakub aga selline keeld vähe kaitset. Nimelt nõuab karistusseadustiku sõnastus vaenu õhutamise karistamiseks otsese ohu olemasolu inimese elule, tervisele või varale. Piltlikult öeldes tähendab see situatsiooni, kus vaenukõne ajal on inimesel käes ka kirves ning tema ees lööki ootamas ohver. Seetõttu on ka riik aastaid plaaninud seadusemuudatusi, kuid poliitilistel põhjustel pole need realiseerunud. Praegu (6.02.2024) on seaduseelnõu Riigikogu menetluses, läbitud on esimene lugemine.